Monday, January 31, 2011

Muusika

Muusika on müstiline asi. Kui üks inimene teeb muusikat, siis on see nagu ühe inimese moodustatud helivõlu. Kui mitu inimest musitseerib, siis tekitavad nad mitmekesi mustri.
Mida rohkem inimesi on, seda huvitavam on helide muster. Imetlusväärne on see, et ühte ja sama lugu saab nii tohutult erinevalt mängida. Pillimängu helikeerdudes võib tunnetada puhast lapselikku lusti, ulakust, kuraasi, kuid seal võivad kajastuda kergesti ka nädala tusa, väsimus, olmemured jne.
Olen mina läbi sügise ja talve igasugust mängu näinud, aga eile oli bänd nagu suur kotkas, kes õhu kenasti tiibade alla saanud ja esimest korda suurt tuult proovib.
Pole ka ime, ikkagi üle poole aasta mängitud.:)

Sunday, January 30, 2011

Bändiproov

Olime hommikukohvi kõrvale juba tükk aega õhtusöögi teemadel ajusid ragistanud kui tuli meelde, et hoopis Junekal oli mingi huvitava maiuspala plaan. Nii et alati tasub enne kõigepealt üles ärgata ja alles siis tõsisema mõttetöö kallale asuda.:)
Õnneks on magustoiduga juba asi paigas ja jääb üle vaid pillilugusid drillida.
Väljas on äärmiselt omapärane ilm: lauspäike harvade ülitugevate tuulehoogudega, mis puid painutab ja põõsad lausa maani surub. Kamin on ka tore, laseb suurte pahvakatena suitsu sisse. Natuke veel hommikut nautida ja siis läheb asjatamiseks.
Komistasin raamatupoes Maalehe aastaraamatu otsa ja ema oli selle üle väga rõõmus, aga kui lähemalt uurima hakkasin, siis leidsin, et kubiseb reklaamist ja märkmeid pole kuskile teha, mis on aiapidaja kalendri kohta lausa huvitav möödalaskmine. Ok, kuskile serva peale mahub kribama küll, et panin seemned maha ja idanesid sele ja sel kuupäeval, aga pikemaid tähelepanekuid ja ümberistutusplaane küll tegema ei mahu.
Kaks lehekülge imelikke anekdoote tuletasid meelde omaaegseid "pärle" stagnaaja anekdoodikoguja Ivar Kallioni kogust. Noh, loed ja saad aru, et peaks olema naljakas, aga üldse ei ole. Jubee!:)

Friday, January 28, 2011

Puhas huumor

Lõpuks ometi kohtusime!:)
Olen siit ja sealt kuulnud ühest toredast ravimtaimeraamatust, mille nimi "Roheline apteek" ja mis on välja antud 1991. aastal, Tallinnas kirjastuse ILLEN poolt ja nüüd võin oma silmaga veenduda, et kõik kuuldused vastavad tõele.:):):)
See väike raamat väidab silmagi pilgutamata, et "Bergeenia puudutus tapab mao" ja seda, et madusid peletavad eemale saarepuu lehtede vari, pastinaagi õied ja nõmmeliivatee suits. Eriti humoorikas on soovitus matkajale (lk 7): "Kui peate ööbima metsas või põllul, asetage kõrvadesse kadakamarjad. Madu ei rooma teie juurde."
Natuke pelgu tekitab soovitus värskele haavale peale panna puruks muljutud ussilaka mari. Huvitav kuhu veel ussilakka panna võiks?
Edasi läheb raamat asjalikumaks, kuid minu usaldust pole enam võimalik võita. Mis läind see läind.:)

Reede

Külma miinus viis ja ees veidi rohkem valgust kui eile. Kuigi, kahtlane:)...eile oli nii ülipalju valgust koos tõelise päiksega...hmh...milles peaaegu oleks võinud supelda.:) Siis esimene korralik päike sel aastal. Ei mingit kartlikku hiilimist enam puulatvade taga. Sel korral oli tegemist päiksetõusu liiga kaua vahtima jäänute vikerkestale kena ümariku päikeseketta kõrvetamisega. Mulle näis, et isegi soojendas. Võib-olla ei soojendanudki, aga whatever...mulle näis ja muu ei loe.
Raamatupoes leidsin, et peale ravimtaimeentsüklopeedia on Ain Raalil ilmunud veel ka "Farmakognoosia". Ravimtaimeraamatute koha pealt on eelmise aastaga küll tohutu tühik ära täidetud. Oli hulgakaupa neid igasuguseid ilu- ja pildiraamatuid ja muiduraamatuid ja nõiaraamatuid aga põhjalikke, häma mittesisaldavaid, heade illustratsioonidega (ehk siis kõik ühes) teoseid ravimtaimedest polnud. Nüüd õnneks on.:)

Thursday, January 27, 2011

Väike vastik viirus

Põgus külmalaine (hetkel miinus 9,6) keset nullkraadilist lumeküpsetusoaasi, millel nimeks maarjamaa või, ah...
Ühesõnaga, kui teil on kõris 10 cm okastraati, siis saab seda tappa kui kuristate kurku propolise ja viina lahusega. Oma pildi saate pärast taskust (mis vastikuse pärast sinna kukkus) välja õngitseda, aga okastraadipisikutega on aamen. Jäävad veel nohupisikud ja köhapisikud, kuid nendega on tunduvalt lihtsam võidelda kui põhiline punker hävitatud. Uskumatult ilge kuid tõhus vahend.
(NB! Ärge proovige seda laste peal, las neile jääb nende lapsepõlv alles.)

Friday, January 21, 2011

Õhtune jooks.

Elu on näidanud, et kui Härra Tibu kõneviis lõikavalt kriunuvaks teritub, siis on parem tema õuelaskmisega mitte viivitada. Tõenäoliselt on ta juba ammu vihjanud sellele, et keegi võiks ukse avada, aga oma mõistmatuses ei ole keegi tema palveid tähele pannud ja nüüd hoiab ta viimse jõuga jalgu risti.
Nati imelik kellaaeg küll nagu kuuri alla kaapima minekuks, aga misse minu asi...
Lasen kassi õue ja verandal libiseb pimedast tema juurde suur must keegi. Pätu või? Ongi.
Sõbrad panevad momendiks põsed tervituseks vastakuti ja kihutavad hääletult üle tagaaia hangede nagu kaks musta varese varju. Hüpped, petterünnakud, osavus, trikid, amokk aiani ja tagasi, hüpped üle aia, metsiku lustiga üksteisest üle ja ümber kihutamine jne
Proua Muri vaatab läbi akna meeste õhtujooksu natuke pealt..."Einoh!"... ja läheb korvi magama.

Talve kingitus.

Kui ma parajasti tähele ei pane, siis roomavad mõtted mu juurest minema ja ma taban nad mõne eriti kõrge hange pealt. Ikka ja aina, silmad pikal, kevade poole vahtimas.
"Iga asi tuleb omal ajal (aprillis)...või natuke hiljem (enne jaanipäeva)," pobiseb mõistuse hääl.
Ah, minge te ka...!:)
Võrreldes eelmise talvega on niigi metsikult hästi. Ligi kuu aega on sellel laiuskraadil hellitatud mõnusa pehme suusailmaga või lausa sulaga. Lumi hüppas katustelt ise alla jne. Pole paanilist lõdisemist ega kütmist nagu eelmine hunditali eelmisel aastal ette nägi. Vähemalt jaanuaris mitte. Nagu kingitus.:)
Selle talve teine tore asi oli see, et ma sain endale sel nädalal neli mesipuud. Lobaki! Ilma, et oleks pinda käinud, ilma, et oleks kaubelnud, mangunud, kakelnud või midagi. Mitte, et see mind anni väärtuses kuidagi kõhelema oleks pannud, ma ju tean isegi pooli nende emasid nägupidi, aga lihtsalt see minu mustlase hing. Natukenegi magusat tingimist oleks võinud vähemasti olla.:)
Arutlesime parajasti, et ma võiks ju ka käe valgeks teha, et sügisel saagiga hea omavahel ärbelda ja peresid võrrelda jne. Ikkagi teine mesinik ka peres. "Sa võta siis need neli omale." Lobaki, eksole.
Nii, nüüd on mul neli kasti kratiga, kaks meekorjamise koha peal ja kaks koduaias talvitumas.
Koduaia omad on juba täiskasvanud ja lähevad kevadel meekorjamise koha peale elama. Pisikesi peresid võib meie aias ju lennelda, aga pärispere ringutuste jaoks on see koht väike.
Nii, et kevadel tuleb uue mesiniku ristimine. Tõmban pidulikult valge jänese kostüümi selga, maskeerun, ostan mesinduspoest raudsed närvid ja südi südame ning lähen oma mesilastega esimest korda kokku saama. Tean, et esimesed tööd kevadel on lisasööda andmine ja tarude talveprahist puhastamine. Tean, et nõelamine on valus ja seda, et mesilastel sõidab katus kergesti minema kui tarus asjatades mõne kohmaka liigutuse teed. Tean, et eriti raevunutena poevad nad sokkidesse ja riiete alla...ühesõnaga, ma mõtlen sellele kõigele kevadel edasi.:)

Monday, January 17, 2011

Külm esmaspäev

Täna hommikul jälle sula.
Eile toodi puid. Telefonis leppisime kokku, et hind on hea ja selle eest tuuakse kuivi puid. Kuiv puu tähendab puudemüüja keeles paraku hetkal (eile, täna) jala pealt maha võetud. "Ega ma neid kuskil leotanud ei ole," pobises ta solvunult kui ma ütlesin, et puud on märjad.
"Kas ise kütate ka kodus sellistega?"
"Kuusk põleb alati," pareeris metsamees.

Sunday, January 16, 2011

Külm pühapäev

Kui oled püsiva miinus viiega harjunud, siis tundub 20 kraadi külma ikka väga julm. Eile ööhakul siis tuligi Urr. Istus umbes kuskil veranda kandis ja võimalik, et jõllas pimedast meie kaminatuld. Igatsevalt. Nagu Muumitrolli raamatus. Maja ägises pakase käes ja hoolimata täie võimsusega huugavast põrandaküttest uhmas külma läbi seinte nagu päikesetuult.
Hommik on täis lootust. Iga tunni aja tagant tõuseb temperatuur ühe pügala võrra.
Lõim lõppes eile otsa. Eelmine vaiba-aasta oli kohutavalt tegus. Kokku kulus 100 meetrit kääritud lõime.
Seega, kui tahaks elada ilma kääripuid üles seadimata, siis tuleks käärida aasta alguses kohe viis 20 meetrist kangast ja rahu majas.
Paistab, et pean lähiajal hakkama lõimematerjali jahtima.

Friday, January 14, 2011

Lumiste unenägude serval

Nägin unes lund. Palju. See mis meie aias, see on männiseeme tolle unenäolume kõrval. Üldiselt sai õhtul heietatud Troonide mängu viimases raamatus läheneva talve teemadel ja siis ma öösel sumpasingi mingi jaki ja elevandi vahepealse looma seljas mingisse sõtta. Turjakõrgus maast üle kahe meetri ja ikka oli lumi vahel üle pea. Tänu rakmetele ei kadunud ma teel ära.
Reaalsus paistab unise peaga praegast umbes sama unenäoline. Miski mis muidu on vesi ja tavaliselt voolab minema, aurub, kulgeb suhteliselt märkamatult on neli kuud aastas materjaliseerunud tahketeks valgeteks mägedeks, mille teelt ärakoristamisega inimesed ennast päevast päeva ära katkestavad, millel nad libisevad nii autodega kui ilma, murravad konte ja luid. Selle eimiski katustelt maharookimise eest makstakse raha, sest muidu see rudjub oma raskusega majad lömmi. Mnjah, sünnist saadik talveti lume sees sumpajale ei paista olukord ka liialdades mitte eriti unenäoline, aga elupõlise lõunamaalase jaoks tõeline wonderworld. Mismoodi? Vesi valge ja virnas? Veest saab lumelinna ehitada?!?
Miks ei torma siia miljoneid lõunamaa turiste jääd ja lund imetlema, et sellest siis hiljem oma lastelastele rääkida?
Jah, huvitav küll miks?
Ja huvitav miks ma ise tahaksin osta üheotsapileti kuskile kus oleks päike, palmid ja palju huvitavaid taimi...

Thursday, January 13, 2011

Sõber

Kõik kassipässid kes mäletavad Proua Muri kui lahke ja kirgliku naisterahvana, saavad meie tagaaias nüüd armetult peksa. Ega nad väga enam ei tulegi, vaatavad niisama läbi aiavõrgu, et mis tõistre pool ka tehakse ja seavad siis sammud vähem eluohtlikku kanti. Kevadeti õnnestub mõnel aktiniidia ümber natuke kiimelda (aktiniidia mõjub kassidele nagu palderjan), aga see on ka kõik. Väike malbe Muri muutub lihtsalt väikseks jubedaks fuuriaks ja iga kasskülaline põgeneb õudusega. Erand tehakse isand Arturile, kes tohib suvel meie pojengides põõnata. Ja Pätule.
Pätu on kummalise olemisega sinivereline (lontis kõrvad) linnakass, kes alevikku elama toodi ja eelmisel suvel lapsemeelselt loodust ning kassiradu avastas. Meie Sass oli sel ajal umbes sama totu ja nii nad jõlkusidki kenadel suvepäevadel koos. Olen tabanud neid solvunud ilmel taru juures "neid nõmedaid kärbseid" jõllitamas, mängumaadlusi pidamas, kompostikasti juures saaki varitsemas ja seljad koos Pokumehe töölaua all magamas. Niisugune naljakas meeste sõprus. Muri kah Pätule millegipärast turja ei karga ja nõnda nad tuiasidki suvel ühtelugu koos. Mõlemad musta kasuka ja valge maniskiga. Ühtemoodi lihtsameelsed. Siuke armas ja koomiline paar. Sass on suur sale ja avala näoga. Pätu jälle suur, kohmakas, kühmus seljaga ja alati pisut nagu imestava ilmega.
Peale sula viskas vahepeal paar kraadi külma ning kassid ei vaju enam hangedesse silmini sisse. Pääseb jälle liikuma. Seda oli eile täiega tunda. Sass ei seisnud enam üldse toas. Tuli õuest, niheles minutit kümme kööki ja tuppa, endal silm peas säramas ning nõudis siis jälle õue. Mida põrgut!
Oh jumakene, aga Pätu oli ju külla tulnud.:) Meie terrass on lumest puhas ja seal oli hea asjatada. Käpiti koos muruniidukit, näriti vaibaklopitsat ja hüpati üle tarukastide. Lõpuks tuli Sass tuppa ja Pätu jäi talle läbi akna järele vaatama.

Tuesday, January 11, 2011

Ikka sula

Sula on talvisel ajal mu lemmikdimensioon. Sulaga hakkab mets lõhnama ja verandal ilmub lume alt välja igasugu imelikke asju (muruniiduk, kiiktool, aiakindad jne).
Sula puhastab katused lumest, vajutab lahtise valge krudiseva olluse kindlaks teerajaks ja moondab vatja pinnakatte ühtlaseks monoliidiks...mida hiljem saab plokkideks saagida...irw:)
Praktilise inimesena ei mahu mulle lihtsalt pähe, et neid sadu tonne seda taevast alla sadanud materjali ei saa mitte millekski kasutada ja see tuleb lihtsalt ära kannatada kuni ta ON. Hobust ei viitsi teha, aga see jäämaja mõte on nii ahvatlev. Hmh, aga ma pean siis vaba päeva võtma, sest peale tööd läheb ju kohe pimedaks. :):):)
Uus eesti film "Lumekuninganna" oli hea. Teist korda ma seda ei vaataks, kuid osatäitjate lihtne mäng, palju kujundeid, kummaline ähmane ja pisut väändunud maailm...justnagu läbi jää vaadates. Mulle meeldis. Ja see toas uisutamine, jääplokkidest sein...leping külmaga.
Njah, misse talv ikka muud on kui lume rookimine, teleka ees kössutamine ja raamatute lugemine. Raamatukogu viimane saak oli kehv ja sellest pole midagi rääkida, aga
Troonide mängu viimane raamat jätkab stoorit raugematu hooga ja endise köitvusega. Mõnevõrra tunnetatav oli midagi haripunkti taolist. Sündmused on saavutanud servalseisu ja edasi suunduvad kõik selle maailma tegelased mingisuguse pöördumatu ainult kirjanikule teada oleva LÕPU poole. Huvitav milline see on?
Ja huvitav kas see jõuab kätte triloogia kuuendas, üheksandas või viieteistkümnendas raamatus? Ei, minugipoolest. Olgu või viieteistkümnendas, sest lugu on lugemist väärt. Sõna "häilima" on hakatud samuti mõistlikult kasutama. Kõigest ainult kahel korral.:)

Sula

Juba paar päeva tibutab lume asemel vihma. Määratutele lumemägedele ei paista see eriti madaldavalt mõjuvat kuid üsna kaif on hommikuti kasse välja lastes sulalume lõhna ahmata. Kuidagi kevad või. Noh selle illusioon vähemalt.:)
Samas, mesinikud ennustavad oma foorumis puhastuslennu märtsi keskpaiga paiku toimuma.
(Puhastuslend on see kui terve talve tarus elanud mesilased ennast kõik koos esimest korda välja kergendama lähevad.)
Kui see kuidagi reaalsuseks võiks saada, siis ennustaks ka ise märtsi alguseks suurt sula ja lumikellukesi. Oleks vast oivaline.:)
Muus osas on talv jätkuvalt nõme ja suure lumega on sisse kodeeritud meie katuse ja naabri aia vaheline vastuolu. Hoolimata katuse puhastamisest tekkib vintskapi kaenla alla jääd, mida kätte ei saa. Sulaga tuli see alla ja lükkas naabri aia viltu. Seekord päris ära ei lõhkunud nagu eelmine aasta.

Saturday, January 8, 2011

Väikese Jääaja soojarekord!

Õues vaid kaks kraadi miinust! Jee!:):):)
Klantspildist "Natüürmort valge vaibaga" ei saanud asja. Valgust polnud ja välguga jäi kõik kuidagi väga vale. Ega ma mingi fotograaf pole. Glamuurse buduaarimeeleolu asemel vaatas ekraanilt vastu midagi umbes sellist, noh, nagu ma tahaks neid esemeid Soovis maha müüa ja olen seetõttu ponnistanud niukse...ühesõnaga et viisakas taust oleks ja irw.:)
Kustutasin selle ära ja tegin valgest vaibast ausa portree. Kui juba pildistamiseks läks, siis ka veel lumemägedest ja lumekuristikest meie aias. Avastasime, et katuselt maha kobatanud jääl on sinakas toon juures. Õigemini ei ole see kindel värvitoon vaid pigem nagu võlu. Kumab sinakalt. Seni olen arvanud, et ainult merejää näitab sinist.
Eile lugesin Murutari "Talv Eedenis" ja hakkas kuidagi kahju. Kõva mutt ja minu lugupidamine jne, aga jälle sama reha otsa astunud, mis egiptuse raamatuga. Hea, väga hea stoori oleks sellest saanud kui välja sõeluda lõputud kordused, isiklikud arvamused ja üksikasjade pudi-padi mis blogides loomulik, aga raamatus lugeja aju ummistama kipuvad. Sama siis ka eedeniaia talvelugudega. Kahju.
Viimase kolmandiku peal väsisin raamatust ära. Liiga muserdavalt isiklik.
Kaifin ta keelekasutust ja kui liigset staffi poleks, oleks kuradi hea.
Päike küünitab üle metsa paista, aga mitte veel täie jõuga. Lohiseb tunnikese taevas, kõht vastu latvu, ja kukub siis Õlletehase taha.

Friday, January 7, 2011

Kolm valget ja naarits

Niisugune on viimane vaip. Varem ei ole läbinisti valgete toonidega mänginud, aga tulemus on niisugune täiesti eriline. Elevandiluu, sellest toon heledam ja siis veel heledam ning helehalli naaritsa ribasid vahele. Naarits viskab väga mõnusat varju ja muudab struktuuri kuidagi luksuslikuks. Sisustusajakirjade fotodel heidetakse sellise vaiba peale hooletu elegantsiga pärlmutriseid pärlikeesid, valgeid salle, pitskindaid ja...oh, kust võtta küll valget kassi.:)
Kui täna on valgust, teen selle pildi ära.
Endiselt teeb rõõmu madal profiil temperatuuride osas. Hetkel õues miinus 7. Alla kümnese külmaga pole vaja iga päev kütta.
Kui vaadata ajas tagasi, siis eelmise aasta jaanuar oli täiesti jube. Pikad perioodid kus pakane miinus 20 ja rohkemgi. Veebruar, mis järgnes, polnud sugugi soojem.
Praegu aga lubab ilmajaam lahkelt kahenädalast sulaperioodi. Puhas kingitus, ma ütlen.:)
Kassid on lõplikult sõbrunenud. Seljad koos veel ei magata, aga kurjavõitu kes-keda kaklusmängud on asendunud lõbusate tagaajamise- ja maadlusmängudega.
See tähendab seda, et Härra Tibu kihutab saba sorgus teed valimata käppade häälekal padinal ja kurr-murr-nurr häälitsedes köögist tuppa ja libiseb kummuti nurga taha saaki varitsema. Proua Muri järgneb talle hääletult nagu vaenlase vari. Strateegilises punktis jäävad mõlemad ennast võimalikult täis puhudes üksteisele silma jõllitama. Sabad peavad tingimata vonklema. Sellele järgneb maadlus, kus kondid kolisevad, vaibad rulluvad ja kergem mööbel ümber paiskub. Tibu rassib vaikselt, Muri lõriseb ja susiseb nagu raevunud harpüia.
Tubane elu ka lähendab - poleeritakse üksteise kasukaid, vahetatakse põnevamaid magamiskohti ja Härra Tibu käib etteheitva näoga kastis proua sitale peale kraapimas. Selles mõttes on omapärane, et ülipeen Muri ei pane liiaks korduvkasutusega kassiliiva kasutamist kuid lihtsama ellusuhtumisega Tibu asjatab alati õues. Paistab, et see kastivärk on tema jaoks üks ropp komme, mis võiks täiesti olemata olla. :)

Wednesday, January 5, 2011

Kuidas äratuskella rajalt maha võtta?

Koolivaheaeg. On veel pime. Keset head unenägu kuulen kuidas ta hakkab köögist tulema. Krnnrr! (I see you!). Teist korda Krnrr!, nüüd juba lähemal. Sops! Ta on voodis. Ettevaatlikud sammud koheval tekil (nagu kana heintel), nurrumine muutub kuuldavaks, ta on kohal. Krnrrh? Istub mu näo kõrval ja hindab olukorda (Kas tõesti mingid märgid taktitundest äkki? MEIE KASSIL? EI, SEE EI OLE võimalik!!!). Hingan võimalikult aeglaselt ja sügavalt nagu algaja muumia, et jätta muljet magajast. Magaja uni on püha! (Loota ju võib.) On kiusatus piiluda, aga ta näeb pimedas ja see vallandaks kohe hõisked Krnrr-mrnnnnrh! (jee, sa oled üleval!) ning minu peal kargamise. Paistab, et sain pikendust, sest Härra Tibu jätab mu näo jõllitamise ja hakkab maniskit küürima. Aeg kasutada järgmist sõjakavalust: Norsatan (jällegi rahvateater:) ja keeran oma äratuskellale selja, loovutades salakavalalt ribakese sooja õhkuvat magamispinda. Ning taas hingamisharjutused muumiale. Nurr selja taga katkeb. Olukorra analüüs, äratuskella väike aju töötleb infot...Kas läheb õnneks? Pikk paus...jaaa siis ta räntsatab vastu mu selga ja hakkab oma kasukat rehitsema (rituaal enne pikemat põõnamist). Jesjesjes!:):):) Nüüd võib rahus magada seni kuni valgeks läheb.:)

Tuesday, January 4, 2011

Iglu

Puuriida katusele oli sadanud terve tänavatäis kohevat pehmet valget...no mida?:):):)
ja selle tagajärjel hakkasid katusetoed vaikselt kõveraks koolduma. Pokumees ei oodanud kuni puuriida varjualune päris ära minestab ja võttis lume maha. Lumi on nüüd tagaaias. Umbes kolmekorruselise iglu jagu, aga me pole seda veel plokkideks saaginud.
Temperatuuri poolest nuriseda ei saa, hea mahe tali, ikka stabiilselt alla miinus kümne.
Eelmine tali oli külma poolest karmim. Ptüi, ptüi, ptüi...

Sunday, January 2, 2011

Ees paistab valgus!:)

Kukkusin eile raamatuauku ja peale lumerookimise minust rohkemat asja ei olnudki. Sest ega ma isegi hästi seda juttu usu, et toon poest Troonide mängu saaga uue raamatu koju ja hakkan siis hoopis vaipu kuduma. Haha!
Veel paarkümmend lehekülge ja raamat on läbi.
Raamatupoe külastus oli väga oluline osa Unistuste Fondi tegevusest ja peale Troonide mängu tõin sealt ära ka Ain Raali "Ravimtaimede entsoklüpeedia" ning ühe taimeraamatu, mida mul varem polnud. Kõik väga vajalikud ja head raamatud. Veelkord, suured tänud.:)
Aasta algus on sümpaatselt pehme kliimaga - püsivalt miinus 6-8.
On tekkinud vajadus osta 2 tonni briketti.
Ideaalne küttekogus järgmiseks talveks oleks katusealune pluss kuuritäis lisaks. Ja lekkekohad likvideerida, sest jääpurikate olemasolu näitab need kenasti kätte.
Päevad lähevad pikemaks, aga esialgu ei ole sellest eriti aru saada. Päike suudab ennast parematel päevadel suuri vaevu korraks üle metsa vinnata ja kukub siis jälle sinnasamma. Et varsti jälle pimedusele ruumi teha.
Aga kuu aja pärast on valgust juba palju enam. :)

Saturday, January 1, 2011

Uus aasta

Esialgu on veel pime ja ei oska nagu midagi arvata.
Eile nautisime rahu, vaikust ja küünlavalgust.:)
Õhtul oli tagasihoidlik aastavahetuse shampa naabritega.
Täna alustab tööd vaibavabrik.