Seemned ja lumi.

Sajab niisugust laia valget lund, mis rõõmustaks iga jõuluvana. Aga mina ei ole jõuluvana. Õues on 6,5 miinust ja ka muidu ilge ilm. Hah, kevad!
Tegin eile oma esimese kevadkülvi. Seekord läbini anonüümse, sest pooled neist pärinevad mullu sügisel nopitud püsilillepealsetelt ja pooled seemnemüügi kiviktaimlasegust. Kokku tuli üle kahekümne külvilapi. Seemneid oli igasuguseid. Kahtlustan, et segus võis olla ibeerist, priimulaid ja mitut liiki kellukaid. Eks näis. Ülejäänu on üllatus. Ühed seemned nägid küll koledad välja. Suured ja ohtliku väljanägemisega haakidega varustatud nagu batsillid mikroskoobi all. Igatahes olid nad valmis haakima ennast kellegi kasukasse ja seal vastu pidama (pahatahtliku välimuse järg otsustades kuni omaniku surmani, et tema viljakatel jäänustel luua uus ja õitsev koloonia).:)
Lõhnatu imelille juhtum on mul veel tänini meeles kui hea näide tundmatu kraamiga katsetamisest.
Sain ühe suure ja ilusa seemne. Pidi olema püsik, kelle nimi on lõhnatu imelill. Külvasin anni mulda ja jäin hardalt ootama. Eimidagi. Peale jaanipäeva ilmus üks ilmetu leht ja peagi teine. Suve jooksul kasvas isegi mingi vars ja lehti lisandus veelgi. Mis lill see on? küsisid teised. See on imelill, lõhnatu, ütlesin mina. Imelill on ta sellepärast, haha, et ei kavatsegi õitsema hakata, ütles keegi naljanina. Haha, ja lill mis ei õitse ei saa ka lõhnata, lisas teine.
Septembris ilmus imelille lehtede vahele üks õiepung. Minu imelillel avaneb kohe õis!, kuulutasin kõigile, kes kuulata viitsisid. Siis see avanes. Ja oli täiesti ilmetu ja ei lõhnanudki. Siis taipasin internetist ka miskit täpsemat infi otsida. Kõik oli õige ja vastas nähtule. Mulle meeldib näiteks tradeskantsia, ilmselt võib ka imelill kellegi lemmiklill olla. Kogemuse järgi teeksin meeleldi nimes muudatuse ja nimetaksin taime nimega ilmetu lõhnatu imelill.:)
Aga selleks kevadeks siis palju sarnaseid üllatusi.