Tuesday, March 30, 2010

Kits kuuris

Juhtusin esmaspäeva hommikul koos naabrinaisega tööle minema ja loomulikult tuli jutuks metskits. "Läks ta metsa jee," ütles naabrinaine kurvalt. "Meie kuuris elab nüüd."
Tööl lõin salatimeistri prügikasti laiali ja korjasin pakkeplastiku vahelt kena paar kilo närtsinud hiina kapsast, porgandiotsi, kapsasüdamikke. Viisin kohe ära ka. Mida talle ometi veel sööta? Õunapuid?:)
Aga jah, kits kuuris. Omamoodi imeline.
Kari pidi käima teisega öösiti läbi kuuriukse "rääkimas". Naabrite metsapoolne aiajupp on üsna katkine ja ühest kohast pääseb läbi. Hommikuti on jäljed lume peal näha.
Pererahvas arvas, et kui nädalakese toibutada, siis ehk paraneb ka väljaväänatud jalg. Kompamisel selgunud, et luu katki ei ole.
Loom on küll metsik, kuid saab kuidagi aru, et halba ei soovita ja kui peremees talle süüa viib, siis on täiesti rahulik. Nägin ka ise üle ukse, kuidas sokuke kuuri nurgas lamas. Pea muidugi valvsalt püsti.
Täna on jälle päikest! Varjus on pluss viis kraadi. Kaif!:)

Saturday, March 27, 2010

Nädal täis

Ühe töörutiini vahel süllekukkunud vaba nädalaga võib imesid korda saata, aga eile tundsin, et vedru käis nüüd maha. Panin uue lõime peale ja muud ei teinudki. Noh, selle peale läks kah oma viis tundi ära.
Sass on õppinud äratama. Õues hakkab umbes poole kuue paiku valgeks minema ja millalgi sel ajal algas piiramistegevus. Keegi pistis pea jalgade poolt teki alla ja lõi kõvasti nurru. Jalad ei ärganud. Siis prooviti "sõnajalatrikki". Kui Sass päeval sõnajala juurde kummutile hüppab, siis hakkab kohe susse lendama ja näugam on õppinud seda ära kasutama tähelepanu endale tõmbamiseks. Ei mingeid susse ega ergastunud perenaisi ning kass ronis pettunult sõnajala juurest maha. Viimane abinõu oli ikkagi üks kirglik karvane põsepai ja see ajas perenaise juba itsitama. Noh, mis unest seal enam...
Eile hommikul oli nõrkenud metskits naabrite aias. Loom oli terve, aga täieliku kurnatuse piiril, sest lihtsalt lamas lumel meist 3 meetri kaugusel. Kui porgandeid pakkusime, siis tõusis püsti ja põgenes, aga mitte kaugele. Aia mõiste on kõrge lume tõttu mõttetuks osutunud, ta lihtsalt astus üle aia ja läks järgmiste naabrite kuuri.
"Haha, omikust, siin naabrinaine, kuule, sul on kits kuuris!" ".....!!!! MI-MIDA?"

Friday, March 26, 2010

Imeliste hommikute aegu

Kell on alles pool seitse hommikul kuid päike juba tõuseb metsa tagant. Kaif!:)
Tuli pliidi all hubiseb mõnusasti ja soe krae mu õlgadel lööb lõppematult nurru. Teen päevaplaani, et mis ja mida. Nädala plaan on kuhjaga täis küll, aga uue lõime peaks ikka peale panema. Ja metsa võiks täna minna. Kummikutega loomulikult, sest lumi on muutunud vesiseks teraliseks mõttetuseks, mida aias näiteks ilmselt tasapisi kuni jaanipäevani veel kuskil leidub. Lumemäed on jäätunud ja suured. Aga kõik mis seni sulanud, on kadunud märkamatult maasse, õhku, ära.Kaif!:)
Meie mesilased tegid kevadlennu ära siis kui Pokumees nädala algul lennulaudasid ümber läks keerama. Kõik olid elus ja hakatuseks sai Poku kurja pere käest kohe ka viis nõela. Mesiniku elu on ilus ja valus. Puhastuslendu oleks tahtnud isegi näha. Oli olnud võimas vaatepilt - kuuest tarust järgemööda. Ja tohutult tegi rõõmu, et kõik pered elasid selle ränga talve üle.
Naabri mesilased tegid puhastuslennu alles eile. Mnjah, Saku on jahe koht. Isegi mesilased hakkavad hiljem lendama.

Wednesday, March 24, 2010

Kärbes

Ärkasime eile hommikul ägeda rabelemise peale, mis kostis köögist. Paistis olema järjekindel ja püsiv tegevus, millega seal aega veedeti. Sekka muidugi väikesed vihased näugatused. Selge, Sass on leidnud endale uue ajaviite. Kuna aga rabin, potsatused ja kraapamised ikka edasi kestsid, ning näugatused aina hädasemaks muutusid, siis tuli tõusta ja minna kaema, mis kassikesel mureks. Mure muutus kohemaid meie mureks, sest esialgu paistis, et öö jooksul oli Sassi katus minema sõitnud. Sass ründas järjekindlalt köögi seinu ja üritas mööda neid üles ronida, kardinaid mööda muidugi ka. Ise vihaselt näugudes. Vahepeal kui ta enam ei jaksanud, siis lõõtsutas ja vahtis fanaatilise pilguga lakke nagu põrunud jesuiit jumala märki oodates. Hakkasime ka lakke vahtima. Seal ei olnud midagi...märkimisväärset...peale ühe unise kärbse. Oot-oot! Ega ometi sellepärast?!? Aga oli küll sellepärast, sest kui harjavarrega kärbse lendu ajasin, siis lippas Sass nagu halb unenägu üle kohvilaua võileibade kärbsele järele ja haaras tühja õhku just seal kus hetk tagasi oli olnud KÄRBES. Too lendas hoopis tuppa, raevunult näuguv jälitaja järel. Jõime kohvi ja pidasime aru, et vist tuleb raske suvi. Ja et ei tea kuidas ta ennast kompostihunniku läheduses üleval hakkab pidama jne.
Nüüd kostis toast rabelemist ja näugatusi. Eks kärbes, va sunnik, istus nüüd toa laes. Aga kui järgi sai mõeldud, siis leidus loole ka loogiline seletus: Kui Pokumees mesilast tuli, siis oli tal salvrätiku sees kaasas peotäis tarulangetist, mida lesti otsides luubiga uurisime. (Tarulangetis koosneb talve jooksul surnud mesilastest, vahaplaadikestest ja muust mesilaste prügist). Surnud mesilaste seas oli ka üks, kes veel pomises, kuid tema aeg oli ilmselgelt täis. Sass tahtis teda kangesti lähemalt uurida, no jätsime nad siis kahekesi terrassile. Kahtlustan, et Sass pani nina liiga mesilase ligi ja sai sutsaka ära. Nüüd ongi meil kärbsehävitaja kass.:)

Tuesday, March 23, 2010

Kodunädal

Üldiselt on täitsa põnev. Kuna aiakooli õpinguid enam jalus pole, saab täiega telgedele pühenduda. Kangaspuude peal küll kohe tervikut ei näe, aga õnneks on enamus üllatusi olnud positiivsed. Pikapeale on tekkinud mustrivaist, mis ei lase asjadel niisama lihtsalt p...ee...untsu minna. Ja mis seal salata. Kui ikka esimene näha olev 40 cm lausa näkku karjub, siis on targem ta lahti harutada ja mitte samas vaimus jätkata. Ühe punase vaibaga juhtus nii, et jäigi tegemata. Nüüd on kange kiusatus ikka seda va punast uuesti proovida.
Loen õhtuti Bukowski "Postkontorit" ja mulle see mehike meeldib. Hoolimata tema kompleksivabast keelekasutusest ja sellest, et ma olen hakanud igapäevases suhtluses sõna "perse" tihemini kasutama kui see hea tava kohaselt kombeks on. Aga kohe saab raamat läbi ja ma loodan, et Laps tõi mulle ka viisakaid raamatud lugeda. Ahaa, mis seal hunnikus siis on? Vat Knut Hamsuni ja Umberto Eco`t on tõepoolest raske ette kujutada oma teostes igal leheküljel perse ütlemas.:)

Monday, March 22, 2010

Portree



Maja kasse täis, fotokas kapi peal, aga kus on head kassipildid? Ei mitte sellised, kus ekraanile on jäänud vaid udune lahkuv kogu, täiskomplekt uudishimulikke vurre, või aknalaual ILUSTI istuv kass. Ei mingeid näoilmeid, ei mingit dünaamikat. Ometi ei ole su majakaaslane ju tuim loom. Otsustasin asja kätte võtta.
Tabasin heatujulise Sassi helerohelisel tekikotil chillimas ja sihtisin teda objektiiviga. "Mis huvitava valgusega sa siin plõksid?" ütles Sassi näoilme. Ja et iga vurrukarvakest ikka korralikult peale saada, tegin ma umbes tosin võtet. Sass oli vahetult enne diivanile maandumist ennast hingetuks müranud ja ei viitsinud minema ka minna. Aga see nõme plõksimine hakkas üsna ära tüütama. "Tead, mulle aitab!" ütles Sass ja keeras otsustavalt selja nagu filmitäht papparatzile.

Sunday, March 21, 2010

Mee metamorfoosid

Mesi käärib. Viimane purk mett, mis Tartu kandist jaanuaris sai toodud ja mida me veel nahka pole jõudnud panna. Sain sellest nii aru, et kinnise kaane alt oli mesi millegipärast välja pressinud. Uurisin miks ja avastasin meepurgis meeldivalt tuttava lõhna. Aga seda õiget vunki veel sees ei ole, mis asja juba täitsa heaks teeks.
Vanaisa pidas maal mesilasi ja oma tarbeks seisis aasta läbi meetünn nurgas. Söö palju tahad. Või ma siis tahtsin. Hiljem on elus ette tulnud, et mõnevõrra meevaesematel aegadel sai lausa harda ihalusega selle suure küllusetünni peale tagasi mõeldud.:)See selleks.
Vanaisal oli töötoas vana riidekapp. Seal rippusid üleriiete poole peal laudakasukas, tagavarapufaika jne ning kapi põhjas vedelesid rehapulga toorikud ja muud juhuslikku puukraami. Riiulipoole peal hoiti seepi, meepurke ja seal olid ka NEED purgid.
Ka vana aja inimesed armastasid maitsvaid asju ja kapis hoiti kevadist võilillemett. Kas pühade ajal laualepanekuks või kinkimiseks vms. Minu teada eriti palju selle kevadise meevõtuga just jamada ei viitsitud, aga neid purke seal ikka oli.
Ühel totaalselt igaval päeval kapis tuhnides (igavuse pärast) avastasin, et ühes tagumises purgis näeb mesi välja nagu sularasv. Kangutasin jõupaberist kaane pealt ära ja upitasin lusika sisse. Usun, et selline võiks välja näha elu esimene kohtumine ambroosiaga (teate küll, see jumalate söök). Aromaatne ja hapukas siirup oli parem kui ükskõik milline maius. Siirupit oli purgis 1/3, põhjas oli ülejäänud mesi moondunud valgeteks suhkrustanud teradeks.
Ronisin uuesti kappi ja uurisin ahnel pilgul, ega seda õnnistust veel kuskil ei ole. Ei olnud. Siis tuli vanaisa. "Siin majas ei seisa ka mitte midagi varjul!" ja ka vanaisa asus ambroosiat mekkima. Pärast suured rääkisid, et ega see mesi ikka üle viie aasta ei seisa.
Mesiniku naine peab täpselt teadma ja sellepärast uurisin ma põhjalikult internetist järgi, mida räägitakse käärima läinud mee kohta.
Üks loll ütles, et tuleb kohe minema visata.
Oli ka asjalikku infi kuidas sellest näiteks mõdu teha. Aga kuidas seda lusika pealt vähehaaval mekkides nautida, sellest ei olnud seal sõnagi. Inimesed on imelikud.

Saturday, March 20, 2010

Sulab.:)

Ilmajaama poolt heldelt lubatud plusskraadid on täitsa alles (kontrollisin kohe hommikul esimese asjana, õues on + 1,5) ja akna taga ootavad valkjashallid lumemüürid tulikuuma päikest. Mõistan küll, et täiesti vastutustundetu on manada, aga ta, sunnik, võiks ikka lausa ühe päevaga ära sulada. Ilmselt on minus talletunud mõni soojalembeste esivanemate geen (umbes Aafrika kandist) ja rikub mu elu. Võiks ju...panna ennast sobivalt riidesse ja minna...haha, kuskile faking sumpama, einoh, TÄNAN väga!
Kuigi...sulailmad on tekitanud mõningase metsahuvi ja selle nimel võiksin lausa lumes sumpamise suhtes mööndusi teha...nii umbes nädala pärast, siis kui seda paska vähemaks on sulanud.
Kasside lapsepõlv kestab neli kuud. Peale seda keeratakse kraan (piima-) kinni ja antakse käpaga molli (otsesemat vihjet polegi olemas). Väike üritab ikka veel nägu teha, et see on mäng ja emme kasutas ehk mõnd karmimat võtet, aga lõpuks tuleb nördinud mustnägu ikka meie juurde, muljub end üldse mitte kassikujulisse prakku kahe voodis raamatut lugeva poku vahel ja hakkab (aga mul on pohhui! ilmel) nurru lööma.
Isase kassi elu meie kandis ei ole kerge. Sassi isa on aeg-ajalt näha olnud lõhkitõmmatud kasukaga mööda minemas. Kas on kehv kakleja või annavad meie kvartali poisid talle mitmekesi peksa?
Esimesed taimed on üleval. Ärgu ainult küsitagu mis need olla võiks.

Thursday, March 18, 2010

Vahekokkuvõte

Kukkusin peale tööd ära nagu tavaliselt ja ärkasin selle peale, et Sass trügis ka teki alla. Viskas elukutselise gigolo elegantsiga oma sihvaka kere üle mu käsivarre, lükkas kiindumuse märgiks komplekti vurre korraks näkku (dhk! siis mulle, jah) ja hakkas põhjalikult oma varbaid küürima. Selle nahistamise ja nurrumise peale kobis unemati minema ja mulle tuli palju toredaid mõtteid. Näiteks, et võiks veel ühe pesumasinatäie pesu hakkama panna ja tule pliidi alla jne. Puhas olme. Mille teostamiseks on parim aeg just siis kui tuleb palju toredaid mõtteid. Näiteks peale lõunast tukuund.
Söed miilavad pliidi all. Soojus, mmm...
On 18. märts. Õues on viie talve jagu lund ja 2,5 kraadi külma. Teoreetiliselt võttes peaks ikkagi umbes kahe nädala pärast sinililled õitsema hakkama ja mulle lihtsalt ei mahu pähe kuhu nad kogu selle lume selleks ajaks panna mõtlevad.

Sinine on taevas

Mihkel Raud on huvitav nähtus eesti seni nii siivsas kirjanduses. Tema esimest raamatut ei loe ma päris kindlasti enam teist korda, aga "Sinine on taevas" suhtes küll nii kindel ei ole. Pean tunnistama, et hoolimata kreisist süsheest ja megaküünilisest huumorist (või siis ka mittehuumorist:) oli raamatu esimene pool minu meelest ülihea. See elukas on minus täiesti olemas, kes oma kämblad mõttes täitsa hellaks aplodeeris. Eriti "magusad" olid siia-sinna teksti pikitud elu- või Kroonikapõhised killud ja viimseni viidud inimese olemuse on autor lausa ehmatava ehtsusega raamatusse raiunud. Teises osas seosed justnagu ähmastusid ja see ajas segadusse. Eriti kahekordne intsident eurovolinikuga, millest esimene oli rabav ja hea, teine küll mõistetav kuid venitus liigseks farsiks. Raamatu kirjakeel oli vahe ja hästi loetav, kohati leidus isegi laetud teksti, mida eestlased eriti ei kasuta. Võibolla ei peaks kirjakeele teemal üldse mugisema, kuid vana raamatuneelaja jaoks on see vaata, et isegi olulisim moment. Teine osa oli jahedam, välku oli vähem ja ridade vahelt aimus justnagu hoopis teistlaadi pinget, et kuidas nüüd kogu see käimatõmmatud wärk väärikalt ära lõpetada. Lõpetatud ta sai, aga kuidagi äralõigatult, lühidalt ja kokku võttes. Üldkokkuvõttes erilaadne ja hea raamat, soovitan.
Ei saa mainimata jätta, et olles siiamaani kadedusega e lugemust kõrvalt vaadanud, mõtlsin, et hakkan ka põrutavamaid raamatuelamusi kirja panema. Olgu see siin esimene.

Sunday, March 14, 2010

Seemned ja lumi.

Sajab niisugust laia valget lund, mis rõõmustaks iga jõuluvana. Aga mina ei ole jõuluvana. Õues on 6,5 miinust ja ka muidu ilge ilm. Hah, kevad!
Tegin eile oma esimese kevadkülvi. Seekord läbini anonüümse, sest pooled neist pärinevad mullu sügisel nopitud püsilillepealsetelt ja pooled seemnemüügi kiviktaimlasegust. Kokku tuli üle kahekümne külvilapi. Seemneid oli igasuguseid. Kahtlustan, et segus võis olla ibeerist, priimulaid ja mitut liiki kellukaid. Eks näis. Ülejäänu on üllatus. Ühed seemned nägid küll koledad välja. Suured ja ohtliku väljanägemisega haakidega varustatud nagu batsillid mikroskoobi all. Igatahes olid nad valmis haakima ennast kellegi kasukasse ja seal vastu pidama (pahatahtliku välimuse järg otsustades kuni omaniku surmani, et tema viljakatel jäänustel luua uus ja õitsev koloonia).:)
Lõhnatu imelille juhtum on mul veel tänini meeles kui hea näide tundmatu kraamiga katsetamisest.
Sain ühe suure ja ilusa seemne. Pidi olema püsik, kelle nimi on lõhnatu imelill. Külvasin anni mulda ja jäin hardalt ootama. Eimidagi. Peale jaanipäeva ilmus üks ilmetu leht ja peagi teine. Suve jooksul kasvas isegi mingi vars ja lehti lisandus veelgi. Mis lill see on? küsisid teised. See on imelill, lõhnatu, ütlesin mina. Imelill on ta sellepärast, haha, et ei kavatsegi õitsema hakata, ütles keegi naljanina. Haha, ja lill mis ei õitse ei saa ka lõhnata, lisas teine.
Septembris ilmus imelille lehtede vahele üks õiepung. Minu imelillel avaneb kohe õis!, kuulutasin kõigile, kes kuulata viitsisid. Siis see avanes. Ja oli täiesti ilmetu ja ei lõhnanudki. Siis taipasin internetist ka miskit täpsemat infi otsida. Kõik oli õige ja vastas nähtule. Mulle meeldib näiteks tradeskantsia, ilmselt võib ka imelill kellegi lemmiklill olla. Kogemuse järgi teeksin meeleldi nimes muudatuse ja nimetaksin taime nimega ilmetu lõhnatu imelill.:)
Aga selleks kevadeks siis palju sarnaseid üllatusi.

Thursday, March 11, 2010

Märtsine

Päikest on olnud pea terve nädala. Koos sooja tuulega riivivad nad üsna jõudsasti hangede küürusid madalamaks. Kõik mis ära sulab, viib tuul minema. Kõige meeldivam moodus, kuidas kõik need tagaaias magavad lumehobused võiksid ilma veeuputust korraldamata põhjamaale sattuda.
Mõtlen sügavaid suvemõtteid sellest kuidas meie aed sellel aastal valmis teha ja tipin ühe käega teksti. Teise käega tuleb maha libisemast hoida minu õlgadel uinunud "boakest". Niuks!:):):) Boake on pehme, karvane, soe ja koriseb natuke. Kipun heldima. Ka boad seedivad, mida siin ikka.:)
Mõne aja pärast tüdib Sass huvitavas kohas magamisest ja otsustab ärgata. Nurrub kõrva, teeb põsega ühele poole pikki paisid ja teisele poole ka. Lidun oma veidra ratsanikuga külmkapi juurde ja võtan külmkapist Sassi süldi. Kass peab saama parimat mis on!
Kummaline. Millegipärast on mul kergeid kahtlusi, et kassipoeg on kellegi endale "ümber sõrme" keeranud.:)

Wednesday, March 10, 2010

Linnupäev

Vanarahvas ehk meie esivanemad olid läbi ja lõhki paganlikud. Hoolimata õhukesest jumalakartusest viidi ikka hämara saabudes annikivile ande ja tehti ohtralt muidki tempa. Nüüd oleks paras aeg imestada paksu kombestikukoodeksi üle, mis seatud spetsiaalselt kangastelgedel kudujatele. Juhtusin seda lugema kui vanu vaibamustreid otsisin. Ei olnud mingi nali. Iga liigutus tuli eraldi sisse "pühitseda" mõne "kammitsaga". Ja täitmatajätmise kohta olid ähvardused. A la " kui alustad uut kangast, pead jõudma enne päikseloojakut niipalju kududa, et kangas teeb poomi peal ühe ringi ära, muidu lähwad koid sisse" Ahjaa, selle aja sees ei tohtinud naerda ega rääkida, siis juhtus ka kangaga seotud inetusi. Ic ja poissa ei tohtinud terve miili raadiuses mitte ühtegi ringi kondamas olla jne jne.:)
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile oli Linnupäev. Tuli meeles pidada linde, kel hangeharjal nälg varuks võib olla ja neile leiba puistada, loomulikult koos loitsudega, mis neid suvel marjapõõsastest eemal hoiaksid.
Kui Linnupäeval on külma, siis on külma veel tervelt 40 päeva. Tore on.
Aga ega me ei elagi ju väga sooja koha peal.

Tuesday, March 9, 2010

Naistepäev

Naistepäev seostub minu jaoks raudselt laussula ja vinges päikses auravate lumeväljadega. Sellisena on märtsi algus millalgi vanadest aegadest mällu kinnistunud ja selle meelepildiga saab siis alati võrreldud, et kas on või ei ole. Loomulikult ei ole. Tänapäeva talved lõpevad järsult. Ei mingit nädalatepikkust turvasula. Täna on pakane, väänab või miinus 20, järgmisel nädalal on varjus pluss 12 ja kasvata endale kasvõi lestad. Sest kõik, mis peab ära sulama, see sulab ahvikiirusel kohe ära.
Naistepäev seostub alati ka lillelõhnaga. Pean tunnistama, et ma ei ole peale Räpinat enam normaalne, sest saades kingiks mõne huvitava värviga roosi, tekkib hasart, et kuidas talle juuri alla kasvatada. Praegu on kaks oranzi juurutamisel ja eilsetele imekaunistele roosadele tahaks ka tulevikku päikse, liblikate ja elusa tuuleõhu keskel.

Saturday, March 6, 2010

Päikesetõusu oodates

Eile oli üle hulga aja lauspäike. Täna "lubaks" nagu ka, igatahes taevas on poolselge, need mõned ööst jäänud räbalad, mis siin ja seal sinist varjutavad, ei lähe arvesse.
Loomulikult on halastamatult külm - meie termomeeter näitab miinus 18.
Näidaku. Märts on juba kevadekuu ja päike liigub kõrgemalt. Tohutult meeldiv boonus on päikeseküte. Suured aknad lasevad sellel mõnusasti toimida.
Ilmselt teen ka kevadkülvi lähiajal ära.

Thursday, March 4, 2010

Triloogia

Kuna koolivaba perioodi tunnusena on kodus kõik viimseni läbi loetud ja aleviku raamatukogu ise lume sisse mattunud, siis pidin ülakorruse raamaturiiulist minema lisa otsima. Võtsin Iain Banksi "Mänguri", mida olen umbes 100 korda lugenud ja mida võiks vabalt teist sama palju veel lugeda, aga siis märkasin Lian Hearni Otori lugude triloogiat, mille viimane raamat on mul kah läbimata. Hih, vahel on lausa tore kui kohe pole aega olnud.:)
Tegin raamatu lahti (mis oli arvult viies) - kohe esiküljel oli arvukas tegelaste nimekiri kes kelle suguvõssa kuulub või kes kelle maha löönud. :)
Meelde tulid Düüni triloogia, Asumi triloogia, Kuningate mängu triloogia ja nüüd ka see Otori lugude triloogia.
Triloogiate ühine tunnus on see, et kui sa võtad kätte umbes neljanda või viienda raamatu, siis on selles kindla peale tegelaste nimekiri (Troonide mängu oma (10lk) oli eriti muljetavaldav:) ja lugedes saad aru, et otste kokkutõmbamisest pole juttugi ja tõenäoliselt ilmub veel paar raamatut.
Nõnda, et kahlasin eile hilisööni koos sõdalastega mägimetsade sõnajalgades, templiradadel, sõjatandril ning jõin erinevatest minitassidest palju teed...imetledes hingematvaid vaateid enne ja pärast lahingut, peategelase konkubiini maja verandalt, peategelase ema aknast ja vaenlase aias. Vaadete nautimises on jaapanlased omandanud täiuslikkuse.
Üht ma ei mõista: ka neil on lumi ja talved, kuidas suutsid keskaja jaapanlased elada paberist majades? Ok, vateeritud talvekimonod ja soojaveeallikad kümblemiseks, kuid ka inimvõimetel on piir. Tõsi, nad ei elanud kuigi vanaks. Neljakümnest inimest peeti juba elatanuks ja kuuekümnest harulduseks. Kaheksakümne aastane kloostriülem oli tõeline ime. Minu arust ka. Kaheksakümmend talve niimoodi külmetada!

Wednesday, March 3, 2010

Jääaja viies kuu.

Tegelikult on kevad juba läbi, aga igatahes ta OLI. Jumalikus sulelumelõhnas hommikuti tööle minna oli lausa lust, tihased kahel pool teed omi kevadlaule lõugamas. Aga täna on õues jahe vaikus, laulikud pesas ja taevast sihiseb peenikest tuhkjat lund. Loodan endiselt vaikselt, et millalgi see aias lösutav valge õudus ju ometigi vähenema hakkab.
Eile käis Liisukene külas. Kuu ajaga oli silmanähtavalt suuremaks kasvanud ja arukamaks muutunud. Natuke annab juba ka olemus endast aimu. Uudistas mis ta uudistas, aga mõne aja pärast hakkas üsna koduselt nagisema ja jutujoru ajama. Ja naeratas nagu päike. Mina ei tea, olen mina emasid näinud, aga nii head varem mitte:)..."Ei taha lutti? No lutsi siis pöialt, näe, siin, see on pöial.":):):)
Ohjah, mis nüüd meist rääkida, meie olime omal ajal palju-palju rangemad.:)
Laupäeval sätin sammud linna poole ja teen ühe päeva lapseabitöid. Ikkagi vanaema.
Kirjutan ja Sass istub õlal nagu öökull ning lööb nurru. Vahepeal, kui hellusehoog peale tuleb, siis teeb pika seeria põsepaisid. Niisugune hommik.