Armas august! :)

Põud jätkus kuni eilseni, taimede elushoidmine ka. Aga see ei ületa uudisekünnist, nii on terve suvi olnud. Või vähemalt enamiku aja sellest.
Aga praegune aeg on tore selle poolest, et kui ma eelmisel sügisel kõik floksid vastu võtsin, mis meie aeda tulla tahtsid, siis nüüd nad puhkevad ükshaaval. Ja väga põnev on.
Näiteks, mis võiks selle kaunitari nimi olla?

Samas on selgunud ka sügisese aedniku paar puterdust. Tark tüdruk oli keset floksipeenart istutanud teistest poole madalama kena lillade õitega isendi. Seal see siis õitses, teiste vahel. Ei mäleta kus või millal, nimekirjas ka sellist ei ole. Aga las ta hetkel olla. Ei hakka isegi proovima teda praegu kätte saada või ümber istutada. Floksid on sel suvel eriti suured ja kõrged, millegipärast see soojus, põud ja kastmine kokku on sellise tulemi andnud.
Punased õitsevad nagu igal aastal, ka vihmastel suvedel on samasugune õierohkus.
Tippaeg on juba natuke möödas. Blue Paradise on päris ära õitsenud ja mõni varasem ka juba hõre.

Miss Jill ja Monica Lynden Bell õitsevad sel aastal tagasihoidlikult kuid siiski vapralt. Blue Boy pole minu üllatuseks sugugi nii blue. Blue Paradise on igal juhul sinisem ja ka see kaunis esmaõitseja, kelle leidsin roosa tundmatu floksi puhmast. Väga ilusa värviga helesinine floks. Pildistatud õhtul.

Väike metamorfoos ka, sama rakurss, pildistatud päeval.

Tema kõrval puhkes esimest korda Freudenfeuer

ja Pinky Hill õitseb juba teist aastat.

Gzhel on varane ja käib tavaliselt ühte jalga koos päevaliiliaga Spinnaker. Koos moodustavad nad kauni paari.

Allakäinud liiliapeenra (ei meeldinud neile meie vihmased suved, sügised ja talved) olen tasapisi roose täis pannud. Hetkel on vähemalt kena roheline, kuid osad neist alustavad ka teist õitsemisringi.
Liiliatest on lilium speciosum ainuke, keda põud absoluudselt ei morjenda.

Ka Henry liilia on tugev ja elujõuline.

Pikem plaan on tagaaia päiksepeenraga. Näib, et hoolimata juuretõkkest on sinna pugenud kohe aia kõrval oleva elupuuheki juured ja selles peenras on lootusetu midagi kasvatada. Loovutan selle puuriida jaoks. Hea kuiv koht.
Naistepäeva potiroos sai märtsis suure poti, päikest, armastust ja elevandisõnnikut. Ja mais oma koha aias. Nüüd on ta selline.

Roos Dorrit. Nõrk lõhn, tugevad vahajad õied.

Eelmisest laupäevast saadik on olnud mõnus normaalne suvi, selline, mis õues ka päeval mingit tööd teha laseb. Öödki on olnud sümpaatselt jahedad, vahepeal isegi 8 kraadi, kurkidel paras ehmatus. Tavaliselt on 15-16.
Neljapäeval siis keeras jälle ära. Õues oli 30 kraadi sooja. Taevas oli pilves ja puhus tugev tuul.
Põua tõttu on umbrohtu vähe. Eile jõudsin kahe tunniga aiale ringi peale teha. Umbrohi ja hostade õievarte lõikamine.
Käisime eile Helvel külas. Tohutu töö on seal ära tehtud. Kaks väga suurt istutusala on maha märgitud ja taimed ka juba paigas. Väga põnev, milline on see aed aasta pärast...ja kahe pärast.
Aalujaid oli nii hea näha nagu alati. :)
Täna öösel ärkasin vihmasabina peale. Oo, küll oli see õnnis kuulata. :) Täna päeval jätkus sadu vihmahoogude kaupa kuni õhtuni. Nädalaks peaks küll vähemasti piisama.:)