Kõik kolm vaba päeva kulusid hostapeenra rajamisele, kuid valmis ikka ei saanud. Võtsin maja kõrvalt välja terve pinutäie killustikku, lisasin vundamendi kaitseks kiviplaatidest piirde ja puistasin tekkinud süvendisse kogu krundilt leitud mulla, kuid viimane poolteist meetrit jäi tegemata. Aeg sai otsa. Eriti aja- ja töömahukaks muutis projekti see, et killustik mis oli "nagu maast võetud" tuli kuskile "ära panna" sel moel, et ei tekkiks hunnikuid (hunnikud on out). Ja nõnda sai majatagune veelkord täidetud ja ka uue tee alla jätkus. Paar koormat läks sellegipoolest maja taga hunnikusse, antagu see patt mulle...sest kõik head ideed olid lihtsalt otsas. Kui on ilusaid ilmu, saab ehk ka nädala sees peale tööd edasi teha.
Hostad on siin ja seal lillepeenrades ilusad küll, kuid kõige rohkem pääsevad kontrastid mõjule siiski üksteise kõrval päiksest vähe mõjutatud kohas ja selline on meile nüüd esimest korda tekkimas.
Hostadele saavad seltsi pakkuda tiarellid, helmikpöörised ja brunnerad. Piirkond on täiesti teovaba. Seoses hostapeenraga tunnen vajadust umbes kuue või seitsme kopsaka maakivi järele, aga ma mõtlen sellele homme. Üldse oli üks tõhus nädalavahetus. Trepikäik sai peremehe poolt korralikud piirded ja õhtul tõime veel maalt siukse paraja kurjailmakotitäie head kasvumulda maasikapeenrade jaoks, sest ilma hooldamata kandsid aedmaasikad ikka täitsa korralikult. Huvitav, palju nad kannaksid kui veidi veel hooldada ka?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Aaaaa, hakkad ka monokultuurideni jõudma:)
ReplyDeleteKeegi ütles mulle mõni aeg tagasi, kui naersin järjekordsete hunnikute üle, et see aednik, kellel on alati võtta liiva-, mulla-, sõnniku-ja kivihunnikust, on kõige õnnelikum aednik :D
Tõepoolest, monokultuurid...areng, mis muud.:)
ReplyDeleteMulla ja ilusate kivide hunnikud aga ainult rõõmustavad aedniku silma.:)
Toda püha sõda ma pean vanade telliste, täitepinnase, vanaraua ja seisma jäänud asjade hunnikute vastu.:)