Sest sügisel saad sa oma kassi jälle tagasi. :)
Seni suhteliselt stabiilselt rõdul oma isikliku tooli peal ööbinud kass hüppas eile õhtul jõhkra kõmakaga vastu akent.
Ja misse uks jälle kinni on? Terve suvi sai vabalt sisse-välja käia, nüüd ma pean siin hüppama nigu loll.
Tibu võngutas saba ja läks väärikal sammul köögi poole.
Krt, mingit korda ei ole. Oma koju ei saa sisse...Ta näpsis kausist paar krõbinat, vaatas mulle tõsiselt otsa ja seadis sammud jälle toa poole. Hmh, vähemalt voodi on alles. MINU mõnus suur voodi! Ta seadis end vankumatu enesekindlusega sisse nagu polekski neli kuud verandal maganud ja hakkas enneune tualetti tegema. Vahepeal tõstis loomake pea ja vaatas meie poole. Saate aru, ma olen teie kass, ma vajan hellust ja soojust. Muidugi ainult siis kui ma tahan. Siuke kogu aeg käppimine on ka nõme! Ja konservid võiks paremad olla. Ja kus on roosa karvahari, mul algab praegu just vastvõtuaeg? Härra Tibu kukutas end külili, sirutas koivad välja ja piilus ripsmete vahelt, et kas juhmakad ikka said aru, et nüüd võib vabalt kassi sasida. Said, said, kuis siis muidu. :)
Wednesday, August 29, 2018
Sunday, August 26, 2018
August on jätkuvalt kõige kiirema ajakavaga kuu.
Eelmisel nädalal vahetusid helesinine taevas ja kõrvetav päike megamõnusate vihmapilvedega ja vihma tuli üksjagu. Nii öösel kui päeval. Madalrõhkkonna ajal oli öösiti sooja 12-15, kuid paistab, et kurgipeenra kasvuisu see õnneks kinni ei pannud. Sel nädalal on päike ja jahedad ööd (5 kraadi) kuni neljapäevani. Vahelduseks jälle leitsakut ka.
Tüüpiline august ongi selline, et algas...ja juba läbi. Kõik asjad on augustis hästi korraga ja ühel ajal. Meevõtud, perede koondamine, söötmine ja meehooaja lõpetamine. See tähendab vurritamist ja söödasiirupi vaaritamist. Jõudumööda olen ikka abiks. Istutamine ja aias siblimine on augustis samuti päevakorral.
Aga loomulikult mahub igale poole vahele ka mõni kontsert (Puuluup), lilleralli ja aiakülalised on ka alati teretulnud.
Eelmisel pühapäeval käisin Aavikul sulaseks. Mesistele kodustele posserdustele oli tohutult mõnusaks vahelduseks tõistre pool haruldusi uurida ja umbrohtu killida. Ja haruldustest see aed lausa kubiseb. Mereäärne elukoht laseb aias vabalt kasvada ka sellistel tegelastel, kellest Sakus vaid und võib näha. Tiigi ääres troonis kopsakas Zebrinus, nägin viit eri sorti kämmalvahtraid (üks ilusam kui teine) ja kahemeetrist väga heas konditsioonis olevat tulbipuud. Rääkimata muudest põnevatest tundmatute nimedega puudest ja põõsastest. Jäin päevaga väga rahule. Kodus oli muidugi jälle mesi. Öäk. :)
Kuna ma armastan väga flokse, siis toovad ka aiakülalised viimasel ajal flokse ja mul pole jõudu ühestki ära öelda, käsi tõuseb iseenesest ja suu venib rõõmsalt kõrvuni. Sel nädalavahetusel ostsin ühe, külalistega tuli kuus uut kaunitari ja kõige tipuks sattusin üleeile ise hea sõbra floksiaeda. (Pluss kuus!)
Õnneks on nad kõik praegu ühe-kahevarrelised ja ei uputa aeda ka veel järgmisel suvel endi alla ära, kuid see võib väga lihtsalt juhtuda ülejärgmisel. Plumps! Ja ongi korras.
Floksirahvas on äraütlemata mitmenäoline ja kaunis. Ah, et nimed? Aga muidugi. :)
Adessa Special Lilac Twist, Flame Blue, Bright Eyes, Cool Water, Elisabeth Arden, Franz Schubert, General Petain, Gold Mine, Knjaz Serebrjanyi, Niebesa, Raving Beauty, Svjatogar, Varenka, Mia Ruys. Ma olen püüdnud vene sortidest mööda vaadata, aga pole võimalik. Liiga palju omanäolisi ja ilusaid õisi on seal leiutatud.
Täna oli palju kõndimist floksidega, aga õhtuks on ainult kaks veel jäänud...
Kahjuks pole äsjajagatud floks augusti lõpus kuigi fotogeeniline ja õisi pole ka enamusel peal. Seega, pilte pole. Aga järgmine suvi saab august väga lilleline olema, isegi naabri aeda panin kaks tükki.
Sealt paistab meile ka hästi ja just see koht oli tühi.
Eile sai tehtud viimane söödasiirup ja meevurr sahvrisse viidud. Oli haruldaselt hea meesuvi.
Kass ööbis juba ühe öö toas. Kassist paremat baromeetrit ei ole. Kui Härra Tibu juba tuppa magama kobib, on sügis käes. Mis siis, et õues kõik veel lilleline ja mõnus on.
Kena sume augustiõhtu, võis praetud tatikad ja suvelõpuvein. Verandal näeb veel tunnikese jutukat lugeda. Pilves, pluss 16.
Tüüpiline august ongi selline, et algas...ja juba läbi. Kõik asjad on augustis hästi korraga ja ühel ajal. Meevõtud, perede koondamine, söötmine ja meehooaja lõpetamine. See tähendab vurritamist ja söödasiirupi vaaritamist. Jõudumööda olen ikka abiks. Istutamine ja aias siblimine on augustis samuti päevakorral.
Aga loomulikult mahub igale poole vahele ka mõni kontsert (Puuluup), lilleralli ja aiakülalised on ka alati teretulnud.
Eelmisel pühapäeval käisin Aavikul sulaseks. Mesistele kodustele posserdustele oli tohutult mõnusaks vahelduseks tõistre pool haruldusi uurida ja umbrohtu killida. Ja haruldustest see aed lausa kubiseb. Mereäärne elukoht laseb aias vabalt kasvada ka sellistel tegelastel, kellest Sakus vaid und võib näha. Tiigi ääres troonis kopsakas Zebrinus, nägin viit eri sorti kämmalvahtraid (üks ilusam kui teine) ja kahemeetrist väga heas konditsioonis olevat tulbipuud. Rääkimata muudest põnevatest tundmatute nimedega puudest ja põõsastest. Jäin päevaga väga rahule. Kodus oli muidugi jälle mesi. Öäk. :)
Kuna ma armastan väga flokse, siis toovad ka aiakülalised viimasel ajal flokse ja mul pole jõudu ühestki ära öelda, käsi tõuseb iseenesest ja suu venib rõõmsalt kõrvuni. Sel nädalavahetusel ostsin ühe, külalistega tuli kuus uut kaunitari ja kõige tipuks sattusin üleeile ise hea sõbra floksiaeda. (Pluss kuus!)
Õnneks on nad kõik praegu ühe-kahevarrelised ja ei uputa aeda ka veel järgmisel suvel endi alla ära, kuid see võib väga lihtsalt juhtuda ülejärgmisel. Plumps! Ja ongi korras.
Floksirahvas on äraütlemata mitmenäoline ja kaunis. Ah, et nimed? Aga muidugi. :)
Adessa Special Lilac Twist, Flame Blue, Bright Eyes, Cool Water, Elisabeth Arden, Franz Schubert, General Petain, Gold Mine, Knjaz Serebrjanyi, Niebesa, Raving Beauty, Svjatogar, Varenka, Mia Ruys. Ma olen püüdnud vene sortidest mööda vaadata, aga pole võimalik. Liiga palju omanäolisi ja ilusaid õisi on seal leiutatud.
Täna oli palju kõndimist floksidega, aga õhtuks on ainult kaks veel jäänud...
Kahjuks pole äsjajagatud floks augusti lõpus kuigi fotogeeniline ja õisi pole ka enamusel peal. Seega, pilte pole. Aga järgmine suvi saab august väga lilleline olema, isegi naabri aeda panin kaks tükki.
Sealt paistab meile ka hästi ja just see koht oli tühi.
Eile sai tehtud viimane söödasiirup ja meevurr sahvrisse viidud. Oli haruldaselt hea meesuvi.
Kass ööbis juba ühe öö toas. Kassist paremat baromeetrit ei ole. Kui Härra Tibu juba tuppa magama kobib, on sügis käes. Mis siis, et õues kõik veel lilleline ja mõnus on.
Kena sume augustiõhtu, võis praetud tatikad ja suvelõpuvein. Verandal näeb veel tunnikese jutukat lugeda. Pilves, pluss 16.
Sunday, August 12, 2018
Armas august! :)
Põud jätkus kuni eilseni, taimede elushoidmine ka. Aga see ei ületa uudisekünnist, nii on terve suvi olnud. Või vähemalt enamiku aja sellest.
Aga praegune aeg on tore selle poolest, et kui ma eelmisel sügisel kõik floksid vastu võtsin, mis meie aeda tulla tahtsid, siis nüüd nad puhkevad ükshaaval. Ja väga põnev on.
Näiteks, mis võiks selle kaunitari nimi olla?
Samas on selgunud ka sügisese aedniku paar puterdust. Tark tüdruk oli keset floksipeenart istutanud teistest poole madalama kena lillade õitega isendi. Seal see siis õitses, teiste vahel. Ei mäleta kus või millal, nimekirjas ka sellist ei ole. Aga las ta hetkel olla. Ei hakka isegi proovima teda praegu kätte saada või ümber istutada. Floksid on sel suvel eriti suured ja kõrged, millegipärast see soojus, põud ja kastmine kokku on sellise tulemi andnud.
Punased õitsevad nagu igal aastal, ka vihmastel suvedel on samasugune õierohkus.
Tippaeg on juba natuke möödas. Blue Paradise on päris ära õitsenud ja mõni varasem ka juba hõre.
Miss Jill ja Monica Lynden Bell õitsevad sel aastal tagasihoidlikult kuid siiski vapralt. Blue Boy pole minu üllatuseks sugugi nii blue. Blue Paradise on igal juhul sinisem ja ka see kaunis esmaõitseja, kelle leidsin roosa tundmatu floksi puhmast. Väga ilusa värviga helesinine floks. Pildistatud õhtul.
Väike metamorfoos ka, sama rakurss, pildistatud päeval.
Tema kõrval puhkes esimest korda Freudenfeuer
ja Pinky Hill õitseb juba teist aastat.
Gzhel on varane ja käib tavaliselt ühte jalga koos päevaliiliaga Spinnaker. Koos moodustavad nad kauni paari.
Allakäinud liiliapeenra (ei meeldinud neile meie vihmased suved, sügised ja talved) olen tasapisi roose täis pannud. Hetkel on vähemalt kena roheline, kuid osad neist alustavad ka teist õitsemisringi.
Liiliatest on lilium speciosum ainuke, keda põud absoluudselt ei morjenda.
Ka Henry liilia on tugev ja elujõuline.
Pikem plaan on tagaaia päiksepeenraga. Näib, et hoolimata juuretõkkest on sinna pugenud kohe aia kõrval oleva elupuuheki juured ja selles peenras on lootusetu midagi kasvatada. Loovutan selle puuriida jaoks. Hea kuiv koht.
Naistepäeva potiroos sai märtsis suure poti, päikest, armastust ja elevandisõnnikut. Ja mais oma koha aias. Nüüd on ta selline.
Roos Dorrit. Nõrk lõhn, tugevad vahajad õied.
Eelmisest laupäevast saadik on olnud mõnus normaalne suvi, selline, mis õues ka päeval mingit tööd teha laseb. Öödki on olnud sümpaatselt jahedad, vahepeal isegi 8 kraadi, kurkidel paras ehmatus. Tavaliselt on 15-16.
Neljapäeval siis keeras jälle ära. Õues oli 30 kraadi sooja. Taevas oli pilves ja puhus tugev tuul.
Põua tõttu on umbrohtu vähe. Eile jõudsin kahe tunniga aiale ringi peale teha. Umbrohi ja hostade õievarte lõikamine.
Käisime eile Helvel külas. Tohutu töö on seal ära tehtud. Kaks väga suurt istutusala on maha märgitud ja taimed ka juba paigas. Väga põnev, milline on see aed aasta pärast...ja kahe pärast.
Aalujaid oli nii hea näha nagu alati. :)
Täna öösel ärkasin vihmasabina peale. Oo, küll oli see õnnis kuulata. :) Täna päeval jätkus sadu vihmahoogude kaupa kuni õhtuni. Nädalaks peaks küll vähemasti piisama.:)
Aga praegune aeg on tore selle poolest, et kui ma eelmisel sügisel kõik floksid vastu võtsin, mis meie aeda tulla tahtsid, siis nüüd nad puhkevad ükshaaval. Ja väga põnev on.
Näiteks, mis võiks selle kaunitari nimi olla?
Samas on selgunud ka sügisese aedniku paar puterdust. Tark tüdruk oli keset floksipeenart istutanud teistest poole madalama kena lillade õitega isendi. Seal see siis õitses, teiste vahel. Ei mäleta kus või millal, nimekirjas ka sellist ei ole. Aga las ta hetkel olla. Ei hakka isegi proovima teda praegu kätte saada või ümber istutada. Floksid on sel suvel eriti suured ja kõrged, millegipärast see soojus, põud ja kastmine kokku on sellise tulemi andnud.
Punased õitsevad nagu igal aastal, ka vihmastel suvedel on samasugune õierohkus.
Tippaeg on juba natuke möödas. Blue Paradise on päris ära õitsenud ja mõni varasem ka juba hõre.
Miss Jill ja Monica Lynden Bell õitsevad sel aastal tagasihoidlikult kuid siiski vapralt. Blue Boy pole minu üllatuseks sugugi nii blue. Blue Paradise on igal juhul sinisem ja ka see kaunis esmaõitseja, kelle leidsin roosa tundmatu floksi puhmast. Väga ilusa värviga helesinine floks. Pildistatud õhtul.
Väike metamorfoos ka, sama rakurss, pildistatud päeval.
Tema kõrval puhkes esimest korda Freudenfeuer
ja Pinky Hill õitseb juba teist aastat.
Gzhel on varane ja käib tavaliselt ühte jalga koos päevaliiliaga Spinnaker. Koos moodustavad nad kauni paari.
Allakäinud liiliapeenra (ei meeldinud neile meie vihmased suved, sügised ja talved) olen tasapisi roose täis pannud. Hetkel on vähemalt kena roheline, kuid osad neist alustavad ka teist õitsemisringi.
Liiliatest on lilium speciosum ainuke, keda põud absoluudselt ei morjenda.
Ka Henry liilia on tugev ja elujõuline.
Pikem plaan on tagaaia päiksepeenraga. Näib, et hoolimata juuretõkkest on sinna pugenud kohe aia kõrval oleva elupuuheki juured ja selles peenras on lootusetu midagi kasvatada. Loovutan selle puuriida jaoks. Hea kuiv koht.
Naistepäeva potiroos sai märtsis suure poti, päikest, armastust ja elevandisõnnikut. Ja mais oma koha aias. Nüüd on ta selline.
Roos Dorrit. Nõrk lõhn, tugevad vahajad õied.
Eelmisest laupäevast saadik on olnud mõnus normaalne suvi, selline, mis õues ka päeval mingit tööd teha laseb. Öödki on olnud sümpaatselt jahedad, vahepeal isegi 8 kraadi, kurkidel paras ehmatus. Tavaliselt on 15-16.
Neljapäeval siis keeras jälle ära. Õues oli 30 kraadi sooja. Taevas oli pilves ja puhus tugev tuul.
Põua tõttu on umbrohtu vähe. Eile jõudsin kahe tunniga aiale ringi peale teha. Umbrohi ja hostade õievarte lõikamine.
Käisime eile Helvel külas. Tohutu töö on seal ära tehtud. Kaks väga suurt istutusala on maha märgitud ja taimed ka juba paigas. Väga põnev, milline on see aed aasta pärast...ja kahe pärast.
Aalujaid oli nii hea näha nagu alati. :)
Täna öösel ärkasin vihmasabina peale. Oo, küll oli see õnnis kuulata. :) Täna päeval jätkus sadu vihmahoogude kaupa kuni õhtuni. Nädalaks peaks küll vähemasti piisama.:)
Friday, August 3, 2018
Terav elamus
Kõik on tänavu veidi varem, nõnda ka sügis. Loodan, et see tuleb pikk ja mõistlikult soe. Kuumaperiood aitas veelgi sügise illusiooni suurendada. Lehtpuud kipuvad juba kolletuma ja augustikuu õistaimed on pika põuaga närbunud. Kuigi, oh, imet, ka mesilamaal oli eile vihma tulnud. Mõned kobarpead ja keelikurohud pongestasid õitseda, kuid see oli ka kõik. Eile oli meehooaja ametlik lõpetamine.
Kuni mesinik tarudega tegeles, oli minul vaba aeg. Istusin mesila kõrval autos, lobisesin telefonis Lapsega ja jälgisin teise silmaga murelikult kuidas auto tasapisi mesilastega täitus. Pokumees pani töö käigus ükshaaval magasine pagasnikusse. Sealt nad siis muudkui tulid ning hakkasid akende peal virrama. Paistsid olevat rahulikud tarumesilased kes tahtsid lihtsalt autost välja saada. Paotasin aeg-ajalt ust ja lasin neid välja. Lõpuks jätsin ukse üldse lahti. Seni oli mul kuidagi mingi selline arvamus, et mesilane ei ründa kinnises ruumis. Vale puha! Kui asjaks kisub ja mesilane parajalt vihane on, siis võid isegi luuakapis sutsaka ära saada. Mina ei tea kas nad ei julge mesinikku nõelata või mis wärk on, aga Pokumees ei saanud tarudes sorides MITTE ÜHTEGI nõela. Ja siis see kamikadze tuli, välkkiirelt uksest sisse nagu hävitaja, trahh! nõel mulle ninna ja minekit. Teine killer undas kurjalt esimese kiiluvees, aga see ei jõudnud veel midagi teha, sest lamendi peale tuli Pokumees kohale ja pani ukse kinni.
Aioiõudust, mu nina...see lõi tuld välja ja selle otsa paistetas kiiresti selline läikiv ja õhetav mumm nagu klounidel, ainult et nii värviline ei olnud.
Koduteel vaidlesime, et kumb peaks poodi minema, kas Pokumees oma Suure Valge Jänese kostüümis või mina oma uue ninaga. Aga kolmveerand tundi jahedat autokonditsioneeri nina suunas ja veepudelikompress ka, ning suurem hõõgus hakkas vähehaaval tagasi tõmbama. Otsustasime, et kostüüm on ikka hullem ja poodi läksin mina. Tegelikult juba hämardus ka ja kelle asi milline nina mul on. Hommikuks oli asi juba täitsa korras. Õpetlik ja mu väiksele mesilasfoobia vesiveskile terve jõetäie vett kallanud juhtum. Kui kedagi üldse nõelata on vaja siis olen see raudselt mina. Istu või luuakuuris või võsas või kustahes. Küll üles leiavad. :)
Kuni mesinik tarudega tegeles, oli minul vaba aeg. Istusin mesila kõrval autos, lobisesin telefonis Lapsega ja jälgisin teise silmaga murelikult kuidas auto tasapisi mesilastega täitus. Pokumees pani töö käigus ükshaaval magasine pagasnikusse. Sealt nad siis muudkui tulid ning hakkasid akende peal virrama. Paistsid olevat rahulikud tarumesilased kes tahtsid lihtsalt autost välja saada. Paotasin aeg-ajalt ust ja lasin neid välja. Lõpuks jätsin ukse üldse lahti. Seni oli mul kuidagi mingi selline arvamus, et mesilane ei ründa kinnises ruumis. Vale puha! Kui asjaks kisub ja mesilane parajalt vihane on, siis võid isegi luuakapis sutsaka ära saada. Mina ei tea kas nad ei julge mesinikku nõelata või mis wärk on, aga Pokumees ei saanud tarudes sorides MITTE ÜHTEGI nõela. Ja siis see kamikadze tuli, välkkiirelt uksest sisse nagu hävitaja, trahh! nõel mulle ninna ja minekit. Teine killer undas kurjalt esimese kiiluvees, aga see ei jõudnud veel midagi teha, sest lamendi peale tuli Pokumees kohale ja pani ukse kinni.
Aioiõudust, mu nina...see lõi tuld välja ja selle otsa paistetas kiiresti selline läikiv ja õhetav mumm nagu klounidel, ainult et nii värviline ei olnud.
Koduteel vaidlesime, et kumb peaks poodi minema, kas Pokumees oma Suure Valge Jänese kostüümis või mina oma uue ninaga. Aga kolmveerand tundi jahedat autokonditsioneeri nina suunas ja veepudelikompress ka, ning suurem hõõgus hakkas vähehaaval tagasi tõmbama. Otsustasime, et kostüüm on ikka hullem ja poodi läksin mina. Tegelikult juba hämardus ka ja kelle asi milline nina mul on. Hommikuks oli asi juba täitsa korras. Õpetlik ja mu väiksele mesilasfoobia vesiveskile terve jõetäie vett kallanud juhtum. Kui kedagi üldse nõelata on vaja siis olen see raudselt mina. Istu või luuakuuris või võsas või kustahes. Küll üles leiavad. :)
Wednesday, August 1, 2018
Roosist roosini
Ehk ära kunagi ütle: ei iial!:)
Istutasin eile Psyche maha, parimale päikselisele kohale ebajasmiini kõrval. Ja eile varahommikul sai endale püsielukoha ämber pojengi Festiva Maxima. Mille järele see lõhnab?
Mulle näib, et tagaaia vallutavad varsti suuremad lilled, sest kõik need juba olemas olevad pojengitibud ja floksilapsed kasvavad ka ükskord suureks ning suvi saab ilus kirju olema.
Roosid aga on lihtsalt paratamatus, sest pole midagi kaunimat roosi õiest ja oletame, et ta veel lõhnab ka. Roosi pealt on selgesti näha, et kui hoolitsed, siis edeneb ja õitseb. Roosiga ülejala toimida ei saa. Praegu on kõik roosid peale Robusta ja naistepäevaroosi ära õitsenud kuid kasvatavad uusi võrseid ja plaanivad uut õitsemist. Robusta juba läkski teisele ringile ja naistepäevaroos (ehk neli roosibeebit, kes kõik kobedama kaubandusliku väljanägemise nimel talvel ühte potti olid istutatud) on alustanud võidukat õierallit. Istutasin ta(nad) kohe märtsis suurde potti kus oli hobuse...hmh...kompost ja kus kukkus vohama kõik see roositaimla, mai lõpul panin põõsa juba peenrasse, põhjalikum juurdumine ja emakese maaga tutvumine võtsid umbes kuu aega, juulis ilmusid esimesed õienupud. Nii, et kui tahad kingitud potiroosi päriselule turgutada, siis võta ta kõigepealt poepotist välja ja paku rammusat mulda kümme korda suuremas potis. Sest mingi miniga küll tegemist ei ole. Praegu ulatuvad tugevad õievarred peenras põlvini. Sordinime ma muidugi ei tea, aga kas see ongi alati oluline.
Kivilad on mõnusalt täis kasvanud, kivist pinda enam nii palju näha ei olegi kui varemalt. On see hea või halb? Eks järgmine suvi ole näha. Mägisibulapesade vahelt ära võtmisega saab kaljupüsikute kasvuruumi lihtsalt reguleerida. Mägisibulal ju vahet pole kus kasvab.
Aga kevadel värava juurde tekkinud alpiaiajupp näeb tõsiselt tobe välja ja sellega peaks midagi ette võtma.
Toakurgid ja toatomatid sel aastal ei õnnestunud. Ilmselt tahab kurk suuremat anumat ja ka tomati juured on väga suured. Ühte anumasse kaks taime panna oli viga. Tomat kasvas laeni (ka see oli viga) ja ma ei laasinud tal õigel ajal alumisi lehti maha. Vett vajab ämber päevas. Pisikesi tomateid on täis, aga see pole päris see, mida oleks tahtnud.
Õuetomatid kannavad hästi ja õuekurk hakkab ka viljuma.
Taimede meelest on ilus soe suvi ja ka aednik hakkab kastmisorjusega ära harjuma. Ohtra soojaga harjuda on natuke raskem, sest ega töötegemisest ikka midagi välja ei tule kui õues on varjus 33 kraadi. Või no 30, mis seal väga vahet, juba 26-27 on liiast. Aga alates pühapäevast ajab meil üks soojarekord teist taga. Vihmad hulguvad ka ringi, kuid paistab, et Saku marsruudile eriti ei jää. Korra midagi anti laupäeva öösel, aga selle kõrvetas pühapäeva päike juba õhtuks olematuks.
Eilne Juhanisse roose nuusutama minek lõppes viie uue roosiga. Paljukannatanud liiliapeenar on nüüd jälle täis. :)
Lõpuks vihmaõnnistus ka meie auulis, 1 augusti päeval sadas ligi tund aega paksu vihma, mis ei osanud enam kuidagi maasse imbuda, aga viimaks siiski läks. Vihmaussidel on jälle elu. Roose istutades leidsin mullast väikesi kummalisi puntraid. Vihmaussid säilitavad kuiva mulda jäädes niiskust sel moel, et kerivad end kogu pikkuses tihedalt omaenda esiotsa ümber.
Istutasin eile Psyche maha, parimale päikselisele kohale ebajasmiini kõrval. Ja eile varahommikul sai endale püsielukoha ämber pojengi Festiva Maxima. Mille järele see lõhnab?
Mulle näib, et tagaaia vallutavad varsti suuremad lilled, sest kõik need juba olemas olevad pojengitibud ja floksilapsed kasvavad ka ükskord suureks ning suvi saab ilus kirju olema.
Roosid aga on lihtsalt paratamatus, sest pole midagi kaunimat roosi õiest ja oletame, et ta veel lõhnab ka. Roosi pealt on selgesti näha, et kui hoolitsed, siis edeneb ja õitseb. Roosiga ülejala toimida ei saa. Praegu on kõik roosid peale Robusta ja naistepäevaroosi ära õitsenud kuid kasvatavad uusi võrseid ja plaanivad uut õitsemist. Robusta juba läkski teisele ringile ja naistepäevaroos (ehk neli roosibeebit, kes kõik kobedama kaubandusliku väljanägemise nimel talvel ühte potti olid istutatud) on alustanud võidukat õierallit. Istutasin ta(nad) kohe märtsis suurde potti kus oli hobuse...hmh...kompost ja kus kukkus vohama kõik see roositaimla, mai lõpul panin põõsa juba peenrasse, põhjalikum juurdumine ja emakese maaga tutvumine võtsid umbes kuu aega, juulis ilmusid esimesed õienupud. Nii, et kui tahad kingitud potiroosi päriselule turgutada, siis võta ta kõigepealt poepotist välja ja paku rammusat mulda kümme korda suuremas potis. Sest mingi miniga küll tegemist ei ole. Praegu ulatuvad tugevad õievarred peenras põlvini. Sordinime ma muidugi ei tea, aga kas see ongi alati oluline.
Kivilad on mõnusalt täis kasvanud, kivist pinda enam nii palju näha ei olegi kui varemalt. On see hea või halb? Eks järgmine suvi ole näha. Mägisibulapesade vahelt ära võtmisega saab kaljupüsikute kasvuruumi lihtsalt reguleerida. Mägisibulal ju vahet pole kus kasvab.
Aga kevadel värava juurde tekkinud alpiaiajupp näeb tõsiselt tobe välja ja sellega peaks midagi ette võtma.
Toakurgid ja toatomatid sel aastal ei õnnestunud. Ilmselt tahab kurk suuremat anumat ja ka tomati juured on väga suured. Ühte anumasse kaks taime panna oli viga. Tomat kasvas laeni (ka see oli viga) ja ma ei laasinud tal õigel ajal alumisi lehti maha. Vett vajab ämber päevas. Pisikesi tomateid on täis, aga see pole päris see, mida oleks tahtnud.
Õuetomatid kannavad hästi ja õuekurk hakkab ka viljuma.
Taimede meelest on ilus soe suvi ja ka aednik hakkab kastmisorjusega ära harjuma. Ohtra soojaga harjuda on natuke raskem, sest ega töötegemisest ikka midagi välja ei tule kui õues on varjus 33 kraadi. Või no 30, mis seal väga vahet, juba 26-27 on liiast. Aga alates pühapäevast ajab meil üks soojarekord teist taga. Vihmad hulguvad ka ringi, kuid paistab, et Saku marsruudile eriti ei jää. Korra midagi anti laupäeva öösel, aga selle kõrvetas pühapäeva päike juba õhtuks olematuks.
Eilne Juhanisse roose nuusutama minek lõppes viie uue roosiga. Paljukannatanud liiliapeenar on nüüd jälle täis. :)
Lõpuks vihmaõnnistus ka meie auulis, 1 augusti päeval sadas ligi tund aega paksu vihma, mis ei osanud enam kuidagi maasse imbuda, aga viimaks siiski läks. Vihmaussidel on jälle elu. Roose istutades leidsin mullast väikesi kummalisi puntraid. Vihmaussid säilitavad kuiva mulda jäädes niiskust sel moel, et kerivad end kogu pikkuses tihedalt omaenda esiotsa ümber.
Subscribe to:
Posts (Atom)