Friday, September 27, 2013

Katkend raamatukogu ukse tagant üles korjatud vanast liiliaraamatust "Liiliad ja nende paljundamine." Tallinn, 1987.

Kuna ma just ise ka martagone külvama hakkasin, siis kulus järgnev õpetus marjaks ära. Liiliate paljundamisest on kindlasti ka varem juttu olnud, kuid siin ja praegu siis selline "retsept":

Martagonilaadsete liiliate külvamine.

"Vastvalminud seemned segatakse niiske turba, liiva või perliidiga, pakitakse klaaspurki või kilekotti. Läbipaistvat materjali kasutatakse sellepärast, et oleks näha idanemise algus. Seemneid hoitakse 15...21 kraadise temperatuuri juures (toas, köögis), septembrist kuni detsembri alguseni. See periood, olenevalt seemnete vanusest, võib kesta 3...6 kuud. Detsembri algul paigutame seemned samas pakendis külma ruumi, kus on 2...4 kraadi sooja (keller, külmik), kuni idusibulakeste moodustumiseni. Külm periood võib kesta 2 kuni 3 kuud. Tavaliselt ilmuvad  esimesed idusibulakesed juba jaanuari lõpus, massiliselt aga veebruaris-märtsis. Aprillis külvatakse. Enamikule seemnetest on ilmunud idusibulad. Selline seeme külvatakse koos substraadiga külvikasti, hoitakse soojas (18-22 kraadi) ja valges. Peagi kasvab leht ja taim hakkab arenema ning kasvama. Sügiseni on pikk soodne kasvuaeg. Selle aja jooksul kasvavad taimed tugevaks, neid võib ümber istutada üksiktaimedena pottidesse või hoida külvikastis ületalve ja istutada alles kevadel avamaale. Osa seemneid võib aga tärgata ka ülejärgmisel aastal."

Thursday, September 26, 2013

Öökülm

3,5 kraadi miinust, kuu nagu taaler.
Nõme küll, kuid on aeg hakata valmistuma talveks. Mis tähendab veel mõnda puuduvat nimesilti, silostunud kraami maha lõikamist kus vähegi sobib, talvituna roninud tigude elimineerimist ja viimaste sibulate maha panemist. Üks kolmekraadine öökülm ju veel aeda maha ei võta, kuid oleneb järgnevatest öödest ja üldse...
Eile õhtul tõin meie aia õrnsibulad pottidega tuppa, Võibolla oleks nad selle paar kraadi äragi kannatanud, kuid ei tahtnud riskida. Ega seal midagi erilist pole, ikka need tuttliilia, roscoead, bauri punatähed ja ämblikliilia. Harfiõie ja kolm pistoksataime peab ka potti panema ja ära tooma. Santoliini ma ei puudu, kohanegu, Kristiines talvitus ta väljas. Mauklehtedele annan võimaluse proovida tubast elu. On lihtsam kevadel alustada, ikkagi Aafrika geenid ja ma ei tea päris täpselt mida nad enim kardavad, kas külma, niiskust või kevadist intensiivset päiksevalgust. Kui neid on palju saanud, siis raatsib ka ehk õues talvitumisega katsetada.
Martagonikülvid kindlasti tuppa.
Ja sümpaatne kogus istutusmulda oleks ka tark tegu verandale kottidega valmis panna, et ei peaks varakevadel minema poodi mulda ostma.




Monday, September 23, 2013

Pühapäevajutt

Pühapäev algas autosse kolimisega. Õunapurustaja, mahlapress, vitsikud, länikud, potsikud, ohjeerum jne.! Just siis kui palundra oli täie vaardiga käima lükatud, tuli Härra Tibu tuppa, veendus, et tema toidukass on tühi (Mäu!) ja asus haige hasardiga meie püha üritust saboteerima.
 Tõdemus: ole sa kasvõi Erik Punane, aga kuni su kass on söömata, ei lähe sa isegi mitte Inglismaad vallutama! Jätsin kõik asjad pooleli ja avasin külmiku. Veel halvem - konserv otsas ja krõbinad ka! Härra Tibu sõnavaras puudub sõna "otsas"  ning ta tuias endiselt jalus, vaatas aknalaualt sügavasti silma, viskus jalge ette, kolistas kausiga jne.
"Kuule, jama on, kassi toit on otsas...", palusin ma abi. Me mõlemad teadsime mis see tähendab ja Pokumees läks ruttu poodi. Järgneva kahekümne minuti jooksul lasi Härra Tibu käiku kogu kassiliku veenmiskunsti, et minult ometigi natuke konservi välja pressida. (Huvitav, et kogu see lament käib täiesti hääletult, välja arvatud mõned üksikud kurr-nurrud või mäud, sest lõugama ei ole nad õnneks kumbki õppinud).  Absoluutselt viimane abinõu on tavaliselt "krae". Kui sul on seitse kilo muskleid õlgadel, mis ennast dzemprisse haakudes kinni hoiab (siit ei liigu ma sammugi enne kui sa heaks hakkad!), siis jääb üle ainult maha istuda ja oodata. Vahepeal tuletab krae ennast meelde veidi tatise (Pavlovi refleks) põsepaide seeriaga, et minu kaledat südant ometigi pehmitada, koriseb vaikselt.  Kassil on nälg! (vaimusilmas kangastuvad traagilistel kaljudel käsi ringutavad jumalannad!)
Proua Muri vaatleb seda kõike malbe taktitundelisusega väga ilusasti pliidil istudes pealt (ei tea, kellesse see tema poeg küll läinud on...:) Lõpuks tuleb Pokumees päästva kompsuga ja me saame jälle enda eluga edasi minna.
Mamma õunaaed, mis koosneb taliõuntest, oli otsustanud sel sügisel üksmeelselt, et aitab looderdamisest, hakkame parem palju õunu kandma! Kuna meil ei olnud ideid, kes võiks talvel selle mäe ära süüa ja keller on ka pisike, siis jäi üle nad mahlaks teha. Nende hunnikute läbilaskmiseks kulus terve pühapäev. Täna on selline tunne nagu oleks Lätist jala koju tulnud.

Sunday, September 22, 2013

Jah, palun, sügisvihmad!:)

Eile oli istutusmaraton. Kõigepealt läksid suured hostad hostapeenrasse (kõlab ikka maruhästi küll:), siis lisandusid neile seltsiks need, keda teod tavaliselt kõige rohkem närivad, ning etteritta imekaunid  väikest kasvu uustulnukad. Uus peenar peaks asukoha tõttu olema teovaba. Hmh...teoreetiliselt.
Hostade paigutamine oli põnev. Heledad, tumedad, valgekirjud, sinine, kollane, roheline... Olin hostadega õpetust ka saanud ning seetõttu eriti a la üheksa korda mõõda jne. Sest ühel kevadel juhtus olema suurem ruumipuudus ning lolli mõtte ajel sai pandud `Night Before Cristmas` ning `Fire and Ice`selgapidi kokku...mis oli räme viga. Kui eraldi kasvades on mõlemad hostad pilgupüüdjad, siis kõrvuti nägid nad kummalisel kombel täiesti maitselagedad välja ja ma pidin neid suvi läbi koos nägema. Paraadpeenras.
Nonii...sedavõrd kui hostad värvi, kõrguse ja olemuse järgi ükshaaval paika said, hakkas aias tekkima tühje kohti. Väga tore oli neid pärast täis panna ja sellega ma ülejäänud päeva tegelesingi. Avariipinnal konutavad kullerkupud ja ängelheinad said endale hostapeenrasse kolijate arvelt päris oma elukoha ning teiste vahel vale kõrgusega silma paistnud isendid (uute sortide puhul tuleb seda ikka ette) läksid omapikkuste seltskonda üle. 

Peale istutamismaratoni läksime taha raba peale kondama ja seeneluuret tegema. Kui kuskil on seeni, siis rabas küll mitte. Kolmetunnine traalimine andis mõned puravikud ja kastme jagu pisiriisikaid. Õnnestus ka üks känd kännumamplitest puhtaks nülgida,  kuid neid oli pelgalt kamalutäie jagu.
Õhtul oli seenehetk võis praetud puravikega, akna taga tibutas vihma, jah, sadagu nüüd nii kuis jaksab, palun.:)

Thursday, September 19, 2013

Veel üks läheneva sügise ilminguid

Kevadel jääb kassiomanik oma armsast karvasest soojenduskotist ilma, sest nii kui vähegi kannatab, ööbivad näugamid õues. Noh ja mis ööbivad, ikka elavad ka. Heal juhul tullakse ja tehakse suure mangumise peale üks põsepai, kuid mingeid muid soosinguavaldusi oleks liig loota. Hoiakusse sugeneb uus joon - ma olen vinge ja sõltumatu ning hoidku jumal selle eest kui juhtud mõne sasimiseks kinni võtma. Kogu tema olemus ütleb sulle pärast veel tükk aega kui nõme sa oled.
Kuid kui õhtud on pikad ja pimedad...ning väljas luusivad rebased...
Eile olime ennast just korralikult ninapidi raamatusse lugenud kui kuskilt toahämarast materialiseerus diivani ette Härra Tibu, ajas kaela väga pikaks ning jõllas imeliku igatsusega silmis meie pesa "Ma vaatan, teil on seal ikka nii hubane ja..."
Vahetasime irwpilke. "Kuule, tee kassile ka ruumi." See on hämmastav, millise kergusega saab sõltumatust võsaröövlist udupehme nurruv soojenduskott.:) Kolmekesi oli diivanil küll veidi kitsas kuid lebotajate seltskonda sulandumises on Härra Tibu ületamatu - selg tihedalt vastu lähimat konserviavajat, vali nurrujoru ja läbi une sõtkuvad käpad.:)
Aias jätkub õnnis aeg maheda suvelõpusoojaga, absoluutselt vastupandamatud on kõrged kukeharjad, jaapani kerria, ükshaavalt avanevad krüsanteemid, viimast võttev roosa maukleht, madal aster, siilkübarad, särava päevakübara päiksekollane kuhil ja siin-seal õisi näitavad pisikribulad, nagu näiteks topeltõielised priimulad ja palu-näsiniin. Alpi käokann niikuinii, sest tema on õitsenud maist kuni siiamaani, täiesti fenomenaalne tegelane. Ootan pikisilmi nädala lõppu, et istutada viimased hostad, laiendada lemmikumad vabanenud kohtadele ning veidi ka rohida. Siis on järgmine projekt maasikapeenar.

Tuesday, September 17, 2013

Tehtud!:)

Lõpetasin eile meite pooleldi juba ajaloolise objekti - hostapeenra. Kuus tundi kive ja mulda võttis üsna võhmale. Tuiutasin süsimusta mullaga täidetud ristkülikut (kusjuures väga hea oli vaadata:)...ja tegin hostade istutamise asemel hoopis martagonide külvi, potistasin Heleni liiliad ning läksin ära õhtale. Istutamist peab mõttega tegema. Reede on ka päev.
Hostapeenrale kulus neli päeva. Kuna kõik on kõigega seotud, siis on peenrad nüüd hullult rohtus ja õunamoos endiselt tegemata.
Ilmad on endiselt imelised, suvepikendus kestab. Vahepeal õhus heljunud sügisene kargus on kadunud, täna hommikul verandaust avades tuli sealt hoopiski sooja kuiva seenemetsa hõngu.
Paistab, et täna tuleb kuivema aiaosa kastmine ette võtta. Krüsanteemid on pika vihmavahe tõttu välja kuulutanud "tööseisaku" ega mõtlegi õisi avada.


Monday, September 16, 2013

Kumare

Tegu on uuriva dokfilmiga gurundusest. Oli hea. Soovitan südamest.:)
Lugu algab jutustavas laadis: india päritolu ameerika kodanik Victor Gandhi on palju kokku puutunud igaliiki gurudega. Kes jõllitab klaasistunud pilgul kaamerasse (hašiš),  kes ei väsi märkimast seksi tähtsust noorte neidistega just tema jumalikustumise tsüklis (seksist vahutaval vanaisakesel on nabani ulatuv sassis raugahabe), kolmas on omamoodi kummaline, kuid inimesed usuvad, järgivad ja kummardavad neid pühamehi hardalt. Kui lihtne oleks hakata guruks ja kus on point?  Victor võtab kaks abilist, kasvatab endale korraliku habeme ja juuksed, ajab selga safraniga värvitud rüü, vahetab veatu inglise keele lihtkeelse vigase hinduaktsendi vastu ning asub looma oma religiooni. Dokfilm kujutab  kaadreid uue religiooni kujunemisprotsessist koos autori (nukra) huumoriga vürtsitet` kommentaaridega.
Mida aeg edasi, seda enam tunneb uusguru ennast tõelisena. Ta mõtleb välja rituaalid, leiab endale õpilased, koostab mantrad ning tema õpetus on populaarne. Kogu protsessi filmitakse.
Tema õpetuse teesid on lihtsad - 1. kõik on illusioon 2. kõik eluvajalik on endas olemas, vaja see üles leida 3. inimesed peegeldavad üksteist. Sellest sünnib palju head mõistmist. Lõpuks avaldab ta enda tõelise isiku ning selle, et kogu lugu oli eksperiment. Tähelepanuväärne on kuidas ta seda teeb. Inimesed oma usu- ja  jumalavajaduses ning gurundus üldse. Huvitav filmitükk.

Sunday, September 15, 2013

Võhma Juurikas on võrratu!:)

Mida teeb aiahoolik laupäeva hommikul? Tuhnib nimekirjades, vuhiseb aeda, kaevab välja üht koma teist, pakib sibulakesi kottidesse, varustab nimedega, põrnitseb hetke oma olematut maniküüri, topib siis sibulad koos pisikese nõmmkanni potiga ridiküli, haarab taimekoti ja kõnkab rongi peale.

Võhma Juurikas toob saabujale muheluse näole - taimemüüjaid on poole rohkem kui kaks aastat tagasi, silm fikseerib isegi paar-kolm harulduste pakkujat  ja mis peaasi - käib hoogne kauplemine liiliatega, kuid need ei ole kuivanud juurikatega pisikesed hollandi omad, vaid "pane mind maha ja ma õitsen nagu loom" sibulad.
Toimub varem kokku lepitud kohtumine salapärase liiliadiileriga. Kaup on aus. Saan enda valdusse kopsaka koti. Mälus rullub lahti konteksti sobiv tsitaat liiliaraamatust "Liiliasibul sisaldab palju tärklist ja muid toitaineid ning siberis kasvatakse neid toiduks. Liiliasibulatest valmistatud toitev roog meenutab kartuliputru." Need on pastelltoonilised LA hübriidid liiliakasvataja oma aiast ja selle kotiga Siberis nälja ei jääks.:)
Siis on mitu kohtumist heade sõpradega, taimevahetus, liiliasibulate jaotamine, peenrajutud.
Lõpuks panen pambud Kristiinemaa perenaise juurde raamatupoe "tagaruumi" ja lähen jahile.
BA letis on jälle "kõik hea juba ära olnud" (see rong tuleb ikka nii hilja sisse), aga teised teavad rääkida haruldasest epimeediumist, mis saadaval olevat olnud ja ühel isegi osta õnnestunud. Vähemasti on letile jäänud mõned potid seda huvitavat rootsi kullerkuppu, kelle lehed oleks nagu plastikust pressitud.
Lätlaselt ostan kaheeurose hiigelsuure potsaka sibullooma (Aasia liilia), kelle nimi on `Eyridike`, teised liiliad on kõik kirjud või kahevärvilised, huvitavaid puhtaid toone peale valge ei esine.
Taimetalude uhkete väljapanekute ääre peal on üks pealtnäha "ohutu" väljanägemisega müügiplats, kuid järgmisel hetkel oiman, et see aednik kasvatab sarnaseid taimi, mis minagi. Sealt ostan kaks põnevat kolmeeurost epimeediumi. Siis lähen uurin Aavikuemanda uhket väljapanekut, kuid minu miniaia huvigrupist jäävad kõik need suured taimed väljaspoole.
Kolm tundi kaovad nagu mutiurgu, isegi kirbukale ei jõua. Juba on aeg rongi peale minna. Mul on vaguni kõige ilusam ja väärtuslikum pagas, pealt paistavad uhkelt välja hostade `Paul`s Glory`, `Liberty` ja `Paradigm` lehed ja koti põhjas on liiliate ja muu hää kõrval ka Hansoni liilia, pisike punane martagon ja `Krasnaja Shapotška`.:)

Thursday, September 12, 2013

Suvi laenuks

Ilmad on olnud otsata imelised. Korralik taevane kastmine ja siis jälle päevade viisi päikseõnnistust...soojad päevad, mahedad ööd - tervelt kaks nädalat lisasuve kingitusena. Varased krüsanteemid õitsevad (helelilla igipüsiv klassika, mis meenub ka stagnaajast:) hilisemad ei ole veel avanenud. Hilisemate osas on põnevus krutitud viimase vindi peale, et kas jõuavad enne öökülmu ja millised on nende värvid?
Eile võlus JP kibuvitsanurgas üks mairoos (Rosa pimpinellifolia) Pokumehe täitsa ära.  Ka mina ei ole näinud nii korrapäraste ja ilusate marjadega isendit, mis olid kui mustad läikivad pärlid ühtlases reas kahel pool oksi. Tagaaias on tema jaoks vääriline koht täitsa olemas. Sibullilled olid ka juba,  täiendasin meie muscari plumosumi kogumit, sest ühe sibulaga sai tema sel kevadel ära proovitud ja midagi nii kaunist ja jaburat annab leiutada. :) Teised muscarid olid ammu õitseaja unustanud kui tema roosanarmalise nähtusena ligi poole suveni vastu pidas. Geenitrikid või mitte, kuid väga dekoratiivne.
Täitsa ootamatult sain eile sõbranna käest ka kauatahetud alpi adenostüüli kribalakese (kõigepealt tuleb ära kodustada, siis võib temast pikemalt rääkida:) ja pisikese kuusepoja.  Kuuse nimi on `Nana` ja ta on tõesti väike - kõigest sõrmepikkune. Peab peale passima, et priimulad, va kolakad, teda ära ei lämmata.:) Sest umbes sinnakanti ta oma kodu saab.
Täna õhtupoole tuleb pikalt hostapeenra edasi kaevamist ja pakilised istutused ka. Häppi.:)


Monday, September 9, 2013

Hostade kaitseala.

Kõik kolm vaba päeva kulusid hostapeenra rajamisele, kuid valmis ikka ei saanud. Võtsin maja kõrvalt välja terve pinutäie killustikku, lisasin vundamendi kaitseks kiviplaatidest piirde ja puistasin tekkinud süvendisse kogu krundilt leitud mulla, kuid viimane poolteist meetrit jäi tegemata. Aeg sai otsa. Eriti aja- ja töömahukaks muutis projekti see, et killustik mis oli "nagu maast võetud" tuli kuskile "ära panna" sel moel, et ei tekkiks hunnikuid (hunnikud on out). Ja nõnda sai majatagune veelkord täidetud ja ka uue tee alla jätkus. Paar koormat läks sellegipoolest maja taga hunnikusse, antagu see patt mulle...sest kõik head ideed olid lihtsalt otsas. Kui on ilusaid ilmu, saab ehk ka nädala sees peale tööd edasi teha.
Hostad on siin ja seal lillepeenrades ilusad küll, kuid kõige rohkem pääsevad kontrastid mõjule siiski üksteise kõrval päiksest vähe mõjutatud kohas ja selline on meile nüüd esimest korda tekkimas.
Hostadele saavad seltsi pakkuda tiarellid, helmikpöörised ja brunnerad. Piirkond on täiesti teovaba. Seoses hostapeenraga tunnen vajadust umbes kuue või seitsme kopsaka maakivi järele, aga ma mõtlen sellele homme. Üldse oli üks tõhus nädalavahetus. Trepikäik sai peremehe poolt korralikud piirded ja õhtul tõime veel maalt siukse paraja kurjailmakotitäie head kasvumulda maasikapeenrade jaoks, sest ilma hooldamata kandsid aedmaasikad ikka täitsa korralikult. Huvitav, palju nad kannaksid kui veidi veel hooldada ka?

Friday, September 6, 2013

Puzzle

On palju väikesi tükikesi. Kõigepealt tuleb platsdarm kõigest vanast tühjaks teha (must miljon killustikuosist), kärutada tekkinud kaevikusse kuupmeeter (üks suur must tükk:) mulda ja istutada täis hostasid (mitmevärvilised lillehingekillud). Keda võtta, keda jätta? Ikka lähtudes sellest, milline on kellegi valgusnõudlikkus, kuidas ta uue naabriga kokku sobib ja  kuidas on kellegi suhe tigudega. Osa  hostasid jääb ka lillepeenraisse, kuid kõigepealt kolivad sealt ära pehmema lehega kaunitarid, kellele on muude taimede varjus hea ligi hiilida. Hea soe suvi on tekitanud palju lopsakust ja hulganisti lehemassi. Öösiti kihutavad ka meie aias ringi metsikute tigude hordid...ja purevad kõiki valimatult...Nojah.
Eile sattusin jälle "täiesti kogemata" ka Kristiine Aiandisse. Polnud asjata käik. Punased siilkübarad `Secret Lust` ja lihtõieline oranžikaspunane seemik tahtsid väga kaasa tulla. Mulle meeldib Kristiines sellepärast, et seal on nähtud kraami kõrval kogu aeg näpuotsaga ka uut kaupa. Ja sel aastal on nimedega parem - kui hoolega otsid, siis mõnes potis ikka nime leiad, kuid üks põnevamaid peenraotsi on endiselt nimedeta. See on see koht, kuhu on kogunenud uued ja vanad kevadikud koos teiste alpitaimede partiide jäänukitega. Sorin seal alati huviga ja eilegi jäi üks pott näppu. Nüüd on alpipeenras veel üks nimetu mägielanik juures.
Üllatas, et jumikastrit oli endiselt saadaval (eelmise suve taimed). Keegi ei julge tundmatut taime osta vist.:) Väga kaunis lill ja minul talvitus valge jumikaster sügava lumekatte all täiesti ideaalselt. Sinine on õrnem ja saanud möödundsuvisel müügiplatsilt tugeva trauma. Talvitus, kuid põeb siiamaani. Näis, kas järgmisel kevadel saab temast elulooma või mitte.
Naabrinaine sai eelmisel kuul oma esimese Milli. Küsisin peaaegu pidulikult, et kuidas sa siis... Sakust, ütles tema. Milli on pisike malbe kiisutüdruk. Puges seeliku alla peitu ning peale väljaulatuva saba ja kõrvulukustava nurru ei reetnud ta end millegagi. :)


Thursday, September 5, 2013

Tähelepanekud unehäirete osas.

Eile külas olles oli tore tutvuda ka pererahva unehäirega.:)
Välimus: Siidpehme kreemikas poolpikk karv, ilus kohev saba, taevasinised silmad, malbe hääleke (miu!).
Aga selliseid ju õhtul sisse lastaksegi, teeb sul niuke ukse taga Miu! ja siblib käpakestega klaasi peal
 (pluss paluvad kassisilmad). Kaledaimgi süda härdub. Küll nad juba oskavad.:)
Kui meie vaikiv luupainaja armastab öösiti kõrgematest kohtadest pahaaimamatute magajate peale märki hüpata, siis nende oma veel nii paadunud ei ole. (Noor ka veel, kõigest aastane... :) Tema otsib pimedas üles selle koha kus ripuvad võtmed koos juraka plekist võtmehoidjaga ja paneb võtmehoidjale käpaga (PÄNN-N-N!). See on ilmselge märk, et kiisu tahab õue. Kui keegi ennast piisavalt kiiresti üles ei aja, siis "musitseerib" ta mõnuga, katsetab kuidas kõlab kui lüüa kahe käpaga (PÄN-PÄNN!!!) jne. Kui keegi ikka veel ei reageeri, siis tuleb ja torkab otsustavalt vurrud näkku.:)

Monday, September 2, 2013

Iga sammuga sügavamale sügisesse

Aias kustuvad flokside viimased hõõguvad sädemed, helmikpõõriste värvid lähevad hinda ja muutuvad sügispäikese paistel (või on see imetluse vägi) säravamaks, suvelõpu õitsejad on  päevakübar `Goldsturm`(kuhil jumalikku päikesekollast),  siilkübarad (Eve oivaline `Milkshake`, elujõulised lillaõielised seemikud, kollane `Mac`n Cheese` ja valge `Primadonna White`) , hiina astilbe `Pumilo`, Milda aiast pärit imekaunis lilium speciosum `Ushida` ja karvane päevakübar `Cherry Brandy` (kirsipunane ja tumepruun samet), sügisheleenium `Red Jewel`,  tasahilju avaneb floksipuhma selja taga kõreliilia ja otsa on lahti teinud ka kõige esimene varane krüsanteem. Krüsanteemiperiood tuleb põnev...kolm värvi on ainsana kindlalt teada, teiste tegelaste õisi ei tea.
On ka suuremate istutuste ja kolimiste aeg. Mis on põhiline - sain natuke ka ruumi juurde. Ja nüüd muudkui istutaks, kuid eilne õhtu nägi küll välja nagu aedniku põrgu. On vaba päev, kaks kasti taimi ootab mulda saamist. Lähen õue, tõstan kühvli...ja kohe hakkab sadama. Lähen kükitan arvutis, vihm näikse vahepeal vaibuvat...lähen õue, tõstan kühvli, hakkab sadama. Jama kohe. Vähemalt oli metsas juba seeni. Põgus invasioon kolme kitsemamplikohta lõppes edukalt, saime kahe kastme jagu mampleid ja veidi ka pilvikuid.