Tegelikult on kevad juba läbi, aga igatahes ta OLI. Jumalikus sulelumelõhnas hommikuti tööle minna oli lausa lust, tihased kahel pool teed omi kevadlaule lõugamas. Aga täna on õues jahe vaikus, laulikud pesas ja taevast sihiseb peenikest tuhkjat lund. Loodan endiselt vaikselt, et millalgi see aias lösutav valge õudus ju ometigi vähenema hakkab.
Eile käis Liisukene külas. Kuu ajaga oli silmanähtavalt suuremaks kasvanud ja arukamaks muutunud. Natuke annab juba ka olemus endast aimu. Uudistas mis ta uudistas, aga mõne aja pärast hakkas üsna koduselt nagisema ja jutujoru ajama. Ja naeratas nagu päike. Mina ei tea, olen mina emasid näinud, aga nii head varem mitte:)..."Ei taha lutti? No lutsi siis pöialt, näe, siin, see on pöial.":):):)
Ohjah, mis nüüd meist rääkida, meie olime omal ajal palju-palju rangemad.:)
Laupäeval sätin sammud linna poole ja teen ühe päeva lapseabitöid. Ikkagi vanaema.
Kirjutan ja Sass istub õlal nagu öökull ning lööb nurru. Vahepeal, kui hellusehoog peale tuleb, siis teeb pika seeria põsepaisid. Niisugune hommik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment