Nägin unes lund. Palju. See mis meie aias, see on männiseeme tolle unenäolume kõrval. Üldiselt sai õhtul heietatud Troonide mängu viimases raamatus läheneva talve teemadel ja siis ma öösel sumpasingi mingi jaki ja elevandi vahepealse looma seljas mingisse sõtta. Turjakõrgus maast üle kahe meetri ja ikka oli lumi vahel üle pea. Tänu rakmetele ei kadunud ma teel ära.
Reaalsus paistab unise peaga praegast umbes sama unenäoline. Miski mis muidu on vesi ja tavaliselt voolab minema, aurub, kulgeb suhteliselt märkamatult on neli kuud aastas materjaliseerunud tahketeks valgeteks mägedeks, mille teelt ärakoristamisega inimesed ennast päevast päeva ära katkestavad, millel nad libisevad nii autodega kui ilma, murravad konte ja luid. Selle eimiski katustelt maharookimise eest makstakse raha, sest muidu see rudjub oma raskusega majad lömmi. Mnjah, sünnist saadik talveti lume sees sumpajale ei paista olukord ka liialdades mitte eriti unenäoline, aga elupõlise lõunamaalase jaoks tõeline wonderworld. Mismoodi? Vesi valge ja virnas? Veest saab lumelinna ehitada?!?
Miks ei torma siia miljoneid lõunamaa turiste jääd ja lund imetlema, et sellest siis hiljem oma lastelastele rääkida?
Jah, huvitav küll miks?
Ja huvitav miks ma ise tahaksin osta üheotsapileti kuskile kus oleks päike, palmid ja palju huvitavaid taimi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment