Triloogia

Kuna koolivaba perioodi tunnusena on kodus kõik viimseni läbi loetud ja aleviku raamatukogu ise lume sisse mattunud, siis pidin ülakorruse raamaturiiulist minema lisa otsima. Võtsin Iain Banksi "Mänguri", mida olen umbes 100 korda lugenud ja mida võiks vabalt teist sama palju veel lugeda, aga siis märkasin Lian Hearni Otori lugude triloogiat, mille viimane raamat on mul kah läbimata. Hih, vahel on lausa tore kui kohe pole aega olnud.:)
Tegin raamatu lahti (mis oli arvult viies) - kohe esiküljel oli arvukas tegelaste nimekiri kes kelle suguvõssa kuulub või kes kelle maha löönud. :)
Meelde tulid Düüni triloogia, Asumi triloogia, Kuningate mängu triloogia ja nüüd ka see Otori lugude triloogia.
Triloogiate ühine tunnus on see, et kui sa võtad kätte umbes neljanda või viienda raamatu, siis on selles kindla peale tegelaste nimekiri (Troonide mängu oma (10lk) oli eriti muljetavaldav:) ja lugedes saad aru, et otste kokkutõmbamisest pole juttugi ja tõenäoliselt ilmub veel paar raamatut.
Nõnda, et kahlasin eile hilisööni koos sõdalastega mägimetsade sõnajalgades, templiradadel, sõjatandril ning jõin erinevatest minitassidest palju teed...imetledes hingematvaid vaateid enne ja pärast lahingut, peategelase konkubiini maja verandalt, peategelase ema aknast ja vaenlase aias. Vaadete nautimises on jaapanlased omandanud täiuslikkuse.
Üht ma ei mõista: ka neil on lumi ja talved, kuidas suutsid keskaja jaapanlased elada paberist majades? Ok, vateeritud talvekimonod ja soojaveeallikad kümblemiseks, kuid ka inimvõimetel on piir. Tõsi, nad ei elanud kuigi vanaks. Neljakümnest inimest peeti juba elatanuks ja kuuekümnest harulduseks. Kaheksakümne aastane kloostriülem oli tõeline ime. Minu arust ka. Kaheksakümmend talve niimoodi külmetada!