Mesi käärib. Viimane purk mett, mis Tartu kandist jaanuaris sai toodud ja mida me veel nahka pole jõudnud panna. Sain sellest nii aru, et kinnise kaane alt oli mesi millegipärast välja pressinud. Uurisin miks ja avastasin meepurgis meeldivalt tuttava lõhna. Aga seda õiget vunki veel sees ei ole, mis asja juba täitsa heaks teeks.
Vanaisa pidas maal mesilasi ja oma tarbeks seisis aasta läbi meetünn nurgas. Söö palju tahad. Või ma siis tahtsin. Hiljem on elus ette tulnud, et mõnevõrra meevaesematel aegadel sai lausa harda ihalusega selle suure küllusetünni peale tagasi mõeldud.:)See selleks.
Vanaisal oli töötoas vana riidekapp. Seal rippusid üleriiete poole peal laudakasukas, tagavarapufaika jne ning kapi põhjas vedelesid rehapulga toorikud ja muud juhuslikku puukraami. Riiulipoole peal hoiti seepi, meepurke ja seal olid ka NEED purgid.
Ka vana aja inimesed armastasid maitsvaid asju ja kapis hoiti kevadist võilillemett. Kas pühade ajal laualepanekuks või kinkimiseks vms. Minu teada eriti palju selle kevadise meevõtuga just jamada ei viitsitud, aga neid purke seal ikka oli.
Ühel totaalselt igaval päeval kapis tuhnides (igavuse pärast) avastasin, et ühes tagumises purgis näeb mesi välja nagu sularasv. Kangutasin jõupaberist kaane pealt ära ja upitasin lusika sisse. Usun, et selline võiks välja näha elu esimene kohtumine ambroosiaga (teate küll, see jumalate söök). Aromaatne ja hapukas siirup oli parem kui ükskõik milline maius. Siirupit oli purgis 1/3, põhjas oli ülejäänud mesi moondunud valgeteks suhkrustanud teradeks.
Ronisin uuesti kappi ja uurisin ahnel pilgul, ega seda õnnistust veel kuskil ei ole. Ei olnud. Siis tuli vanaisa. "Siin majas ei seisa ka mitte midagi varjul!" ja ka vanaisa asus ambroosiat mekkima. Pärast suured rääkisid, et ega see mesi ikka üle viie aasta ei seisa.
Mesiniku naine peab täpselt teadma ja sellepärast uurisin ma põhjalikult internetist järgi, mida räägitakse käärima läinud mee kohta.
Üks loll ütles, et tuleb kohe minema visata.
Oli ka asjalikku infi kuidas sellest näiteks mõdu teha. Aga kuidas seda lusika pealt vähehaaval mekkides nautida, sellest ei olnud seal sõnagi. Inimesed on imelikud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment