Mihkel Raud on huvitav nähtus eesti seni nii siivsas kirjanduses. Tema esimest raamatut ei loe ma päris kindlasti enam teist korda, aga "Sinine on taevas" suhtes küll nii kindel ei ole. Pean tunnistama, et hoolimata kreisist süsheest ja megaküünilisest huumorist (või siis ka mittehuumorist:) oli raamatu esimene pool minu meelest ülihea. See elukas on minus täiesti olemas, kes oma kämblad mõttes täitsa hellaks aplodeeris. Eriti "magusad" olid siia-sinna teksti pikitud elu- või Kroonikapõhised killud ja viimseni viidud inimese olemuse on autor lausa ehmatava ehtsusega raamatusse raiunud. Teises osas seosed justnagu ähmastusid ja see ajas segadusse. Eriti kahekordne intsident eurovolinikuga, millest esimene oli rabav ja hea, teine küll mõistetav kuid venitus liigseks farsiks. Raamatu kirjakeel oli vahe ja hästi loetav, kohati leidus isegi laetud teksti, mida eestlased eriti ei kasuta. Võibolla ei peaks kirjakeele teemal üldse mugisema, kuid vana raamatuneelaja jaoks on see vaata, et isegi olulisim moment. Teine osa oli jahedam, välku oli vähem ja ridade vahelt aimus justnagu hoopis teistlaadi pinget, et kuidas nüüd kogu see käimatõmmatud wärk väärikalt ära lõpetada. Lõpetatud ta sai, aga kuidagi äralõigatult, lühidalt ja kokku võttes. Üldkokkuvõttes erilaadne ja hea raamat, soovitan.
Ei saa mainimata jätta, et olles siiamaani kadedusega e lugemust kõrvalt vaadanud, mõtlsin, et hakkan ka põrutavamaid raamatuelamusi kirja panema. Olgu see siin esimene.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment