November - mustvalge, kollikuu.

 01.11 +7,2, uduvihm. Pilves ja pime. Metsad on juba raagus kuid tammed, sirelid, mustikad hoiavad ikka veel lehti küljes. Mul on väga siva vaja teha ühte ilusasse tuppa punane elurõõmus vaip ja seepärast ei vaatagi mitte õue poole. Kuigi peaks, sest paljukest neid sooje ilmu ikka veel on. Aga pime, jah, peale kella keeramist kuidagi eriti. November on kohal.

04.11 +5,0. Natuke heledam ilm ja nii mõnus oli üle hulga aja jälle rohida, eesõue kivilad said viimaks talvekorda. 

Toas oli Härra Tibul tüütamistuju. Nügis ninaga, tallas raamatu peal ja ajas saba näkku. Noris maiusekrõbinaid. Ma ei viitsinud tõusta ja raamat oli ka kõige huvitavama koha peal. Lasin Tibul võimelda, aga kuna kass on oma tahtmistes väga järjekindel kui ta midagi tahab, siis ta muudkui tüütab ja tüütab ja loe siis sedasi kui kogu aeg mingi nihver-nahver käib. Viimases hädas kergitasin pleediserva. See tähendab: "hea soe tukkumiskoht, tule säti magama". Kuna krõbinaid ikka ei saanud ja Härra Tibu jumaldab tekkidest tehtud koopataolisi moodustisi, siis otsustas ta, et parem pool muna kui tühi koor ja peale põhjalikku uurimisrituaali (õieli kael, umbusklik pilk, jõll-jõll, et kas see ON ikka PIISAVALT hea koht magamiseks, ega siis sellist tähtsat asja uisapäisa otsustada saa (jumala eest, midagi inglaslikku on ses kassis! :)) kiitis Härra Tibu pakutud seltsi vastuvõetavaks ning ma sain endale sooja karvase plaastri terve külje ulatuses. Pole midagi paremat novembrikuus kui soe külg, teadmine, et alpikad talvekorras ja hea raamat nina all. Homme lähen floksipeenra kallale.

07.11 +6,6. Niisugune mõnus soe novembri algus. Aia talveks valmis seadmine edeneb jõudsasti. Floksi- ja pojengipeenrad on tehtud, täna asun paraadpeenra kallale. Ilmad on soojad (kuni +8) ja paaril päeval on isegi päikest näidanud. Jah, see aeg on jälle käes mil päikseline päev aiablogis äramärkimist väärib kui midagi erilist. 

10.11 +7. Varesekarva ilm nagu eilegi. Aga öösel juhtus midagi. Pole halli aimugi mis või kuidas, kuid nii sirel, mustikad kui hollandi jalakas Wredei lasid korrapealt lehed maha. Kolks! Ometi pole olnud öökülma, püsiv selline pluss 6 kuni pluss 7 nii öösel kui päeval. Võibolla mõni looduse seadus, millest inimesel aimugi pole. See võib kõlada umbes järgmiselt: "Kui sina pole lehevärvi rõõmuiluks muutnud ei septembris ega oktoobris ja kui sina oma mõttetuks muutunud rüüd ka novembris ikka weel külges hoiad, siis mardipäiva öösel on viimane aig see maha lasta. Muidu akkap seesinane su okste pial sõnnikuks määnd`ma vms." Whatever. :)

Hea soe novembrialgus aitas sümpaatsel moel kaasa aia talveks valmis seadmisele. Tänase seisuga ongi jäänud veel ainult kolme meetri pikkune jupp tiherohimist. Ma ikka veel üritan selle röövkannikesega võidelda. Ta tuleb pinnasest eemaldada juurega, sest iga maasse jäänud juurepusa tekitab kevadel uue taime.Väga nõme umbrohi. Aga muus osas pole vist olnudki nii head järgmiseks kevadeks valmisolekut kui tänavu. Bauhofi odavmüügist tarnisin külvimuldasid, tellisin  taimetugesid ja lisasilte. Aga pime on, nii pime. Selleks, et toas midagi teha, tuleb keset päeva lamp põlema panna. Õnneks pole viimasel kaltsuvaibal vaja värve otsida, sest kõik vajalikud värvid on juba varem ritta õmmeldud ja kerasse keritud. 

12.11 +5, uduvihm, madalad taevad. Kaks meetrit röövkannikesi epide peenras on veel jäänud (ja mõned pisipatud, ebakohad siin ja seal), kuid minul on kopp ees. Jäägu nemad pealegi, küll kevadel roogin...kui just vahepeal mõne ulmelise laussula ajal mingi erituhin peale ei tule, millesse ma eriti ei usu. Aga hea oli ka seda teada, et kui päevas ca 2 tundi tegeleda, siis jõuab aiale nädalaga ringi peale teha. Nii, et selleks aastaks on hooaja lõpp. Tegelikult üsna hurraa, sest viimane nädal oli nagu tsipa liiga tihedalt seda vihmas ja poris tuhnimist.

15.11 +1, lumesadu. Toast on hea vaadata. Suured valged jõululised räitsakad. Õnneks ei kesta see nali kaua, ikkagi plusskraad. Mis siis, et kõigest üks ja ainus.

17.11 -8. üle hulga aja näeb päikest. Kohe kaasneb sellega ka pakane. Täna on üheksa kraadi külmem kui eile. Kui see ei ole pakane, siis mis see on?

18.11 -10 ja päike. Toredasti valge ilm on. Lumekest muidugi veel  ei ole, aga tali on kohal. Üsna täpselt samal ajal nagu mullugi, lihtsalt, et lumeta.

20.11 -7 ja poolvalge päevaalgus. Bondi polnud kodus ja Härra Tibu sai eile õhtul aias mingi võõra kassi käest käest peksa. Saime küll lärmi tõttu kohe jaole, aga kui Tibu vihase, kurva ja solvununa tuppa tuli, ei lasknud ta ennast lohutada ega tahtnud kedagi näha, läks heitis koridorivaibale magama. Mustas masenduses must kass pimedas koridoris, eksole. Kui peremees kööki läks, ei näinud ta Tibu ja komistas kogemata ta otsa. See oli intelligentsele loomale liiast: oma õues pekstakse ja peremees annab ka veel jalaga - Härra Tibu läks voodi alla ja lülitas ennast välja. Magab voodi all ja keeldub isegi maiusekrõbinate peale välja tulemast. Kõigi meie diplomaatiliste lähenemiskatsete peale oli null reageeringut. Oh, kallis kass, kuidas siis sedasi? Voodi alt paitsid vaid kaks Pane ennast põlema! silma. Poetasime natuke maiusekrõbinaid voodi serva alla ja jätsime ta rahule. Hommikul olid krõbinad kadunud ja poolest päevast tuli ka Härra Tibu jälle välja, kuid veel ei naeratanud. Päris endiseks muutus ta alles ülejärgmisel päeval. Vana lord. Väärikus maksab ka midagi.

22.11 -4, päikesesegused päevad, polegi nii hull ja pime november, laseb isegi vaibavärve seada ja muid posserdusi sooritada. Lõikasin roog-sinihelmikad maha. On küll kenad kõrred tuules heljumas, aga ma tean, et märgade lumedega on nad mööda alpikaljusid laiali ja seda vettinud põhku on palju raskem lõigata. Maa on juba nädal aega külmunud olnud kuid lumeta. Täna õhtuks ennustatakse lumetormi.

23.11 Shit happens, ongi lumevalge hommik, 0 kraadi. Torm ei olnud just kõige hullem, kuid pihustas seda valget p...külmunud vett igale poole kuhu pole vaja. Ilmselt on ka viimane aeg verandapadjad tuppa tuua. Ja siis lund rookima. Tjaah, esimene kord on täitsa tore, aga ma tean, sellest jõuab veel tüdineda, oi kuidas veel jõuab... 

Ning täna asun viimase vaiba kallale. Eelmisel aastal sai umbkaudu samal ajal uus lõim (40 meetrit) peale pandud ja kuna ma väga virk kuduja pole, siis saab see otsa umbes aastaga. Ja materjalivirnad on ka sümpaatsel moel kahanenud. Tahaks loota, et saab juba laupäeval uue lõime kangaspuude peale, sest põnevaid vaibavärve muudkui kuhjub ja kuhjub. 

27.11 -6 ja kerge lumesadu. Muig, neli päeva on lumi maas olnud ja juba on teda liiga palju. 24.11 sadas terve päeva, kokku mingi 20 cm, sest hommikusest rookimisest polnud õhtuks enam mingit märki. 26.11 oli meil hommikul -12. Aias on postkaardivaated ja vahelduva pilvituse seest piilub päike. Ma ütleks, et mõttetul kõrgusel. Õhtul võtsid lapsed meid peale ja viisid Kiili rahvamajja kontserdile. Lapselapse debüüt orkestri ees basskitarri ja lauluga. No kuidas siis ei lähe vaatama. Oli uhke küll. Tubli laps. 

28.11 -3, lumesadu ja esimene hommikune pilk õue vapustab. WTF! Eile õhtul veel lumekatteta pinnal (prügikasti kaas) on täna ca 20 cm uut lund! Ma täitsa mõistan, et öösel Padaorus jälle autod lumes kinni olid nagu 13 aastat tagasi. Ootan kuni see kõik maha sajab ja hakkan alles õhtul teeradu sisse ajama. Ei, aga poodi peab ju minema ja Härra Tibu vaatab veekalvel silmil läbi rõduakna kuuri poole. Mõne raja peab ikka kohe sisse kaevama. Jaa, kassikene, ajan roobad selga ja lähen. Jumalauta, praegu on alles november! Peas hakkab visisema väike jäle visioon sellest, et kui kõik need rikkalikud sügisvihmad äkki siiski jätkuvad, kestavad läbi talve ja katavad maja korstendeni kinni. Kütet läheb siis vähem, piiksatab sisemine hääl spontaanselt, aga sellele järgneb hukkamõistev vaikus. Jah, kuuendal päeval peale lume maha sadamist on aias juba põlvini. Võllaroog minus on veidi isegi lõbustatud ja mõtleb, et huvitav, milline lumerikas pilt võib aias avaneda näiteks veebruaris...

Aga muuhulgas on täna Härra Tibu sünnipäev - ta saab 14 aastat vanaks. 

30.11 -1, pilvepime, lumi kuni vundamendisokli ääreni. Posserdan vaibavabrikus. Eile sain teljed niide ja soasse ning täna on veel sidused teha. Kuigi pooled sidused on lõksude ja ketijuppidega tuunitud, on neid tavalisi ikka ka ja see on selle toreda hobi juures veitsa tüütu osa. No ei meeldi mulle need sõlmed, mis teha, aga ehk saab poolest päevast juba uuel lõimel kuduma hakata.

Ilmselgelt sügisene

 05.10 Oktoobrikuu tulekuga hoobilt midagi ei muutunud, ikka on jätkuvalt vihmane, ikka on ööd veel soojad ja ikka toob Pokumees metsast palju seeni. Eilegi oli tutske kuhi puravikke ja veel suurem hunnik riisikaid. Riisikatest teen seeneseljankat purki. Eile oli õunamoosipäev. Sai kolme sorti moosi, niisama õuntest, õunte ja mustsõstrasiirupiga ning õunte ja ebaküdooniaga. Mäletan, et tööl käimise, aia ja muu majapidamise kõrvalt oli hoidiste tegemine üks igavene tüütus, kuid praegu lausa naudin. Sest on aega.

07.10 +9, sügistorm. Metsad mühisevad ümberringi, sünged pilved kihutavad taevas ja viirpuumarju sööma tulnud rästa puhus tuulehoog oksalt lendu nagu räbala. Sügis on kohal. Kassiomaniku jaoks on sügise esimesed tundemärk see, et seni nii peenelt toidukausi juures näpsimas käinud kass hakkab õgima nagu siga. Ainult anna ette. Vaatab veel poole pugimise pealt ahnelt üles, et kas veel saab. Vaja ju talvekarva ja pekikest kasvatada. 

Aiatööd on sealmaal, et tühjendan vihmaveenõusid ja asendan väiksemate anumatega, et jäätumise korral oleks hea lihtne tühjendada. 

10.10. Hommikul -4,5. Hakkab vist vaikselt looma. Päeval sulas küll kõik kenasti ära, kuid hommikul sai talve lõhna tunda. Aed kõlises ja veeanumatel säras jää. Tegelesin kõigepealt hädasemate asjadega nagu pottides seitsmevennapuu ja hõlmikpuu kurgilavasse kaevamisega, siis vedasin saurusvõhad ja hiidhüatsindid tuppa. Edasi läks juba veidi soojemaks ja sai muude aiaposserdustega tegelema hakata. Uskumatu kontrast üleeilse tormiga. Ilus mahe ja vaikne sügispäev. Õhtupoole oli võimalus isegi päikeseleiguse laigus patareisid laadida. Asetasin meie kahe kassi kõrvale ka päikesepatareil töötava telekapuldi. Huvitav, mis talvel saab kui päikest vaid korra kuus näeb.

Eile sadas lõviosa päevast igasugust vihma ja sellisesse päeva sobis hiigla hästi selle hooaja viimane lilleralli. Traalisime Gardenit, JP-d ja HP-d. Pisikese aia omanikuna jäin tagasihoidlikuks, aga kaks astrit ja digitalis ferruginea tinistasid mu siiski ära. Ja tulbisibulaid ning üks laugukott lisandus ka. Olgu sügisel milline tunne tahes, et ei mahu jne. aga kevadel on iga tulbilaik kolm nädalat puhast rõõmu.

11.10. Järjekordne koerakas. Pluss 9, metsik tuul ja paks vihm. Õuekass hakkas poole päeva ajal meeleheitlikult akent kaapima. Tavaolukorras need "lase tuppa" signaalid nii hüsteerilised ei ole. Kui Bond sisse sai siis mõistsin miks. Kass oli märg nagu lutsukala. Ei tea siis kust niimoodi tuldi või valis "tark" loom just padukaaja koju tulemiseks. Ja muidugi lurtsti! voodisse! 

Metsikult kisub õue ja peas vormuvad tööplaanid mida oleks vaja enne lund ära teha, aga sellise ilmaga ma küll välja ei lähe. Suunan energia tubastele posserdustele. Tegin uued sidused ja vaatasin järgmise vaiba lõngad valmis. Kudumiseks on siiski liiga pime päev. Pole viga, viimane laar kaltsu ootab lõikamist ja paar põnevat õmblemist on ka järjekorras. 

12.10 +10, päike. Tubli õuepäev. Tegin end õitsema unustanud floksidest viimase kireva kimbu ja alustasin pealsete maha lõikamist. Müstika, et seniajani pole hahkhallitust, ometigi peenrad juba küllastunud vihmast. Ainuke, kellel midagi hallituse moodi asja lehtede peal paistis, oli Sirenevyi Vual. Panin viimased tulbid maha ja koht tuleb leida ka kümnele päris pirakale laugule ja kolmele nartsissigrupile, aga ma olen sigaoptimistlik.

Õrnema struktuuriga varasemad krüsanteemid (kaks pronksjat, lumivalge ja helelilla) retsis öökülm ära kuid pisike lilla ja kõrge hiline tumelilla on veel täies ilus. 

14.10 Ropul lainel. Eile oli imeilus sügispäev. Päike ja +10. Paraku tahaks vahel joosta ja mängida ka. Sedakorda olen raamatuaugus Juha Vuorineni "Mähkmelööbega". Tramaivõi, KUI hea raamat! Loen ja irvitan omaette. Lugesin ka Pokumehele ühe krõbenaljaka koha ette ja kõõksusin ise pikalt naerda. Pokumees oli piinlikud 20 sekundit vait ja ütles siis vaikselt, et palun, ära sellest raamatust mulle (kunagi) rohkem midagi ette loe. Aga õhtupoole sai see raamat läbi ja võtsin nukralt jälle oma "Stepihundi" ette. Millised kontrastid, eksole. :) Aga, et paremini alla läheks, kõmpisin naabrinaise õunapuult paari õuna raamatu kõrvale paluma. Kiitsin Juha keelepruuki (tramaivõi!:) ja naabrinaine lisas, et teine enim kasutatav väljend on tal "Mind näkku ei nikuta." Õigus. :) Naersime nagu hüäänid ja naabrinaine läks otsis toast minu suureks õnneks veel viis sama sarja raamatut. Pidu meie auulis! :D

Täna sajab. +12,5 ja kassid olid öösel õues. Floksikimp lõhnab laual nagu ambroosia kuid sordid ei ole kõik enam äratuntavad, sest teistkordsel õitsemisel on värvid natuke teised ja oma roll on ka päikese puudumisel, sest paljukest seda sügisel enam tuppa paistab kui üldse paistab.

15.10 Sügis on huvitav. Kogu aeg juhtub midagi, näiteks, öösel oli torm koos paduvihmaga. Aga mul on uus kaheosaline komposter ja tahaks selle kangesti täna täis panna. Hetkel on ilm hommiku kohta täitsa kena, pluss 6 ja vahelduv pilvitus. Muidugi, iial ei tea millal taevaluugid jälle avanevad ja sealt palju vett alla kallatakse. Meeles mõlgub kaks teemat. Esiteks, et kus see vihm mais ja juunis ennast peitis? Ja teiseks: kas seda vihmaõnnistust jagub ka talveks kus see lumena meid korstnateni kinni katab?

16.10 Väike öökülm, mis päikese soojade sõrmede all tasakesi taandub. Kas nüüd on käes need ajad kus peab enne õue minemist ära ootama millal maastikud üles sulavad? 

20.10 -3,3, päike. Jah, nüüd on käes need ajad. Õues jälle kõliseb. Lähen aiatööde asemel esimesele kepikõnniringile. Eks pärast vaatab, et mida või kus. Eile sadas esimest lund ja lume-lörtsisajus panin veel viimase paki sibulaid maha ning toimetasin väärismullad kasti varjule. Pakilised tööd on tehtud, aga lõviosa pealseid on veel lõikamata ja alpitaimedele katted panemata. Ja kujutad sa ette, tossudega oli kõnnirajal libe, sest teed olid kõik jääs. Rõve. Ja rohkem ma välja ei läinudki, võtsin hoopis tubased toretööd ette ja tegin küünlajääkidest uusi küünlaid. Mullu leidsin, et pika peale on kogunenud paras posu lõhnaküünlaid, mida toas põletada ei kannata. Leidsin neile tänavu kevadel hea kasutusviisi - panin kevadistel hallaöödel kasvukasse küünla põlema ja külm ei võtnud taimi ära. Sulatasin nüüd jäägid kokku ja sain palju lõhnaküünlaid. Köök lõhnas nagu odöörivabrik. Miks nad neid küünlaid küll niimoodi lõhnastavad? Vintskeim ninagi keeldub koostööst. Loodetavasti mõjub see odöör ka kasvuhoonekahjuritele frustreerivalt...

22.10 +2,4, pilvine. Eile oli -4,4 ja kõlises. Peale suhteliselt hmh...talvelähedasi hommikuid oskab aednik hinnata ilmu kus pole just kõige soojem kuid maa on sula! :D Täna oli tõhus alpikaljude puhastamise päev. Uskumatu kui palju pisiumbrohtu jõuab kahe vihmakuu viljastavas kliimas vääristaimede vahele pugeda. Seda oli lausa kaks suurt ämbritäit. Ja puhas rõõm kui vahelduse mõttes üldse vihma ei saja. Huvitav, kas külmade tulekuga keeratakse nüüd taevakraanid kinni? 

Käisin eile raamatukogus oma viite kilo toomas ja sattusin sel korral lausa kolme raamatu peale mis räägivad sellest kuidas perekord kolib maale elama ja mis sünki saladusi nemad siis oma majas avastavad. Mingi linnainimeste uusmütoloogia ilmingud? Kui ma mõtlen oma lapsepõlvekodule paksu metsa veeres keskmaal, siis polnud seal mingeid saladusi peale selle, et maal on kogu aeg sigapalju tööd. Ja seda peeti normaalseks. Saladus või asi. :)

23. 10 +1,4, poolpilvine. Tuleb sama mõnus ilm kui eile. Sain kõige võssakasvanuma alpikalju enam-vähem töökorda ja niiskustundlikele katted ka peale. Eks täna jätkan teistega. Kõige tüütum oli peale pakse vihmasid rohida lõuna-lambavaipa. Kuna ta elab kahe kalju vahel teerajal (kuhu ise kolis) ning tema elukommete hulka kuulub omaenda jääkidest padjandi, huumuskihi ja niiskusvarude hoiukoha kasvatamine, siis leidub hulganisti ka paljusid teisi kes tahaks ka sinna juurduda. Täitsa korralik rookimine oli ja ilus hall vaip näeb üsna katkutud välja. Asja käigus avastasin, et viie aastaga on tema vaibakiht ligi kolme sentimeetri paksuseks kasvanud. Samas püüab ta tagasi alpikaljudele ronida kuid enam ei lase. Alpikaljude poole vahivad ka kõik nõmm-liivateed ja põhiline kaljurohimine koosnebki nende seemikute või ise kohale tulnud emataime otste eemaldamisest. Samas on nende pehmed lõhnavad vaibad suvel nii imelised, rääkimata õitseajast, et rohin heameelega, las nad olla pealegi.

25.10 -6,4 hommikul ja päeval hele päike umbes nullise õhukraadiga. Olen õuetöödega umbes kahe nädala jagu maas, aga võtan lõdvalt. Täna rullatasin uute huvitavate vaibateemadega ja üldse õues ei käinudki.

29.10 Kolm viimast hommikut on olnud -0,5 kuni -0,7 ja päevad nullilähedased. Siiski on seda liiga vähe, et jumalteabmillal maha sadanud lumekirme aiast ära sulaks ja ma tahaks välja minna aednikku tegema. Tutkit. Posserdan juba nädal aega tubasel rindel. Ka toas võib edasi-tagasi seerimisega päeva jooksul 6000 sammu teha. Eile oli naiste saun parimas seltskonnas ja õdus õhtupoolik koos lauamäng Cataniga. Täna õmblen järgmiseks suveks sitsiseelikut.

31.10. +5 ja lausvihm. Ning pikem ilmateade näitab sooja novembrialgust. Mulle sobib. Jõuab ehk aiagi talveks valmis panna. Kuigi, täna ei teinud kahjuks õues midagi, sest esmaspäeval tuli kiire vaibatellimus ja selle kallal ma siin mässan. Väga palju punaseid vaibatriipe, sest tuleb pikk palakas. Neljapäevaks peab valmis saama, aga siis on küll peenrasse minek, lennaku või pori või mis iganes.

 

September

 01.09 Parasjahe ja päiksepaisteline reede. Oh, mis rõõm! :) Sain nädala alguses kuivama riputatud pesu ka lõpuks ometi kätte. Oli teine kümneid kordi vihmapestud ja tormituulutet. Nädalajagu vihma saanud floksid kuivasid samuti tuules ära, korjasid kokku oma järelejäänud ilu ja särasid päikeses. Veel on värve kuid õhus heljub selgelt tajutavat sügiskargust ja verandal jutukat lugedes tuli pleed ümber võtta. Aias on tugev tendents sügise suunas. Varased krüsanteemid juba õitsevad ja areldi alustavad ka esimesed sügisesed astrid. Istutan iga päev mõned floksid. Ongi varsti viimased käsil ja jääb ruumi üle ka uustulnukatele. On mul kummist aed? Ei ole. Vahel lihtsalt ei tekki mõne sordiga emotsionaalset klemmi ja nii ta lähebki edasi uude aeda ja nii on ka tänavu jälle ruumi.

05.09 +19, pilvine soe ja tuuline hommik, vihmad lakkasid septembri tulekuga (mõni äraeksinud üksik pilv ehk välja arvatud). Istutamist vajavad floksid on hetkeks otsas, alustan aia sügisrohimisega.

06.09 +20 Päike, tuuleke ja aeglane suvekulgemine sügise suunas. Kasvuhoone väljastab tomateid, kurgimajast tulevad viimased kurgid ja ööd lõhnavad valminud õunte järele.

09.09 +20 Bond sai öösel hiirega sisse, aga see pole enam mingi uudis. Sel korral jamasime kaua, sest Bond üritab teemat rituaaliks kujundada. Kuna tal on varasemast juba kogemusi ja seepärast väldib ta kõiki võimalusi, kus pererahvas saaks ta koos hiirega kohe välja tõsta. Ta teab, et marduse nutulaulu (kurva alatooniga intensiivne ja hale näugumine, millest võiks justnagu välja lugeda, et kass on kas haavatud või tal on midagi viga) tuleb alustada alles siis kui saak on perenaise voodivaiba peale maha pandud ja suu tühi. Saab häälel vabalt tulla lasta. Viskusin kottpimedas voodist ja asusin taskulambiga hääle allikat otsima. Bond oli hiire suhu kahmanud, koridori lidunud ja peitis ennast kummuti all, jätkates marduse laulu teise salmiga. Kuna ta oli hiire maha pannud, siis sain selle mopiga kätte ja haarasin võidukalt laibakese rõvedast jahedast sabast, et...kuid Bond hüppas üles ja kahmas saagi uuesti enda kätte, et siirduda kööki, peita end tooli alla ja jätkata kolmanda salmiga. Ime, et Pokumees selle madina peale üles ei ärganud. Köögis sain ma tule põlema panna ja uuesti hiire sabast kahmata...ja jälle tõmmati see mul käest. Oifakk, mäng selline, jah? Ma teadsin, et sa tahad mu hiirt! Pole vaja ennast tagasi hoida! Kassi silmis helkis puhast hasarti, aga mina ei olnud enam unine ja kolmandal korral sain ma enne hiire kätte kui Bond jõudis üldse laulma hakata ja see lendas verandauksest kuradima kaugele kuskile. Bond läks talle järele. Mängu lõpp! Pesin hoolikalt käed ära, põrnitsesin natuke aega lakke ja püüdsin lahkunud Une-Matit tagasi meelitada kuid kõrvus kõlas ikka veel see nn marduse laul või ood äsjalahkunud hiirehingele. Milline imelik kass...Loodan siiralt, et see oli see hiir kes mu sinilillede alla metroo rajas. Sellest loo moraal: Kui teil on hommikuti raske ärgata, mängige oma kassiga kassi-hiire mängu. Uni lahkub KOHE teadmata suunas ja enam tagasi ei tule. Kasvõi kell neli. Kontrollitud. 

10.09 Võhma Juurikas. Nüüd juba eiteamitmes. Neid on olnud igasuguseid, küll paduvihmaseid, küll külmatuuleseid, küll ärajäänud rongi elamusega, küll veidras kohas peetuna. Tänavu oli +22 ja imeilus ilm. Nii tore oli omasid näha ja taimi vaadata. Koju tulid kaasa kuus floksi, tumelilla krüsanteem, täidisõieline kolmiklill, 3 kuningliilia sibulat ja väga väärtuslik sinililletibu. 

11.09. +20, päike. Mu lemmiksuvi jätkub. Alustasin päeva nelja floksi istutamisega ja muldade segamisega. Jaburuse mingisugune aste vist, aga kui ma vaatan kuidas floksidel karv läigib ja kui tugevad nad on, siis võib seda mullasegamist ju teha. Et vähemasti istutamise ajakski midagi paremat juure alla. 

12.09 Imelised ilmad, päike pole enam nii kuum. Tore kui öökülmad viibivad ja septembrist saab suvelisakuu. Sest kurke veel tuleb ja hilised floksid on täies õies. Nagu näiteks toredate nimedega Charlotte Blanchet, Betty Marguerite ja Ilse Köcher.

14.09 Terve ööpäev tuli paksu vihma. Suurepärane aeg istutada, kõigest neli floksi on veel jäänud, aga sedakorda on kõik floksikohad täis ka. Heleni juurest tuli teistmoodi ja imelise õiega krüsanteem, mis näib olevat kodustatud potitaim. Nüüd on meil selliseid juba kaks. Peaks ise ka mõnda proovima katsetada ületalve pidada kui Bauhof hinnad alla laseb. Taimepoed on neist praegu pungil ja mõnel on päris ägedad õied.

Valmistun juba järgmiseks hooajaks, kasvuturbad, istutusmullad ja -villad, hobuseõnnistust peaks ka jätkuma. Bond tuli eile hiirega, kuid ajastus oli vale, päevauudiste ajal on inimesed veel täitsa üleval ja me juhatasime ta poole laulu pealt nii viisakalt õue tagasi kui selle tempo juures võimalik oli.

18.09 -1, esimene öökülm. Muidugi tühistus see kohe koos päikesetõusuga kuid esimene hoiatus on antud. Ja rännegi on alanud. Paar päeva tagasi kajas taevalaotus sookurgedest. Neid oli seal sadu. Äreva kruugutamise saatel ledasid nad täiesti ühemõtteliselt lõuna poole. Eile korjasin kasvukast ka viimased tomatid ja neli kurki ära. Väga hea ja tubli kurgisort on `Pony`.

Inimesedki valmistuvad talveks. Uskumatult hea seeneaasta. Meie puravikukoht on andidest pungil ja ausalt öeldes näen sellist õnnistust esimest korda. Tavaliselt, ka heal seeneaastal on muid seeni palju ja puravikke peoga peale, kuid tänavu on neid teistest seentest rohkem.

Aias on viimased istutused ja tulbisibulate mahapanek. Sügisrohimine ja multšimine ka. Mingeid suuremaid mullatöid ma sel sügisel enam tegema ei hakka, las jääb kevadeks. Floksid on õitsenud peale paari väga hilise, aga neid peab ka olema. Täies õies on veel Betty Marguerite, Ilse Köcher, Charlotte Blanchet, Shapky Gortensy ja Rayonnant. Silma rõõmustab ka krüsanteemide kolmik. On neid meil igasuguseid olnud, kuid meil osutusid kõige vastupidavamateks vana hea pronksikarva sort ning helelilla koos tumelilla ja hilisemaga, mis on natuke vähem vitaalne. Punast olen aastaid hoidnud ja poputanud kuid tänavu lahkus ta järsult ja pole siis vaja ka kui ei püsi. Helenilt tulnud imeilus kuldne aga läks kasvukasse talvituma, õuekatseid hakkan siis tegema kui teda rohkem käes on.

22.09 Paistab, et ehmatuseks see öökülm jäigi sest mahedad päevad ja ööd jätkuvad. Alustasin peenarde multsimisega. See hoiab suvistel põuakuudel natukenegi läbikuivamise eest. Päikesepäevad vahelduvad sajupäevadega. Oleks juunis ka nii olnud...Üldiselt on armuline sügis, õunad on suured, öökülmad viibivad ja lavast tuleb veel kurke. Värske kassiomanik Mallast käis oma uue pereliikmega külas. Jätkuvalt paneb imestlema KUI paigas on vaevalt, et kahekuise kassipoja maailmapilt. Minu Kaitsja, vaatab ta oma peremehe poole. Iga kahtlase krõpsu peale poeb peremehe sääre varju. Aga hakitud kanafileed süües pole kõhklusekübetki, lükkab mu kiusliku käe tagasikätt ja uriseb nagu väike fuuria: Minu oma! Ja uudishimulikule Härra Tibule tegi SSSHHH! Tibu tõmbas tagasi ja arvas, et läheb parem õue tagasi, sest nii hullu asja pole minu vanad silmad veel näinud. Karvakera lasi pärast turjakarvad alla ja oli jälle armsus ise. Võtsin ta pihku ja vaatasin, tema vaatas vastu. Tõdesin üle hulga aja jälle kuidas kassipoja silmist vaatab vastu kogu maailma tarkus. Ja peremees on ümber sõrme keeratud, käib mööda lemmikloomapoode, ostab ronimispuid, mänguasju, parimat beebisööki ja muid kassitarvikuid.

24.09 +18, päike. Ja ongi peaaegu üle päeva meil vihmane olnud. Näiteks eile sadas terve päeva ja kaks päeva tagasi ka. See nädal oli väga kiire ja sõidurohke. Aga edaspidi ainult kodused maastikud. Tahan mullad ära sõeluda, kivilad rohida, potitaimed talveks turvaliselt kaelani mulda kaevata ja viimased lillesibulad maha panna. Siis saab täie rauaga õmbelusetoa ja vaibavabriku vahel sõeluma hakata. Ei pidanud vastu ja tõin linnast isegi vanaaegse tooli juba valmis, et õmblusmasina taha oleks ilus istuda. Vahel saab ikka antiigipoe müügilehti sirvitud ja teinekord on neil allahindlused ka.

26.09. +18, päike. Ilus soe sügis. Võtsin sügiskoristuse ette. Esimene on floksipeenar eesaias. Pealsed maha, umbrohi välja, korralik uus ääris peenrale, komposti taimede ümber ja uus multš peale. Ja viimasel ajal palju korratust ning frustratsiooni tekitanud ploomipuu Victoria (kui palju võib ussitada ja hallitada kevadistest pritsimistest hoolimata) lahkus jalapealt. Palju puhtam ja valgem. Ka mustikatel, kes nüüd kogu päikese endale saavad. 

28.09 Viimased kurgid kurgilavast on sama suured kui augustis. Kuigi õisi ja väikesi kurke veel oleks tulemas, teen lava tühjaks. Iial ei tea millal külmaks läheb ja kurgilava on hea koht taimepottide talvitamiseks sest mitu kasti priimulate beebitaimi ootab juba talvekorteri järgi. 

30.09 Tore ekspropmtretk Hõbeda kanti. Õdus õhtu sauna ja vanade heade sõpradega. Tagasiteel miilas taevas nii hele täiskuu, et põldude vahel oleks võinud tuledetagi sõita. Homme on oktoober ja ikka veel nii soojad ööd...

Ahah, juba August!

 03.08 +21, paksud vihmad koos väljapeetud vihmavahedega. Sadas terve päeva ja õhtu veel takkaotsa. Lohisen vaikselt oma unistuste, istutuste ja rohimistega päevast päeva. Vahel käib aiakülalisi. Põnev on, sest iga päev avaneb uute floksisortide õisi. Meehooaeg lõppes sellel suvel juba juuni lõpus ära. Ongi eelviimane vurritamine.

05.08 Aalujate kokukas on aasta tippsündmus, midagi pole öelda. Vahelduse mõttes oli nii sigahea peenrast välja ronida, nägu puhtaks pesta ja heas seltskonnas mööda suvist maarjamaad ringi tuhiseda. Muidugi ei jätnud me ühtegi teele sattunud taimepoodi vahele, et kui juba kodust nii kaugele tuldud jne, siis peab elu ikka mönuga vötma ja Eliseaias kohtusin ma oma selle suve roosiga, mille nimi on `Absolutely Fabulous`. Ja seda ta ka on. Kollane ja lõhnab nagu roosimuinasjutt. 

Nii hea oli jälle kõiki armsaid aalujaid näha, melu ja juttu jätkus kauemaks, pererahva aed oli täies õies ja ilm pidas sellel päeval vihmagi kinni. Peale kokukat tuli kreisi mõte Mädapeale sõita, sest meist polnud keegi seal varem käinud. Jõudsime natuke enne sulgemist, näitus oli huvitav, müügilaud muidugi juba tühjaks ostetud, kuid leidsin siiski ka ühe kauatahetud floksisordi mille nimi on `Pjatyi Element`. Kuid päris õige on ka see jutt, et eestimaalt midagi osta, on vahel poole kallim kui Euroopast tellida. :)

07.08. Kui eile oli niisama kena soe ilm, siis täna on kolmas ilma vihmata päev ja temperatuur +31. Olin hommikul kaks tundi peenras ja mõtlesin, et huvitav, nagu saunas oleks. Ega kauem ei kannatanudki, tuli jahedasse tuppa siestale minna. Meenus ka juunikuu, iu, terve kuu sellist põrgupalavat! Never again! Aga pesu kuivas nööril minutitega. Iga asi on millegi jaoks hea. 

Õhtul algas torm. Kella 8 ajal läks väljas pimedaks, tuul hakkas vastu majanurki põrkama ja Härra Tibu nõudis tuppa laskmist, silmad peas hirmust ümmargused.

08.08 +17, väga kõva tormituul. Suured puud visklesid veidras tantsus ümberringi ja hommikul verandal kohvetades pidi valju häälega rääkima, sest kohin ja mühin on nii kõva. Midagi peale paari floksivarre meil murdunud ei ole, mõned kohevamad kilekotid esitrepil läksid reisile ja tühjade pottide kasti sisu pages aia peale laiali. Neid pisikesi potte vedeleb nüüd igal pool. Jumal tänatud, et ei tulnud rahet, floksid on just praegu kõige ilusamad.

11.08 +20 Ilus augustihommik, päike peegeldub miljonis vihmapiisas, mis aias sädelevad. Ilmselt on öösel tibutanud. Täna on tähtis päev, sest kaua tehtud (kaunikene) uus maaparanduse peenar saab valmis. Oh, oleks juba varemgi saanud, aga vahepeal tahaks joosta ja mängida ka ning paaril vihmasel päeval unustasin enda vaibavabrikusse. Avastasin materjalivirnades kaevates paar kasti froteeriide ja dressikate kerasid, jehuu! Jeerum, kui mõnus oli neist kududa. Hea tugev materjal, parajalt jäme, ilusad mahedad värvid, vaip sai kahe päevaga valmis ning puhas puuvillane jääb kudumis nii sümpaatne. 

14.08 +24 ja täispäike. Vahepeal polegi enam sadanud. Mõtlen juba, et võiks siiski vahepeal veidi kasta. Täna oli päeval päris kuum ja paariks järgnevaks päevaks lubatakse suisa leitsakut. Tegelen floksiridade tihendamisega, päästan nirukesi ja suuremate vahele vangi jäänud vähemaid tegelasi. Ja olen rõõmsalt valmis igaks floksivahetuseks.

15.08 +25 ja täispäike. Tuli keskpäeval kuuma eest tuppa varjule kobida. Käsil on viimane vurritamine ja mummid said 13.08 sööda peale. Kliima soojenemine nihutab suve ettepoole, meehooaeg algab varem ja ka lõpeb varem. Aias on jätkuvalt käsil floksirivide korrastamine. Midagi pole teha, veel üks ports aediiriseid kolib paremasse kodusse. Öösel proovis Bond hiirega sisse saada kuid Pokumees oli valvas ja pani ukse ruttu kinni. Näib, et Bond on meie toitmise endale südameasjaks võtnud. Ma olen hea kass, ma tõin teile...Ja nii üle päeva. Viljakas august, isegi hiiri on palju...

16.08 +26, leitsak. Aga nii hea oli hommikupoole rohida ja istutada, sest öösel tuli korralik paks vihm, mis kogu aia ära kastis ja ka uusistutusi kosutas. 

Ja siis kui ma nautisin verandal päikesevarjus põgusat puhkehetke kostis eemalt kassilaulu. Kõige kõvem laulumees on meil tavaliselt Bond ja kuna vahel mõjub vastasseisu tekkimisel perenaise hääl positiivselt (pässile meenub keset kõva üürgamist ja adrenaliinilaksu, et tal on oma kodu ka, selline turvaline ja mõnus, ning laulu võib südamerahuga pooleli jätta, sest perenaine kutsub), vähemalt ma tahaks uskuda...Niisiis, ma kutsusin Bondi. Midagi küll ei juhtunud, kuid laul katkes. Umbes viie minuti pärast ilmus verandale kohevil sabaga Härra Tibu (!), kelle silmavaade oli äärmiselt erutunud. Kui Tibu kehakeel ümber tõlkida inimese omaks, siis ilmus isand verandale närvilisel, vargsel ja pisut küürus kõnnakul (kui märgatakse, saan veel peksa), istus maha ja vaatas kahtlustavalt selja taha (ega see hull ometi järgi ei tulnud), jõllas hoolega, kael hästi pikk (ei, ei tulnud ikka) ja hakkas siis ülima nördimuse ning õrnalt taastärkava väärikusega oma kuuerevääre puhtaks kloppima, silmis loitmas hele pahameele kuma juhtunu üle (mina ei teinud midagi, aga tema, tõbras, mulle pasunasse, segane peast!). Ja Tibu seljast tolknes välja väike karvatuust. Oli näha, et paljalt lauluga asi ei piirdunud. Tibukene, sa olid teise kassi maa peal, muidugi saad pasunasse. Kas nii vana loom nagu sina võiks ehk juba ühiselu reegleid teada... Muidugi, retooriliseks küsimuseks see jäigi. Tegele oma asjadega, ütles Tibu ja keeras mulle räntsti selja.

Mõned iluaednikud on minult küsinud, et mida teha võõraste külakassidega kes aias patseerimas käivad. Olen öelnud, et võtke endale üks südi kassiisand (kindlasti peab ta õigel ajal ka lõigatud saama) ja te võite rahulik olla, enam ei tulda. Kassid on oma territooriumiküsimustes väga tundlikud ja võõraid aeda ei lase. 

17.08 Floksipalavik levib. Käisime linnaaednikuga Laitse kandis uut floksihekki vaatamas. Oh, nii palju ilu ühekorraga...Hamsterdasin ühe siilkübara ja mõisnikulaugu. Vanad head ja kindlad asjad.

Kodumail on käimas agar rohimine ja aiakorrastus. Laisk olen olnud, muud midagi. Nüüd paari päevaga enam maailma valmis ei tee, aga tsipa paremaks ikka. Ühtlasi avastasin asja käigus kivilat rohides ka kui palju põud kurja oli teinud. Täidan tühjad kohad kahe mätasfloksi, jaapani enelate poegade ja kuldkanniga. Olgu siis kivilas natuke suuremaid taimi ka. 

20.08. Kuivaperiood (hakka või kastma) lõppes meil 18.08 öise vihmaga ja lisa tuli ka 19.08 öösel. Nii palju kurke kui sel aastal, pole meil kunagi varem olnud. Täitsa erakorraline, isegi talveks jagus purki panna.

22.08 Jätkuvalt mõnusad kuni +20 päevad ja vahel sibistab vihma ka. Aga meil on viirus majas. Oli seda nüüd vaja...38,7 ja nõmenõmenõme.Tahan ma sellest pikemalt rääkida? Ei taha.

23.08 Prigozin hukkus kaks kuud peale putšikatset lennuõnnetuses, mis toimus venemaal. Lihtsalt et kumb, kas rakett või pomm? Matused olid väga valvatud ja väikesed.

24.08 Viirusest oli suhteliselt kerge pääsemine, imelik tõbi, vaid üks päev kõrget palavikku ja edasi võis igaüks omas helistikus köhida. Enam ei mallanud toas olla. Nii palju asju on veel enne sügist vaja ära teha. Jätkan flokside ümberpaigutamist. Nirukestele uus muld ja uus kasvukoht. 

25.08 Tiigrihüpe ehk kreisi sõit Viljandimaale, mis ei olnudki lõppkokkuvõttes niiväga kreisi. Kuid siiski minu seni kõige pikem sõit. Kuna asjaolud kujunesid nii, et meie Võrusse minek jäi ära, siis otsustasin, et lähen ise Aide juurde oma floksidele järele. Aidel oli grupp aias ning peale aiaekskursiooni läks perenaine nendega edasi veel Helle aeda. Sulandusin massi. Helle üllatusilme oli kirjeldamatu kui Võhma aiandusklubi ridade vahelt ilmus välja järsku Saku turist. :)

Kui ekskursandid läinud, kohvetasime veel kolmekesi jõe ääres ja rääkisime lillejutte. Siis sõitsime Aide juurde tagasi, et floksides sumada ja üks tore siiaminoorik näitas kui imeline võib olla üks noor suhtlemisaldis kass kui ta on otsustanud just selle inimesega tegeleda. Ja siis oligi päev õhtas ning mul aeg nina kodu poole keerata. Sumistasin mööda inimtühje külateid suuremate maanteede poole ja mõtlesin kui ilus see viljandimaa ikka on, muudkui orud ja mäed, pisikesed põllud, kelpkatustega majad ja ikka veel nii palju metsa.

28.08 +17, terve päev laussadu. Tark tüdruk pani ju eile pesu välja, küll see on nüüd hästi loputatud. :) 

31.08 +19, eile ja täna jätkuvalt vihmane. Öösel tuli padukas koos äikesega, päeval sajab niisama. Tundsin esimest korda, et vihmast on siiber. Flokside istutamist see muidugi ei sega. Uued lähevad beebipeenrasse, suuremad juba aeda. Kui beebipeenrast taimi ümber tõstsin, siis märkasin, et teised olid mõõduka kasvuga, kuid üks lausa pakatas elujõust. Miks ka mitte kui tolle juure alt vaatas vastu Ene savimuld, eks olin heldelt terve ämbripõhja sinna kummutanud. Mis ained või mis vägi, kuid nüüd on lausa katseliselt tõestatud, et see on flokside lemmikpinnas. :)

Mõned floksipildid ka: Magiya

Alba Grandiflora esimene õis, väga omapärane ja äge. Õied on väikesed, kuid õiekobar ülisuur. Saab olema tore sort.

Vij rokib täiega.

Muza tegi õied lahti. Ilus ja eriline.

Serdse Danko erilist õievärvi püüdmas, aga mitte ei jää teine pildi peale. :)

Deniska-Rediska

Vladimir Vysotski on õrn vaarikapunane, imeline värv.

Fotode kvaliteet on nigu on, sest uue fototöötlusprogrammiga pole ma veel sõbraks saanud.

Hea jahe Juuli

 4.07 +15, sajune. Jõudsime ära oodata (vägamegaväga lai naeratus :D), üleeile, eile ja täna sadas hästi. Ilmajaama järgi peaks kuni homseni sadama. Ilmad on mõnusalt jahedad (+15 kuni +21) ja märg kohev muld lausa kutsub istutama. Vihmavajadus hakkas juuni viimases veerandis elutähtsaks muutuma sest paljalt pealtkastmisega aeda elus ei hoia ja aia seis oli enne vihmasid päris kriitiline. Aga pojengide juurde. Pikk põuaaeg andis mõista, et taimestuses tuleb midagi muuta. Kõige paremini said padupalavatel päikesenädalatel hakkama vanemad floksipuhmikud ja pojengid. Nüüd siis otsingi uutele pojengidele sobivaid kohti ja mängin ühtlasi ka aiamalet. See tähendab, et tõstan pisemaid asju ümber, muudan kujundust ja kaevan äsjaavastatud uues aiaruumis istutusauke, sest siin ja seal leiab ruumikitsikusega kohanenud aedniku mõistus jälle ühe uue "igavese lahmaka maad".

07.07 +18. Jätkuvalt jahe ja pilvine. Vihma tibutab iga päev natuke. Aed paraneb põuast, juba on hostasid päris ilus vaadata, mõni sätib isegi õievarsi ja ka päevaliiliad on päris tublid. Siin ja seal puhkevad esimesed floksid. Esimesed olid Pink Hill, Feniks ja Mio Moi Mio

06.07 +20 ja päike, kuid poolest päevast hakkab vihma sadama. Mingisugune suurem või väiksem sajusabin on peaaegu iga päev olnud, aiarahvas koos aednikuga on jätkuvalt täiesti totally häppi. Sirutatakse oksi, lehti ja õievarsi, just läks õitsema hollandi iiris. Päevad on töised, hommik algab tavaliselt sellega, et kõigepealt istutan ühe pojengi  (jumal, milline nauding on hommikuti kastekannurallit mitte teha!), rohin natuke ja siis meetööde kallale. 

Aga ööd on meil viimasel ajal pisut...segased olnud. Kuna suvel soojaga on rõduuks ikka öösiti veidi poikvel, siis hakkas Bond viimasel ajal psühhoterrorit harrastama. Ta tuli kõige pimedamal ajal tuppa ja näugus. See oli niisugune intensiivne ja tüütu. Muudkui soiub. Kuni ühel eriti seiklusrikkal ööl avastasime, et Bond toob meile hiiri tuppa.

  Vahel on mõned maailma asjad imelikud, sest nii kummaline kui see ka pole, on hiirte suur hulk lähikonna aedades põhjustanud nüüd selle, et me suvel kinnise rõduaknaga magame.

10.07 Esimene pilvitu taevaga juulipäev. Ei teagi mis sellest arvata, esialgu on hea jahe, ilmajaam leitsakut ei luba, kuid eelmise kuu põuakogemus oli nii põhjapanev, et vihmase juulialguse üle oli puhas rõõm. Seniajani on iga päev sadanud ja maa on labidasügavuselt niiskunud. Alustan jätkuvalt iga uut päeva ühe pojengi istutamisega. Täna oli Elsa Sass.

14.07 +18, pilvine, vihmaootvel hommik. Pohmelus peale Gardeni odavmüüki. Silme eest võttis kirjuks, sest mida kõike seal ka polnud...Täna läheb aias korralikuks mööbeldamiseks, sest umbes pooltel uustulnukatel on kohad olemas, kuid pooltel mitte. Saak oli järgmine: Achillea millefolium `Apfelblüte`; Thalictrum kiusianum, Eryngium variifolium, Sanquisorba hybr. `Lilac Scuirrel`; Lycnis `White Robin`; Delphinium `Magic Fountain Sky Blue`; Kalimeris incisa `Charlotte` ja paar pojengi muidugi.

15.07 +18, head jahedad hommikud, mõnus aeg mullatöödeks. Alustasin päeva pojengi (Eliza Lundy) istutamisega ja edasi kulges töörada omasoodu, ikka et kust midagi vaja kärpida, kus rohida ja esimese mitu aastat silma kriipinud koosluse lõin ka laiali. Pole sul vaja reanimeerida neid rääbakaid, kasvata seda mis sinu liivmullas kasvada tahab, ütles sisemine hääl. Eks ta ole ennemgi öelnud, aga mis teha kui mulle astilbed NII meeldivad. Tänavu siiski sai selgeks, et ka megavastupidav hiina astilbe Pumilo pole minu aia taim. Katsetan sama koha peal aster sedifoliust, õnneheina ja teisi. Ning jätkuvalt kollane-lilla-roosa gammas. Paraadpeenras õitseb ka üks emotsiooniost - sametpunane talinelk. Pokumees ütles, et see on paraadpeenra punanurk. Kuis`siis ilma selleta. :)

18.07 +18 Ei usu õnne, ikka veel on alles need head jahedad hommikud ja kui juhtudki midagi istutama, siis viipad vihma kohale ja lähed ise verandale jutukat lugema. Tõstad silmad, hingad mõnuga suviseid aia ja metsa aroome ning vihm muudkui kastab ja kastab ning sa ei pea selleks lillegi liigutama. Sest on jätkuvalt minu lemmikjuuli.

19.07 +18, päike ja vihmasabin. Rikkusin täna rituaali ja istutasin pojengi asemel maha hoopis Sanquisorba `Lilac Squirrel`. See oli midagi sellist, millele Gardenis otsa vaadates on võimatu keelduda teda kaasa võtmast. Kõrguselt ligi minu pikkune ja pikad lõhnavad roosad päevakoerad tuules hõljumas. 

20.07 +20, päike ja vihmad. Alustasin veel ühe viljatu maalapi uuendust. Kaevan peenra kahe labida sügavuselt liivmullast tühjaks, panen põhja savise niiskust talletava kihi külamulda ja selle peale kompostid ning muud head-paremat. Valmis ruutmeetrisse mahub kaks-kolm pojengi ja nende vahele tulpe, priimulad ning muud kevadist kribu-krabu. Pealmine muld läheb sõnniku ja jahvatatud saviga vaheliti kompostikasti kirgastuma, lahja liivmuld täidab murus lohud. Rügades meenuvad Räpina aiakooli õppejõu sõnad: "Iluaiandus on 98% liiv, muld, kivid, higi ning vaid 2 % istutamist. Aga istutamine teeb õnnelikuks." Jah, sulatõde. :)

23.07 +19, päike ja vihmad nagu iga päev seniajani. Juulikuu jooksul mahasadanud vihmavee hulk on olnud kolossaalne. Tunnen end veidrikuna, sest mul on kogutud ligi tonn vihmavett, kuid iial ei või teada...august on veel ees ja eelmisel aastal oli see väga põuane. Müstika, kust tulevad need vihmad kui Euroopas on seniajani kuumalaine nagu juuniski? Igatahes, kui peaks valima, eelistan vihma põuale. Ja nii ta nüüd sajabki iga päev. Floksid alustavad õitsemist. Tagaaia suur maaparandusprojekt edeneb väga pikkamööda, aga kuhu mul kiiret.  

Käisin täna Kundas Mammutriinul külas. Mammutriinu liigirikas aed pakkus nii mõnegi taimeüllatuse, mida ma varem näinud ei olnud. Nurusin kaasa lavendlilehise nõianõgese, madalakasvulise mätasja vorstirohu, mõned dollarilille (minu esimest aeda meenutav nostalgialill) pojad ja pronksivärvilise krüsanteemi.

Läksin ka Kunda lähedal elavat tuttavat mõisahärrat külastama. Jätkuvalt paneb mind imestlema see rahu ja vaikus mis tollele kandile nii omane on. Mugisime aias kirsse ja sõstraid, uurisime eelmisel aastal istutatud puu, põõsa- ja roosipoegade tervist  ning toas võttis mu sihikule maja kodulind Zulu. Ma mäletan suurepäraselt kuidas ta viis aastat tagasi mu sõrmust püüdis kätte saada. Projekt meenutas plekitangidega sõrme amputeerimist, ise pobises erutunult, õudne lind. Igaks juhuks hoian temast peale seda ohutusse kaugusse. Aga seekord ei õnnestunud. Ta tuli (päta-päta-päta) mu juurde, pani noka maha ja nõudis peasulgede sasimist ning peale seda hakkas mu seelikut uurima, et kuidas seda mööda üles saaks. Peremees ütles, et see võib mõnevõrra valus olla kui ronima hakkab, sest küüned ja nokk...Panin käe maha, lind astus väärikalt randmele, tatsus mööda käsivart õlale, vaatas mulle ühe ja teise silmaga otsa ja ütles rämedavõitu mehehäälega "A lä`me tuttu nüd vä?" ja lisas juurde "Fuck you." Siis me vaatasime veel veidi tõtt ikka ühe ja teise silmaga, ning kuigi ma olin suhteliselt valvel, ei läinudki seekord vägivallaks. Vastupidi, väga nunnu oli. Ta toetas oma konserviavaja (noka) vastu mu põske ja laskis jälle oma pead sasida. (Sellegipoolest ei suuda ma seda sõrmemõrvakatset päris ära unustada, aga no, mis old, see old). 

Vihmade osas seekord täitsa vedas, alles siis kui koduteele asusin, hakkas sealmail sadama. Sakus oli päev läbi hoovihmatanud.

25.07. +18, argipäev. Oo, uskumatu, eile ei sadanudki, kuid ilmajaam ütleb, et seevastu tuleb täna topelt. Tahaksin kangesti öelda, et alustasin päeva pojengi istutamisega, kuid ka täna jääb vahele. Peenratoorik sai vanast mullast tühjendatud ja selle põhi savimullaga tihendatud kuid siis oli toss väljas ka. Ronisin august välja ja läksin külla teiste ilusaid lilli vaatama. Kella kahest algas vaikne tihe laussadu mis kestis hommikuni. Umbes kolmveerand floksidest on avanud vähemalt ühe õie.

29.07 Viis päeva läks augu tühjendamiseks ja kolm selle täitmiseks. Gravitatsioon. :) Välja on ikka raskem kangutada kui sisse valada. Ilmad on jätkuvalt normaalse temperatuuriga (+20) ja aeg-ajalt tuleb vihma. Jätkan rituaaliga ja alustasin päeva pojengi istutamisega (Henry Bockstock) ning muud kribunad peale selle. Floksid puhkevad ükshaaval. Praegu võib öelda, et aias on värve. Jaa, mõnevõrra tõesti on. :)

31.07 Tänahommikune pojeng oli Mme Claude Tain. Öine sadu oli maapinna mõnusalt ära niisutanud, kuid esimest korda vaatasin, et flokside õite jaoks on vist natsa palju. Osad olid hommikul üsna uppunud moega. Meie mullas kasvavad floksid ei ole väga jämeda varrega ja lopsakate õite puhul on uus häda, kui vihm muudab õiekobarad raskeks, siis vajub vars maha ja murdub juurekaelast. Muidugi, kui pole toestatud. Tugesid on vaja sügisel juurde sebida, aga muidu on elu lill - millised värvid, milline lopsakus! Iga päev puhkeb uustulnukaid ja see on väga põnev.

Esmeralda, kirsipunase varjundid, sügavalt sametine värv

Marisha, suitsune roosa, mahedad värvide üleminekud, väga äge sort

Bolshoi Sekret, samuti varjunditega suitsune roosa kuid teised pooltoonid

Iris, suur, tumelilla õis

Eesti 100 on väga erilise õiega

Sweet Summer Fantasy

Stars and Stripes (reaalis hoopis teine värv).

Ene imeline vaarikapunane sort, teist sellist lihtsalt pole

Roosidele näikse selle suve kliima tiivustavalt mõjuvat, Novalis.

Märtsis Bauhofis tehtud halastusost miniroosipoti näol kus oli 12 taime, maksis 2.62. Taimed läksid eraldi pottidesse ja kevadel kasvuhoonesse, hiljem roosipeenrasse, aga sellist õietulva küll ei osanud oodata sest veebruaris nad alles ju õitsesid.

Endakõrgust kaeralille ka pole varem näinud

Ilmselt meeldisid talle kuidagi eritiväga see kuum juuni ja juulised vihmad sinna otsa.

Esimesel augustil puhkes pojeng Bartzella viimane õis, teised õied õitsesid kuu aega varem ära. Selle võib ka ekstreemsete ilmaolude kraesse kirjutada, aga päris eksootiline - pojeng keset flokse. :)

Põuane ja mesine juuni

 01.06 Külm, aga lumeta. Kell on 22:00 ja õues 4 kraadi. Katsin õuetomatid ja kuldkingad ära. Muuga on nigu on, terve aed ju juunine, iirised, martagonid kohe puhkemas, hostadki maa seest väljas. Teoreetiliselt tuleks kogu aeda katta. Eks näis, mis pilt homme avaneb...Imelikud ilmad. Päeval oli 11 kraadi koos külma tuulega. Võib järeldada, et kuna juunisoe oli juba aprillis ära, siis antakse seda praegu tagasihoidlikumalt. Ohjah. Kui saaks täna ööseks prognoositava öökülma vahetada korraliku hoovihma vastu...

02.05 Öökülma polnud palju -0,4, kuid pool korea vahakübara põõsast oli hommikuks kortsus. Üksik katmata kasvuhoonetomat eesõues oli elus ja täiesti veatu ning muid külmanäpistusi silma ei hakanud. Päeval jäi ära ilmateate lubatud poolepäevane vihm, kuid see-eest anti jahedust - lausa +7 kraadi. Veidrad külmad ilmad juuni kohta, aprilliski oli soojem. Ööl vastu laupäeva õnnistas vihm aeda ja pühapäeval sajab veel juurdegi.

03.06 Tartu Botaanikaaia päevad.

Jõudsime piisavalt vara lõunamaale, et läbi käia Aiasõbrast. Olin eelmisel päeval Aiasõbra koduka rist-põiki läbi uurinud ja leidnud, et pole siin miskit erilist kuid reaalsus on midagi muud. Kõike pole kodukal ilmselt kirjas ka. Ja ega seda ogaputke ma enam käest ei lasknudki (Eryngium bourgatii `Picos Amethyst`). Teine ogaputk oli ka äge (erkkollaste lehtedega) kuid googeldades selgus, et see vinge beebivärvus kandub vaid osaliselt täiskasvanud taimele üle. Ning ka taimehinnad on tõusnud ja mul pole ruumi jne. Nii, et kui aeda midagi juurde tuleb, siis selle valemiga, et keegi peab kuskile mujale kolima. Kuid see esimene ogaputk oli seda väärt. Edasi oli Tartu. Botaanikaaed on tõeline esteedi maiuspala. Mida kõike seal ka pole...ja kui kaunilt eksponeeritud. Pärast istud pargipingile ja hinges heliseb...nagu oleks kirikus käinud või midagi. Ja siis kõik need head sõbrad siin- ja sealpool lillelette. Nii tore oli näha. Ja taimevahetus soojendas südant. Minul on vist nii, et mida väiksem taim, seda suurem rõõm. Ja neid tibatillukesi oli. Peale mesiohaka olid kotis Dionysia involucrata, dianthus haematygalux, üks ilus ja vastupidav ibeeris, Thalictrum ichanense Evening Star ja üks täitsa suur epimedium Red Maximum. Muidugi ei suutnud ma Tiia aias hamsterdamata jätta ja buketile lisandus üks rosetike säravbeezi heucherellat. Ilus päev oli. Tänud kõigile kes osalesid.

07.06 Süvenev juuni, jahedam nädala algus on suvisemaks muutunud. Päike lõõmab pilvitus taevas ja täna võis juba jakita aias posserdada. Kuid olukord on keeruline. Kui ma siin enne rääkisin, et vihmase suvega rohid ja kuivaga kastad, siis hetkel on asjad kuidagi resonantsi läinud. Vihma tuli liiga vähe, et põuda likvideerida, kuid umbrohu pani kasvama küll. Ja nüüd on nii, et rohin ja kastan korraga.

Hetkel õitsevad laugud, täidisõieline tillilehine pojeng ja alpikaljudel mauklehed, jänesekapsas, nelgid, floksid, kuutõverohi, sinilatv ja kohe alustavad aediirised. Iiristega on väga keeruline seis. Kuna ainuke koht kuhu minikasvuhoone sobis, asus iiriste peenras ja kuna ma pole võimeline neist loobuma, siis ähvardasin iiriseid, et see kes ei õitse, läheb aiast minema. Ning minikasvuka alale jäänud taimed istutasin pottidesse, ikka sama jutuga. Peale juuni algust hakkas nägu pikaks vajuma. Aediiriste õitsemisprotsent on hirmuäratav. Vaid kümnest üks ei õitse.

09.06 Esimene mesi. Võilillelõhnaline ambroosia.

14.06 +24 varjus. Ilmade osas muutusteta, lihtsalt soojemaks on läinud ja öökülmadega ka enam ei ähvardata. Aga päike särab jätkuvalt pilvitus taevas nagu kuum taaler ja aiandus ei ole enam nii tore kui mais ja aprillis.

Vihmajumalanna ärkab vara, jätab hommikukohvi vahele ja läheb välja siis kui päike veel kõrvetama pole hakanud. Ta on aia mõttes kuueks sektoriks jooninud ja lähtub kastmisel sellest reeglist. Iga sektor saab vett erineval päeval. Vihmavesi suurest tünnist on otsa lõppenud, kuid õnneks aitab vana salvkaev hädast välja. Selle vesi on rohkem kui pikantse aroomiga, kuid lilledele sobib väga hästi. Jumalanna täidab kastekannud, pühib higi ja vaarub missioonile, kirub kui vett jala peale läheb ja kastab, kastab kastab...

15.06 Põud jätkub. +28 varjus. Otsisin välja vanad pilliroomatid ja kui need taimetugedele kinnitada, siis on päris hea varjutus. Kasutan tundlikumatel kohtadel. Ja multš aitab ka. Oeh, aga muidu on kuum ja ikka päris päris päris põud. Prognoositava vihmani on veel kolm päeva...Täna puhkesid kaks imelist aediirist Tabac Gold ning Norwegan Song ja pojengid Joker ning Black Beauty.

17.06 Põud, +29 varjus. Vihmajumalanna töökohalt pole niipeagi veel vallandamist loota. Homseks lubatakse vihma, aga issand ise teab kus seda sadada suvatseb, kui üldse suvatseb. Vana kaevu vesi on ropp ja haiseb jubedalt kuid lillede kastmiseks kõlbab küll. Ja vaatasin taimedele tähelepanelikult otsa - paistab, et see süsteemkastmine toimib. Hoolimata põuast on kõik terved ja võibolla isegi paremini hooldatud kui mittepõuastel aegadel, sest kukun ma jee keset suve sinililli kastma, kuid tänavu elavad nad parasniiskes, nii nagu peab. Ja eriti palju nunnutamist saavad ka priimulad.

18.06 +30 varjus. Õhtupoole, kui päike verandalt oma põletava palge kõrvale oli pööranud, hakkas õuest kostma mingit veidrat põrinat. Romaan oli huvitav, kuid mõte kippus ikka oma radadele uitama minema, mingi uus majapidamismasin naabritel? pump?kastmismasin? Lõpuks ei saanud lugemisest siiski asja ja ma läksin vaatama mis toimub. Selgus, et põrinat teeb meganärvis Härra Tibu, kes oli püüdnud HIIRE! Ma ei tea küll kuidas see juhtus, sest Tibu pole mingi kütt ja ilmselt sai ta ka ise sündmuse erakordsusest aru, sest SEDA  AARET ta kellegile loovutada ei tahtnud. Ning kuulutas kogu maailmale, et tolle hiire pärast on ta valmis tervele sõjaväele vastu astuma. Me vaatasime Bondiga nõutult põrisevat Tibu kelle silmad olid täiesti mustad ja Bond tegi sammu lähemale, et vaadata, et on siis nii suur või mingit erilist sorti või...Härra Tibu jõurahtas järsult ja Bond tõstis käed, ok, ok...Tibu põikas ümber mu jalgade, varjus diivani serva alla ja sealt hakkas kostma väikeste haprate kontide raginat. Tibu sõi omapüütud saagi enne ära, enne kui "aplad pereliikmed seda talt käest ära oleksid hakanud kiskuma". Bond kehitas õlgu ja keeras magama, mina lugesin edasi ja mõne aja pärast tuli diivani alt välja jälle seesama vana hea Härra Tibu kellega me kõik harjunud olime.

20.06 Mitmendat päeva juba +30 varjus. Kuuepäevane graafik ei tööta. Kui ei taha oma aiast ilma jääda tuleb kastetav ala kolmeks jagada. Esimesel päeval saab eesaed, teisel päeval pojengid, hapuala ja floksipeenar, kolmandal paraadpeenar ja külgaed. Nii on rügamist rohkem kuid taimede vastupanu päikesele on silmaga näha ja minestanuid ka enam kohanud pole. Väga haledas seisus on hostad ja ploomi otsast pudiseb janusse surnud lehetäisid nagu veidra konsistentsiga õietolmu. Lubatud vihma loomulikult ei tulnud ja statistikud räägivad, et tegemist võib olla põuaseima juuniga üldse. Kuigi kuu pole veel lõppenud. Muus osas on ka seisak. Põuaga ei rohita ega istutata. Sisse tulnud taimed on pottides kosumas ja ootavad millal peenrasse saab. Ja võibolla niipea ei saagi. Aga mesi tuleb kohinal. 

21.06 Täna oleks nagu pühadelaupäev, sest homme tuleb vihma! 

22.06 Ja vihm tuli. Tuli nagu jõuluvana, nagu kauaoodatud suurte kingikohvritega ameerika tädi, nagu esimene pojengiõis tundmatult sordilt, nagu viimane buss kibekülmal jaanuari hilisõhtul, nagu kuradima kaua mitte sadanud vihm. Ja maailm muutus tundmatuseni. Floksid kasvasid 5 cm pikemaks, alpikaljudele ilmus umbrohupoegi, martagonid avasid õied ja aednik muheles terve päeva. Põud on õpetanud vihmavett koguma. Hetkel on kõik vitsikud ja potsikud vett täis. Sest vihma tuli ikka korralikult. Ja arvatagu pealegi, et mul on vihmaveefetiš või midagi. Eelnevate põuanädalate valguses on neid vihmaveetünne ikka väga mõnus vaadata. (ilmateade lubab nüüd edaspidi justnagu üle päeva vihma, aga las lubab, LIIGA pikk põud oli). Loodetavasti on maapind poole labidalehe sügavuselt kastetud. Ilmselt on alles homme aega selles veenduda, sest täna on jaanilaupäev ja muud posserdused plaanis.

Aga selline totaalne põud on pannud mõtlema. Midagi tuleb taimestuses otsustavalt muuta. Ja kuna põuas said kenasti hakkama vanemad pojengid ja vanemad floksid (noorematel floksidel tuli hoolega silma peal hoida, et ära ei kustuks), siis otsustasin juurde tekitada pojenge. Kaevu ümbrus läheb renoveerimisele ja sinna tuleb pojengipeenar. Väikese aia puhul väga suur muudatus ja selle hiidlaine lokses muutub ilmselt terve aed mingis suunas. Ilmselt kaovadki ära need väikesed ja nirud vaevlejad, kellele kuivus meie liivmullas liiga kipub tegema. 

24.06 Jaaniõhtu oli vaikne mõnus saunakas. Nurgas seisab post mett (7 kasti) ja Mesinik tuli objektilt paistes nina ja sinise silmaga. Seekord oli kismaks läinud. Kuna ühes peres on küürakhaue, siis võttis Mesinik perest ära kõik kärjed, ajas mummirahva läbi emalahutusvõre (võib ainult oletada KUI kurjaks valvurid selle peale said), eraldas lesed ning andis järgijäänud mesilastele täiesti tühjad kärjed. Kärgede peale pani puuriga uue mesilasema. Puuri ukse tegi lahti, kuid tarumesilastest eraldab mesilasema kiht mee ja tuhksuhkru segu, mida kutsutakse candyks. Kuni candyst läbi näritakse, on perel aega emaga harjuda. Selle kõige eest jälitas kamp raevust violetseid kamikadzesid Mesinikku ka muude mesilatöödee juures ja muudkui nõelas kui sai.  

Poliitikast ka. Olukord Ukraina rindel viskas Prigožinil tõsiselt ventikasse, ta keeras oma sõjaväe ümber ning läks võttis täna hommikul Rostovi ja Voroneži oblastid ära. Paistab, et Ukraina sõda võib hakata ära lõppema. Täiesti ootamatul ja kummalisel moel. Aga nii päris ei läinud. 200 km enne Moskvat keeras Prigožin otsa ümber ja käskis oma sõjaväel Rostovi ja Voroneži vabastada. Sest talle oli tehtud ettepanek, millest on võimatu keelduda. Mis see täpselt oli, seda keegi ei tea. Vaevalt see oli, et Genka, ära jama, lõpeta nüüd ära. Aga hiljem selgus, et just täpselt nii see oligi. Kriminaalkaristus Prigožinile ja wagnerlastele tühistati ja oma erasõjaväest jäi ta ilma. 

25.06 Lõpuks ometi SEE suvi, mida mina talv läbi ootasin: +21 kraadi, vahelduv pilvisus, mõistlik tuuleke ja homme lubatakse vihma (Mitte see, et alusta oma päeva kolmetunnise kastekannuralliga ja istu siis õhtuni toas, sest nii sigapalav on). Tegin üle hulga aja aias midagi ka peale kastmise. Lõikasin pealseid, rohisin ja istutasin kolm taime. Paarkümmend ootab veel järjekorras. Hoolimata hiljutisest vihmast on maapind tuhkkuiv, kuhu see kõik küll kadus? Beebilas täheldasin rõõmuga, et priimulate taimi võib ka juba pikeerima hakata. Tõhus ja töine pühadeaeg oli, mesi vurritatud ning juba uuski toodud. Mesinik on väga rahul, sest ema oli vastu võetud. Sest küürakhaudme puhul iial ei tea kuda või mis.

28.06 +27, kuum päikeseratas. Ikka veel vihmaootvel, sest paljugi mis lubati...Eile oli lihtsalt veidi jahedam, ei kõrvetanud nii hullusti, kuid see oli ka kõik. Hakkasin uuesti kastma.

30.06. +27, Ühepäevasest jaanivihmast oli vähe kasu. Põud närvutab jälle. Viimased päevad võib kokku võtta lühidalt: mee- ja mullatööd. Mesi tuleb kuumaga kohinal. Ja kuna aias peale kastmise hetkel midagi teha ei saa, siis hakkasin kõige vanemat kompostihunnikut laiali lappama. Head mulda läheb istutusteks alati vaja ja selle kokkusegamisega nüüd tegelengi. On hea tünnist võtta kui pojengide istutuseks läheb. 

Jaheda algusega suvine maikuu

 01.05 Ennemalt on meil vahel volbritki peetud, kuid eile õhtul mitte ei vaadanud ka ukse poole, et läheks välja või teeks tuld või midagi. Õues ulgus külm kirdetuul ja jäist vihma piserdati vastu aknaid. Jahedus võttis maad tegelikult juba reedel, kuid viimasel ajal kipub see lausa talveks kiskuma. Öösel oli -4. Seekord ei katnud midagi. Nii palju on neid õrnas leherüüs hapraid noorte epide puhmaid ja õitsevaid priimulaid, et kõigile ei jätkuks niikuinii ämbreid. Kui võtab ära, siis võtab. Tohutuks kergenduseks ei paistnud suurimal epil midagi viga olevat. Seekord läks see karikas mööda.

Kolmenädalane soojalaine aprillikuus oli mõnus ja puha, aga taimede jaoks tsipa valel ajal, sest praegu astub põhjamaine mai taas oma normaalsete temperatuuridega troonile ja häda sellele, kelle arengutsükkel õied või varred ohtlikult lopsakaks on lasknud kasvada. Martagonid on võimsad, tulbid suhteliselt valmid paari päeva pärast puhkema, nartsissid õitsevad, priimulad on täies hoos ja metsad ootavad hiirekõrvul. Metsad on targad. Kui vahepeal oligi nii soe, et mõne aprillinädala võis suvega segi ajada, siis puud lehte ei läinud. Pole õige aeg ja kogu moos. Tasa ja targu, pikem ilmateade näitab veel ligi nädala jagu öökülmu. Aga alpikaljud on õites. 

Vihmade poolest on viimasel ajal hästi. Maapind on joodetud ja kõik pütid-anumad vihmavett täis. Sel suvel tahaks kastmise osas ainult vihmaveega hakkama saada. 

Bond toob kuskilt hiiri, juba teine lühikese aja jooksul. Väidetavalt sööb kass enne saagist ise kõhu täis ja pererahvale hakkab mõtlema alles järgmise ulukiga. Nii tore, see poolsummutatud "Mbääuuu!!! Ma tõin teile! Laske sisse!" See hiirewärk on äärmiselt kahtlane teema, vahel on saakloom veel elus olnud ja mööda maja peitu putkanud ja kunagi ei tea, oleme kuidagi tundlikuks muutunud, nii et me tegime näo, et meid pole üldse kodus. Tõmbasime kardina ette. Bond natuke aega rahmeldas rõdul, siis läks kasvuhoone taha ning sõi hiire ise ära. 

02.05 Jumala eest, külm on! Õhtul kella kuue ajal näitab termomeeter 2 kraadi! Nihelesin natuke ja läksin katsin kõige suurema õiega epide puhma ära. Sigakahju kui külma saab. Kämmalvahtratele ka  külmakaitsekangast kotid pähe ning paar ämbrit veel uuele pojengile ja uutele dicentratele ka. Pole veel juurdunud ja mine tea, igaks juhuks...

Õuepilt on praegu kuidagi väga roheline. Eks oma rolli mängivad selles ka lugematud puhkemata tulpide pealsed ja ära õitsenud lõokannuste puhmad. Kui tahta tõsiselt maastikke maalida, siis tuleks iga vaba koha peale paraadpeenras paljundada priimulaid. Et oleks kärtsu, mürtsu ja värve. Peenra tagaservas juba veidi on, aga priimulalaigud võiks suuremad olla. Üks hästi tume punane seemik.

05.05 Jahedad tuuled, kõledad ööd ja lumi luusib taevaidpidi. Täna on päeval vaid viis kraadi ja päike ka suurt ei soojenda. Kasvuhoonet igatahes lahti ei teinud ja ise ka õue ei lähe. Wõdish! Tegelikult, ega just ei põle ka midagi, kuid natuke nokitsemist kivilate kallal oleks alati vaja ja paraadpeenrastki peaks korra üle käima, kuid ma jätan selle südamerahuga mõne soojema päeva peale.

07.05 Õudne hommik. Bond sai hiirega uksest sisse. Olin nii unine, et vaatasin, aha, kass tuleb, palun, härra B...Aga kui Bond juba toas oli, vaatas ta mulle otsa ja tegi "MBAUU!" ja siis oli ka hästi näha selle saba kes tal suus oli. ...issandjumal, kassikene!!! "Mbaauuu!", ütles Bond ja pani saagi maha. Ei liiguta, järelikult majas klapperjahti ei tule, hindas kogenud kassiomanik olukorra, lülitas sisemise häire välja ja kõmpis kööki kohvi tegema. Aga kui kass on hiirega sisse saanud, siis ei ole saaklooma võimalik elluärkamine mitte ainus väljakutse. Siis ma seda veel ei teadnud. Üsna kergemeelselt jätsin loomakese saagiga kahekesi tuppa. Kuidagi sai kass aru, et perenaine praegu hiirt ei taha ja sõi selle ise raginal ära. Vaibale jäid soolikad ja väikese kolbakese ülaosa kahe imestava silmaga nagu ikka. Koristasin need ära ja Bond hakkas päikeselaigus leiba luusse laskma. No ei solva ju ausat kassi mingi väikese prügi pärast kui sellise kahjuri ikkagi aias rajalt maha on võtnud. Mõne aja pärast...Süvenen mina arvutisse kui toast kostab öökimise hääli. Sellisel puhul lendab kassiomanik nagu välk rõduukse juurde ja laseb looma välja, et see saaks oma sisikonna õues ära tühjendada, aga ma ei jõudnud. See hiir tuli tal nii ruttu. Soe aurav hiire hakkliha rõduukse ees vaibal, karvapallidega segi. Esimene reaktsioon: oma juba joodud kohv kohemaid sinnasamasse kõrvale panna, aga sain käe ette. Paberkäterätikud, palju, silmad kinni,  veel sooja kassiroa olemus sellegipoolest võrkkestale salvestunud, aeg-ajalt õõgatades ma selle komposti viisin. Puhas loodus ju, missel siis on niiväga!...trööstisin äraloksutatud ennast talupojatarkuse stiilis, aga vahel need ilmselged võtted lihtsalt ei mõju.

09.05 Öösel oli küll -3,8, kuid lisakahjusid pole rohkem täheldanud. Ilmselt on -5 kraadi see piir millest allapoole hakkavad asjad halvasti minema. Igatahes eile maha istutatud udupeened sinililled on elus ja terved. Ja ongi nüüd selline istutamise aeg. Panin ka paeonia morisii veepaagi kivist aluse juurde, et soojem koht. Ning muidugi hea sõbra käest saadud kurgiõnnistus kasvukasse. Kolm tomatit ka seltsiks, et igav ei hakkaks. Kurk lihtsalt tuppa ei mahtunud ja udupeeneid tomateid veel kasvukasse panna ei julgenud. Ja ööseks igaks juhuks küünal kasvukasse miilama. Saurusevõha õiest on pagana kahju, aga selle võttis külm kasvukas ära, sest tol ööl polnud küünalt põlemas.

10.05 Lõpuks ometi on järg paraadpeenra käes. Õgvendasin laiuma hakanud lumilauku, paljundasin kerapriimulaid ja täitsin kevadisi tühje kohti priimulatega. Et oleks värve. Öökülmade aeg on läbi, päevati antakse õuesooja üle 20 kraadi ja metsad hakkavad lehtima. Minu lemmikaeg. Tulbid avanevad sortide kaupa. Aed oleks veelgi värvilisem kui külm poleks Dauuria rodo `April Rose`õisi ja ära võtnud. Priimulaõied on ära räsitud ja suurim epimeedium sai ka pihta.

12.05 Ikka veel posserdused paraadpeenraga. Vahetasin astekive välja, istutasin priimulaid kokku üheks suuremaks laiguks, killisin võililli ja paljundasin mönda priimulasorti. Maa on multši all veel mõnusalt niiske. Mida ei saa öelda multšimata pindade kohta. Päike kütab päevati korralikult ja suvi mis suvi. Puud lehtivad ahvikiirusel ja võilill õitseb.

14.05 +22, suvi. Ilus päev, lapsed käisid läbi, võilillepärg ja pärastlõunatee. Hiljem sõitsime alevikust välja nurmenukke korjama. Kasvuhoonest tuli esimene kurk. Küll oli see hea. Õhtul tulid motikalised ja üllatasid metsiku nartsissi-tulikakimbuga. Oivalisim kooslus, poleks arvanud, et tulikas nii hästi buketti sobib.

15.05 +24 varjus, palav suvepäev. Uusistutused vajavad vihma ja üldse, kogu aed on põuas. Suured vihmaveepunsud on veel täis kuid väikesed juba tilgatumaks kastetud. Paraadpeenrale on ring peale tehtud, nüüd on kivilate kord. Siblimine, rohimine ja peenhäälestus. 

16.05 Jee, vihm. Kuigi palju seda küll ei tulnud, kuid tünnid olid pooleni ja aed selleks korraks ära kastetud. 

22.05 Penskari elu on nii kiire, et pole aega kirjutadagi. Vahepealsed päevad on olnud üsna suvine täis kuuma päikest. 18-23 kraadi sooja, ööd nullilähedased, kuid öökülmata. Heleni kurk on juba kaks vilja andnud ja kosub tasapisi ümberistutusest. Tulbid lõpetavad õitsemist, Barnhaveni priimulate seemikud avavad ükshaaval õisi ja neist on palju rõõmu. Milline värvipalett! Kahvatukollane, tumekollane, kahvatu helesinine, tumesinine heleda äärega, violetjas, ülihele lõheroosa, tavatu erkroosa, oranz, oranzikaspunane, kleidisametipunane jne. Punase seemnepaki värvid olid ehk kõige nn "igavamad" elik sellised on aias juba varem olemas ja uudisekünnist ei ületanud, kuid üksikuid pärle oli sealgi. Vahepeal käib aiakülalisi, naudin täiega, et ei pea aegu paika sättima, et milla ja kuda. Ainult tuldagu. Mina olen kogu aeg kodus. :)

24.05 +26,8 Kevad hakkab suvestuma, tänavu siiski nii vara. Lõikasin eile lõviosa tulbivarsi maha, keskmised veel õitsevad ja eriti hilised avavad alles õisi. Palavate päevade õhtud pakatavad aroomidest, toomingas annab veel viimased lõhnapahvakud, kivilates aroomitsevad näsiniined, kõikjal ümberringi õitsevad õunapuud ning juba alustab sirel. Võilille pole vaja vist eraldi mainida, eks oma panuse aroomikakofooniasse annab temagi. Ja siis on õhtuti õhk selline, et kasvõi hammusta. Taustaks laulab musträstas tamme otsas aariat. Imeline aeg. :)

Leidsin oma aiast kogemata "igavese lahmaka" maad. Pesupuude alune lapike on täiesti kasutamata. Kaevasin ringikujulise süvendi, leidsin sealt oma suureks rõõmuks elusa jupi kurdistani krutsianelli ja soorohu stooloneid. Olgem ausad, soorohtu ei ole võimalik kasvatada kuivas liivmullas, kuid varem pole olnud aega süveneda. Vintske tegelasena on ta ellu jäänud. Istutasin soorohu hiigelsuurde potti ja asetasin poti veekindlasse ümbrispotti. Kui nüüd ka ei õnnestu suve keskpaigaks neid imelisi meetripikkusi külmalt tuules kahisevaid karedaid lehti välja võluda, siis  läheb soorohi mõnele tiigiga aednikule. Pesupuude alla said koha seni pottides kükitanud miniroosipojad. Minu minirooside rosaarium...Suurest suurte rooside roosipalavikust on pojengi- ja floksipeenrasse alles jäänud vintskeimad. Ja uskumatu, kuid eelmisel aastal meetripikkuse varre kasvatanud (ja uhkelt õitsenud) sinine Novalis talvitas oma jumitu varre täies ilus ning sellele ilmub nüüd lehti. Premeerisin teda ohtra kastmisega, sest meie liivmullas on juba põud. Eelmisest vihmast ei jätkunud januse maa põhjani kastmiseks. Õhtul, peale päevaleitsakut läksime mesilamaale. Korjasin talveks kortslehte, kuusevõrseid ja metsõunapuude õisi.

26.05 Eile tuli paar sahmakat vihma, vihmaveenõud täitusid ühe kolmandiku peale. Ütleme, et ühekordse kastmise jagu seda tuli, abiks ikka, aga meie liivane maa on kohati juba põhjani läbi kuivanud. Korralikku vihma oleks vaja kuid see möllab hoopis Itaalias ja uputab külasid. Seevastu on mummidega kõik väga hästi. Mesilased armastavad sooja ja kuiva suve. Mesi tuleb kohinal. Juba on magasinides raskust ja võilill õitseb veel. 

Õhtul oli linnadaamedega saun. Ühel on uus kodu, teine teeb remonti. Oh seda sidinat-sädinat ja fassongide võrdlemist, nii tore oli kuulata. Kui naised on midagi ette võtnud siis teevad nad seda väga põhjalikult. Aga kevad ongi muutuste aeg. Mina teen hapupeenras remonti.

28.05 Kaks öökülmaähvardust (kuni -3) möödusid õnneks nähtudeta. Õuetomateid natuke katsin, muud midagi. Aiandus kipub sellel suvel piirduma kastmisega. On kaks varianti: kas kastad või rohid. :) Vihmastel suvedel rohid ja põuastel suvedel kastad. Kastan seksiooniti, ühel päeval saavad ühed, teisel päeval teised kuni aial jälle ring peal on. Suur rõõm on jätkuvalt kirevatest priimulapoegadest, ikka uskumatu mis värve võib sellel taimeliigil olemas olla. Näiteks violetne.

Kevadised tööd on kulgenud suhteliselt laugelt, istutused, ümberistutused, rohimised, renoveerimised jne. Suur ebakoht oli paraadpeenra tagumine umbe kasvanud osa, nüüd on seal eliitsinililled ja muu kallisvarandus põnevamate priimulate näol. Alpikaljud olid ka hooletusse jäänud, sest olgem ausad, töö kõrvalt oli aiandus vaid pigem selline tulekustutamise moodi asi. 

30.05 Viimased tulbid on Crown sarjast, imetlusväärne kui kaua nad püsivad!

Ja varjulisel kohal pidasid kenasti vastu ka Hakuun ja Honeymoon. Praegu õitsevad kivilate mätasfloksid, kõige hilisemad tulbid, näsiniined, kullerkupud, täidisõieline tulikas, viimased priimulad, lihtõieline tillilehine pojeng ja esimesed laugud. Lumilauk on juba kaua õitsenud.

31.05 Ei saa just öelda, et maikuu täiesti vihmata oli, kuid sellist korralikku maad põhjani kastvat sadu nagu aprilli lõpus, pole tulnud. Vaid üks kahepäevane kena vihm kuu alguses, nii et tünnid täis ja ülejäänud kuu kohta veel kolm pealtkastmist mis tähendab, et kolmel päeval polnud aednikul vaja kastekannudega jamada. Aga muidu ikka palju päikest ja peenardes oleks padupõud kui me poleks kohanenud - multš hoiab päris kenasti niiskuse kinni mis ma sinna kastekannudega vedanud olen. Päikesepeenrad on kõik multši all. Mõned pildid veel alpikaljudest ja paraadpeenrast

Kevade suvised sammud - aprill.

 02.04. -3,5, külm hommik, maas on lumekirmet ja muld pealt külmunud, kuid päike on kuum ja kütab terve päeva. Taevas pole pilveraasugi. Verandanurgas võib fuffaika seljast visata, aga nurga taga varjus lööb külm kirdetuul küüned varrukasse ja sosistab "ssa oled nii sssoe". Muidugi soe, verandalt just tulin. 
Sinililled on madalstardis. Juba eelmisel laupäeval võis kaevunurgas sinist välgatust märgata, kuid kuskil mujal pole midagi rohkemat juhtunud, sest ööd on külmad ja veel ei ole aeg. Paistab, et lõokannused ei hooli. Iga päev on nende leherosetikesed maapinnal juba jälle natukese suuremad. 

Kuna eile käisime küla peal litutamas ja muud eriti ei teinudki, siis tänane päev mahutas topelt palju. Pool kollast vaipa valmis lõksutatud, materjalidest õmbelusetuppa korra loomise eesmärgil torn ehitatud ja puusaagijate ametiühingule annaks lausa medali või midagi, sest selline hunnik entroopiat ühe päevaga likvideerida...numaitia. Igatahes vägev. Kui õues vaikseks jäi, läksin ladusin puud ka ära. Tehtud.

04.04. -5,5, külm hommik nagu eelnevadki, kuid täna kuidagi eriti krõbe. Loodetavasti põles küünlajupp kasvuhoones ikka hommikuni...Ega see väike miinus seal midagi hullu teeks, aga panin natuke mätasfloksi juurduma ja poenartsisside pikad pealsed vist ka eriti pakast ei tahaks. No ja muidugi kõik need roosipojad, mis seal ilmapaos on. Homsest peaks hakkama ilmad soojemaks minema ja ülehomsest siis, ohjah - veel natuke õelaid kirdetuuli ja siis on liblikad. :)

05.04. -0,5 hommikul, päeval +3. Enne liblikaid on kevadvihm. Selline, mis öösel alustab peenikese lörtsina, kuid sibistab terve päeva sadada ja soojeneb sealjuures paari kraadi võrra. Õnnistav nähtus mis peseb maha talvetolmu ja härmahigi, paneb krookused selga sirutama, äratab tulbipealsed unest ja sosistab sinilillesõnu. Meie käisime Pärnumaal lõbusõitu tegemas ja tore oli sõita läbi kergelt lumega üle puistatud Harjumaa maastike sügavamale Maarjamaale kus helendas igal pool lumi. Kirgasvalged põllud ja suhkrused metsad, puhas jõul. Et kust need paksemad lumepilved parajasti üle olid läinud. Tagasi tulles sadas juba vihma ja oli pluss 3. Kogu talveehmatus (siia oleks sobinud ka sõna "talvelumm", aga selleks peaks talve rohkem armastama) oli kadunud ja vihm oli õhtuks veetünnidele tekkinud jääkettad ära sulatanud.

06.04 Täna polnud mingeid liblikaid. Oodatud päikese ja +10 asemel oli sombune +2,5 ja hiljem, õhtul ka +5,8, aga see oli kõik. Mulle oleks meeldinud ilmajaama lubatud +10 kraadi korraga kätte saada, mitte ükshaaval nagu see tegelikkuses välja nägi. Ei, pole midagi kobiseda, vähemalt plusskraadid ja sai hulga vajalikke asju ära tehtud. 

09.04 Aga järgmisel neljal päeval oli päike, õiemöll (otse loomulikult), kuni 15 kraadi sooja, linnud laulavad, kevadsegaduses haneparved sõuavad taeva all, mesilased ja liblikad sukelduvad õitesse ja sinililled hakkavad areldi avanema. Sest iga öö tuleb meil siin jälle kuni viis kraadi külma. Ja kui päevad on liiga head, et kevadena võtta, siis ööd ei ole seda mitte. Aednikul töised päevad, pole aega enam blogiski kribada. Iga päev ca 5 - 6 km oma aias tatsumist ja loomulikult  lõppematu eufooria tärkavate ninakeste ja uute õite pärast.

11.04. Jätkuvalt suvisel lainel, päeval kuni +17. Täna natuke pilvitas kuid õhtuks oli jälle selge taevas. Korrastan tasapisi alpikaljusid. Eemaldan katkisi kive, lisan uut kruusa ja killin umbrohtu. Õnneks on seda vähe. Omamoodi väike lõbu on ka uute aiaaksessuaaridega jändamine, et kuhu miski sobiks ja kas üldse sobib ja siis jälle, et kas kivi, kuju või korall. Niimoodi tasapisi, sammhaaval ikka suve poole. Suurde peenrasse pole veel üldse jõudnud. Aga kuhu mul kiiret. Põhiline ongi see, et pensionäril on ka aega nautida. Nädalad ei ole enam nagu kiirrong...tähendab, on ikka, kuid mul on aega ka raamatuid lugeda, teistel aednikel külas käia ja vahel niisama vaadata ja imetleda. Verandale tõi tuulehingus täna magusat looduse, mulla ja metsa ärkamise lõhna vaheliti märtsikellukeste aroomiga. Ja krookused õitsevad nagu jaksavad. Neile hakkavad seltsiks puhkema juba ka lõokannused ja sinililled. 

12.04. Selline tunne on nagu oldaks ilmataadi kontorites tänavu ka aednike soove kuulda võetud. Paradiisimaiguline aprilli keskpaik. Õues on sama soe nagu toas ja liblikad lendavad õnnelikult ringi. Ilus, ilus. Ööd ka juba plussis ja täna peaks isegi vihma tulema. Suuremaid istutusi pole ette näha, kuid maad on vähe. Tegin ruumi, panin osa alpitaimi pottidesse. Võtsin paar potikest näppu ja läksin teise aedniku juurde krookusi vaatama. Tagasi tulin nelja potikesega. Vist ei tulnud vähendamisest seekord midagi välja. Nagu jäävad ise lausa käe külge kinni...Õudne.

17.04 Vihma ei tulnud. Soe nädal (aprilli kohta siiski üsna kuumalaine moodi) möödus wuhinal. Ikka siit rohides ja seal siblides. Nädala lõpuks sai paika ka minikasvuhoone. Esialgu hoian seal öö eest varjus õrnukesi ja uustulnukaid pottides. Mulda pole veel sisse kärutanud, aga varsti, varsti...

Vihmaveetünni aluse ladumine on poole peal. Õnneks on puzzle kõik osad (tsement, vesi, kivid) olemas. Lihtsalt vaja ära lõpetada. Aias on kogu aeg väga huvitav. Kuumalaine lõpetas krookuste ja võrkiiriste pika peo. Kui oleks jahedam olnud, siis oleks see kauemgi kestnud. Eelmisel nädalal tegid sinililled silmad lahti ja praegu on nende tipphooaeg. Kuigi osad neist väiksematest ja peenematest sortidest sirutavad alles pungi. Esialgu paistab nagu oleksid ka jaapanlased (2 tk) elus, kuid mine tea. Paar päeva tagasi oli jälle öösel -4 ja täna õhtul läheb vist samamoodi, on üsna kõhe.

18.04 Käisime Randvere kandis sinilillejahil. Üks lilla, üks heledam ja üks toreda kompaktse õiega. Aga jaht ise on juba äge, hasart ja puha. :) Aias ilutsevad lõokannused ja kerapriimulad alustasid ka eile.

20.04 Eile tulid küttepuud. Ongi viimasel ajal sellised suure sahmimise päevad.  Täna oli jälle sinilillejaht. Seekord siis joovastav ja meditatiivne kaks tundi TÄIESTI SINISES metsas. Sinililled olid nagu männid, suured ja lopsakad, näha, et pinnas hästi mokkamööda. Ja esimest korda elus sattusin sellisesse metsa kust ka midagi erilist leida võis. Olid valged, roosad, lillad, piimjad sinakad, helesinised ja tumesinised, kuid leidsin ka ühe lilla-roosa vahepealse ning siniseõielise ja roheliseõielise mutandi. Mutandid olid kummaliste ümarate väikeste õielehtedega ja poolsuletud õiekrooniga. Päike muudkui küttis ja metsa vahel võis kohati isegi +20 olla. Öösel kimbutavad öökülmad, täna näiteks -4,5. Pole kasvukasse enam küünalt pannud, aga äkki peaks...Üleval toas talvitunud saurusvõhk ajas juba pimedas (ämber peas) välja kümnesentimeetrise "võha". Kuid kui ta kasvukasse viisin, muutus ta mõtlikuks ja sarv enam pikemaks pole kasvanud. Tunneb, et ööd on külmad ja pole veel aeg.

22.04 Veel üks suvine kevadpäev. Pluss 16 ja täispäike. Täna sai paagialus valmis ja natuke istutusi ka, siis käis vedru maha. Ja viimase vihma ajal kogutud vihmavesi hakkab otsa saama, sest lumeniiskus enam taimi ei toida ning istutustele kulub ka omajagu. Väike pelg on epimeediumide pärast, sest õrnad õievarred juba sirutuvad, aga meil on siin maiski vahel miinus 7-ga ööd olnud. Ja mis siis saab? Võtab õied ära. Seda on korra juhtunud küll. Taim hukka ei saa, hiljem sirutab epimeedium lihtsalt uued õievarred, kuid neid on siiski vaid mõni üksik. 

27. 04. Seniajani ikka suvisel lainel, ööd nullilähedased ja päevati kuni pluss 15. Kuid öösel sadas korralikult. Oli ka aeg, sest maastikud hakkasid pisitasa läbi kuivama. Oh seda kasvuraginat ja uusi nähtusi, mida kevadvihm hommikuks välja oli võlunud. Tulbid sirgusid korrapealt 10 cm pikemaks.

30.04 Eile hommikul oli põuatõrje osas suur murdepunkt - pumpasin meie uude vihmaveenõusse kogu aiaanumates leiduva vihmavee (kahe korraliku saju jagu, mis teeb kokku 500 liitrit). Täna hommikul oli kena tõdeda, et öine vihm täitis väiksemad vihmaveetünnid jälle ääreni ja kastmisvee poolest on edaspidi ligi kuu aega hooleta kui peaks vaja minema. Eile oli ka aiakülaliste päev ja sellest oli palju rõõmu. Õhtul siis veel uute taimede imetlemine ja istutamine. Esimest korda kuulen ja näen - Paeonia mollis ehk P.villosa. Jube sümpaatne nähtus. Toojale tuhat tänu. :)