Kärbes

Ärkasime eile hommikul ägeda rabelemise peale, mis kostis köögist. Paistis olema järjekindel ja püsiv tegevus, millega seal aega veedeti. Sekka muidugi väikesed vihased näugatused. Selge, Sass on leidnud endale uue ajaviite. Kuna aga rabin, potsatused ja kraapamised ikka edasi kestsid, ning näugatused aina hädasemaks muutusid, siis tuli tõusta ja minna kaema, mis kassikesel mureks. Mure muutus kohemaid meie mureks, sest esialgu paistis, et öö jooksul oli Sassi katus minema sõitnud. Sass ründas järjekindlalt köögi seinu ja üritas mööda neid üles ronida, kardinaid mööda muidugi ka. Ise vihaselt näugudes. Vahepeal kui ta enam ei jaksanud, siis lõõtsutas ja vahtis fanaatilise pilguga lakke nagu põrunud jesuiit jumala märki oodates. Hakkasime ka lakke vahtima. Seal ei olnud midagi...märkimisväärset...peale ühe unise kärbse. Oot-oot! Ega ometi sellepärast?!? Aga oli küll sellepärast, sest kui harjavarrega kärbse lendu ajasin, siis lippas Sass nagu halb unenägu üle kohvilaua võileibade kärbsele järele ja haaras tühja õhku just seal kus hetk tagasi oli olnud KÄRBES. Too lendas hoopis tuppa, raevunult näuguv jälitaja järel. Jõime kohvi ja pidasime aru, et vist tuleb raske suvi. Ja et ei tea kuidas ta ennast kompostihunniku läheduses üleval hakkab pidama jne.
Nüüd kostis toast rabelemist ja näugatusi. Eks kärbes, va sunnik, istus nüüd toa laes. Aga kui järgi sai mõeldud, siis leidus loole ka loogiline seletus: Kui Pokumees mesilast tuli, siis oli tal salvrätiku sees kaasas peotäis tarulangetist, mida lesti otsides luubiga uurisime. (Tarulangetis koosneb talve jooksul surnud mesilastest, vahaplaadikestest ja muust mesilaste prügist). Surnud mesilaste seas oli ka üks, kes veel pomises, kuid tema aeg oli ilmselgelt täis. Sass tahtis teda kangesti lähemalt uurida, no jätsime nad siis kahekesi terrassile. Kahtlustan, et Sass pani nina liiga mesilase ligi ja sai sutsaka ära. Nüüd ongi meil kärbsehävitaja kass.:)