Roosist roosini

Ehk ära kunagi ütle: ei iial!:)
Istutasin eile Psyche maha, parimale päikselisele kohale ebajasmiini kõrval. Ja eile varahommikul sai endale püsielukoha ämber pojengi Festiva Maxima. Mille järele see lõhnab?
Mulle näib, et tagaaia vallutavad varsti suuremad lilled, sest kõik need juba olemas olevad pojengitibud ja floksilapsed kasvavad ka ükskord suureks ning suvi saab ilus kirju olema.
Roosid aga on lihtsalt paratamatus, sest pole midagi kaunimat roosi õiest ja oletame, et ta veel lõhnab ka. Roosi pealt on selgesti näha, et kui hoolitsed, siis edeneb ja õitseb. Roosiga ülejala toimida ei saa. Praegu on kõik roosid peale Robusta ja naistepäevaroosi ära õitsenud kuid kasvatavad uusi võrseid ja plaanivad uut õitsemist. Robusta juba läkski teisele ringile ja naistepäevaroos (ehk neli roosibeebit, kes kõik kobedama kaubandusliku väljanägemise nimel talvel ühte potti olid istutatud) on alustanud võidukat õierallit. Istutasin ta(nad) kohe märtsis suurde potti kus oli hobuse...hmh...kompost ja kus kukkus vohama kõik see roositaimla, mai lõpul panin põõsa juba peenrasse, põhjalikum juurdumine ja emakese maaga tutvumine võtsid umbes kuu aega, juulis ilmusid esimesed õienupud. Nii, et kui tahad kingitud potiroosi päriselule turgutada, siis võta ta kõigepealt poepotist välja ja paku rammusat mulda kümme korda suuremas potis. Sest mingi miniga küll tegemist ei ole. Praegu ulatuvad tugevad õievarred peenras põlvini. Sordinime ma muidugi ei tea, aga kas see ongi alati oluline.
Kivilad on mõnusalt täis kasvanud, kivist pinda enam nii palju näha ei olegi kui varemalt. On see hea või halb? Eks järgmine suvi ole näha. Mägisibulapesade vahelt ära võtmisega saab kaljupüsikute  kasvuruumi lihtsalt reguleerida. Mägisibulal ju vahet pole kus kasvab.
Aga kevadel värava juurde tekkinud alpiaiajupp näeb tõsiselt tobe välja ja sellega peaks midagi ette võtma.
Toakurgid ja toatomatid sel aastal ei õnnestunud. Ilmselt tahab kurk suuremat anumat ja ka tomati juured on väga suured. Ühte anumasse kaks taime panna oli viga. Tomat kasvas laeni (ka see oli viga) ja ma ei laasinud tal õigel ajal alumisi lehti maha. Vett vajab ämber päevas. Pisikesi tomateid on täis, aga see pole päris see, mida oleks tahtnud.
Õuetomatid kannavad hästi ja õuekurk hakkab ka viljuma.
Taimede meelest on ilus soe suvi ja ka aednik hakkab kastmisorjusega ära harjuma. Ohtra soojaga harjuda on natuke raskem, sest ega töötegemisest ikka midagi välja ei tule kui õues on varjus 33 kraadi. Või no 30, mis seal väga vahet, juba 26-27 on liiast. Aga alates pühapäevast ajab meil üks soojarekord teist taga. Vihmad hulguvad ka ringi, kuid paistab, et Saku marsruudile eriti ei jää. Korra midagi anti laupäeva öösel, aga selle kõrvetas pühapäeva päike juba õhtuks olematuks.
Eilne Juhanisse roose nuusutama minek lõppes viie uue roosiga. Paljukannatanud liiliapeenar on nüüd jälle täis. :)
Lõpuks vihmaõnnistus ka meie auulis, 1 augusti päeval sadas ligi tund aega paksu vihma, mis ei osanud enam kuidagi maasse imbuda, aga viimaks siiski läks. Vihmaussidel on jälle elu. Roose istutades leidsin mullast väikesi kummalisi puntraid. Vihmaussid säilitavad kuiva mulda jäädes niiskust sel moel, et kerivad end kogu pikkuses tihedalt omaenda esiotsa ümber.