Tuesday, June 30, 2009

Laiad teljed ka nüüd kodus

Minu esimesed teljed aastal 2002 aasta suvel olid arhailised, robustsed ja kaunid. Pink oli kunstiliselt kõvera kaarega ja mitme põlvkonna tagumikest läikivaks poleeritud. Sellel, kes need valmistas, oli olnud ilumeelt. Nende lihtsate telgedega sai teha labast kangast. Kaks tallalauda ja muudkui at-vaa, at-vaa. Hakkasin just välja nuputama kuidas neile peale sättida kiritelgede "tarkvara", kui lähikonnas pakuti soodsalt müüa kahtesid kiritelgi. Ühed norm laiusega ja teised 2 meetri laiused. Noh, siin pold pikalt vahtida midagi. Esimesed teljed kolisid sõprade juurde ja teised teljed kolisid meie tuppa.
Minu teised teljed olid tehtud töö tegemiseks. Kiriteljed küll, aga ei mingeid faking iludetaile või miskit säärast, jumal hoidku selle eest!:) Ühe prussi peal oli isegi koorealune säsi jäänud maha võtmata. Naersime, et naine käis mehele nii kaua pinda kuni vana viskas suures kimbatuses teljed kahe päevaga valmis Mölaki!...et ometi see neetud verbaalne seesamunegi ära lõppeks. Lõppeski. Eit hakkas kuduma. Kudus aastaid, aga ühe kõvema kangatüki kokkulöömisel läks kangaspuudel niidipinge nii suureks, et lõi tagumise kangapoomi kinnituspulga raksti pooleks. Eit oli nüüd juba vanem...ja kogenum ka, teadis näiteks, et vahel on lihtsam mõni asi ise ära teha kui muudkui vinguda ja vinguda. Päälegi see va ving võtab ju ka võhmale.:) Saagis sarapuisest luuavarrest paraja pikkusega jupi, vestis seatapupussiga pulga otsast seda mõõtu, et see rauast piduriotsa sisse mahtus ja teljed olid jälle töökorras. Mulle see luuavars ka sobib, pole ma mingi pirtsutaja.
Niisuke lugu minu teiste telgedega. Nendega olen kõige rohkem kudunud. Kokku pole lugenud, aga jaamani ja tagasi peaks küll ulatama.
Kolmandad teljed tulid täna lõpuks suvilast koju. Ka need on kiriteljed, aga täiesti erilised - nad on väga ilusad ja neil saab kududa ligi 2 meetri laiust kangast. Kui lahtivõetuna näevad tavalised kangaspuud välja umbes nagu hunnik veel lühikeseks saagimata küttepuid, siis kolmandate telgedega nii ei ole. On tunda meistri kätt ja näha peent viimistlust. Kõik tapid on nii täpsed-täpsed, puit nii raske ja tihe, et kõliseb. Pokumees arvas, et võib olla saarepuu. Nägin, et isegi võlliratas on tehtud puust. Kõik detailid on siidsiledaks lihvitud ja alles siis lakitud. Ei ühtegi läbimõtlemata liigutust. Isegi kangapoomide pidurid on treitud otstega ja metalldetailid aus sepatöö. Kõige ilusamad teljed, mida näinud olen. Huvitav kuidas nendega ka kududa on? Kahjuks peab talveni ootama.

Mõtted uitvel

Eelmisest reedest pole Põnksu näha olnud. See võimalus, et ta jälle kuskile naabrite juurde tubaje hiilinud ja seal lõksu jäänud, on välistatud. Sai juba järgi uuritud. Viimasel nädalal oli kassirahva hulgas kuulda pulmalaule, mis võis kohale meelitada mõne metsarebase...Ikka mõtled, et põdurake ta ju oli, aga kus ta siis on või mis võis juhtuda. Igal juhul kassikonservid on nüüd nukralt nurgas ja Muri kulgeb aias üksinda. Varem tegid ikka kahekesi kometit.
Põud pressib peale. Kui oskaks, nõiuks vihma välja. Mesinik ütleb, et pipart sulle keele peale, mis vihmajutt see siis on! jne. Ma saan aru küll, et mesilased ei pääse vihmaga tarust välja, aga nõiu või ära nõiu, küll see vihm ka ükskord tuleb. Väga tahaks ju.:)
Kõik taimed, peale kastiku ja kibuvitste, elasid valel ajal ümberistutuse kergelt üle. Tradeskantsia lõi lahti esimese maeiteagimisvärvisinise õie. Taevasinine see ei ole, lavendlisinine ka mitte. Tradeskantsiasinine oleks jälle mõttetu öelda, sest keegi ei tea mis see tähendab. Tohutult sügav ja ilus värvitoon, kuigi õis pole kuigi suur. Mõistan, mis see on üks meie haljastuse õppejõu lemmikuid.

Monday, June 29, 2009

Puhkus?

Kingu tänava aias on muld otsas ja suurt istutusala enne tegema ei hakata kui jälle pinnast tuuakse. Seda aga tuuakse siis kui...whatever. Uskumatu, aga mu üüratupikk kodutööde nimekiri on kahanenud kõigest viie peale.
Sain teada ka kahe oma anonüümse taime nime. Üks on tume angervars (Vincetoxicum nigrum) ja teine sulgjas stafülea (Staphylea pinnata). Taimed on nagu isiksused. Kui nende kohta midagi ei tea, siis kisub põnevaks. Näiteks angervarre kohta pole interneti eestikeelsetes annaalides mitte midagi kirjutatud. Pidin sukelduma googlesse. Kasvab Põhja-Ameerikas ja kuuluvat servapidi isegi nõidade arsenali. Kui mõtet edasi arendada, siis võib olla toksiline ja võimalik et ka psühhotroopsete omadustega. Välimus kindlasti ka. No mida veel tahta kui ühel taimel on süsimustad õied. Läheb kohe loosi, isegi kui ta on kümme korda vähem mürgisem kui sinine käoking.
Aga natuke rohkem kirjandust uurides selgub, et ühe netinõia eelistuste järgi ikka taime portreed joonistada ei saa. Ameerikas ja ka Euroopas ollakse taimega püsti hädas. Tegu on invasiivliigiga, mis levib kergesti ni risoomide kui seemnetega ja vallutab suuri kasutamata maa-alasid. Temast lahti saada on väga raske, kogu jutt tuli nagu tuttav ette. (Eestis ollakse ju kõige rohkem hädas karuputkega.) Soovitati igasuguseid viise kuidas tumedast argervarrest lahti saada. Alates mürgitamisest Roundupiga ja lõpetades tihnikute põlemapistmisega, kui taim on õrnas eas....mis kumbki eriti ei aitavat. Mina jälle kastan, kobestan ja kannan hoolt et see õudus minu aias kasvama läheks. Mnjah, karuputke olen ju omal ajal ka pidanud, misse siis ära ei ole.KOgemusi mul ju on. :) Karuputk oli hiigla ilus kuivlilleseade materjal...kuni ta ennast veel külvata ei jõudnud. Ohjah, stagnaajal liikus nii vähe dekoratiivtaimi, et isegi karuputk pandi ilu teenima.
Aga muidu, päike kütab, mina vaatan kuidas aed edeneb ja panen kivikesi õuesillutisse. Vist on puhkus.:)

Sunday, June 28, 2009

Saku botaanikaaed:)

Ja oligi nii nagu va skeptikud ennustasid. Jõgevamaal sadas pääle jaanipäeva paksu vihma, Sakus tuli vaid paar tilka, pilvitas poolteist päeva ja kõik. Käin regulaarselt oma vastistutatud (ülivalel ajal pealegi)longus haruldused kastekannuga üle ja päike ka ei halasta. Kastik lasi suled maha ja kibuvits oleks nagu peksa saanud. Kuigi tean, et see vintske, elab veel kõige kergemini istutamise üle, oleks ikkagi ära kulunud üks hea vihmane nädal. Aga võta näpust!:)
Üks uus hosta hakkab õisi näitama, kas tõesti valged õied? Aga midagi taolist säält paistab küll. Kõigi oma hostade nimesid ma kahjuks ei tea. Kaks tükki sai hoopiskit konsumi poe lilleletist ära päästetud. Imelikul kombel müüdi, paljasjuursena. Muidugi oli ka hind olematu. Nüüd hakkavad juba täitsa ilusat lehte näitama. Üks on kirju ja teine kollakasroheline.

Saturday, June 27, 2009

Veel mõned istutused

Eile arvasid sõbrad, et nende Rebala mõisa juurde oleks vaja hekki, sest olin neile rääkinud Imede aiast. Spontaanne otsus sündis poole tunniga - tagasi Jõgevamaale. Paraku jätkus ungari sirelit vaid Rebala jaoks ja karvase viirpuu mõtte laitis Liina maha, sest tolle hekk on tihe ja ilus vaid siis kui seda 3 korda aastas pügada ja pügades peavad olema paksu tallaga kummikud jalas, sest neist 7 sentimeetristest astlatest räägitakse õudusjutte. Kuidas need lähevad täies pikkuses hästi sisse, aga välja enam ei tahtvat tulla. Kujutasin ette, kuidas Tsett iga pügamisekorra ajal minust "häid" mõtteid mõtleb.:(
Ei võtnud seda viirpuud ja rohkem kellegile ei soovita ka. Marjad marjadeks, sest kandma hakkab alles 6-7 aastane puu-põõsas. No ikka puu rohkem. Vabakujuliselt maakodu krundiserva - palun, aga linnaruumi jaoks liiga võimas taim.
Liina soovitas järgmine varakevad teha sakukatele hoopis korvipaju elavtara. Esiteks - ei maksa midagi, teiseks - ei anna juurevõsu ja pügada pole ka vaja.
Ideel on jumet, sest see näeb tõesti sümpaatne välja.
Aga oma hostapalaviku riismed elasin välja Tinnile hostasid valides. Ja enda kollektsioon täienes tulipunase astilbe, karusõra ja täiesti ilmetu pisikese ronitaime pojaga, millel on täiskasvanuna süsimustad õied.

Friday, June 26, 2009

Olukord hakkab stabiliseeruma.

Eile oli esimest korda selline tunne, et viimaks on kodus olukord kontrolli all. Viimased 2 kuud on kogu aeg olnud selline tunne, et igast nurgast vahib tosin tööd vastu ja ega ühegi korralikult lõpuni tegemiseks aega pole olnud, on vaid tulekahju kustutamise moodi tegevus, et kui midagi just "põleb" jne. Eile õhtuks sain umbrohuga ühele poole ja oma taimed ka kõik istutatud-kastetud, ning õhtupoole võtsin juba mõnuga ette õuesillutise korrastamise. Kibuvitsakasti tegemise ajal sai see kõvasti kannatada.
Täna on Kingu tänava aias peenralõpetustööd ja õhtul jälle taimesõit Jõgevamaale. Hääd sõbrad tahavad endale heki tuua. Lähen suhtekorraldajana kaasa.:)
Enne peab endale hostade koha peal kõvad sõnad peale lugema. Ole inimene, Futu! Seekord mitte ühtegi hostat!

Thursday, June 25, 2009

Maralijuur ehk muguljumikas

Maralijuur (Leuzea chartamoides, ka Rhaponticum chartamoides) on korvõieliste sugukonnast pärit püsik. Võrsed - 3-4 suurest lehest koosnev rosett on 60-100 cm kõrge. Õied on roosakas-violetsed korvõisikud, 4-8 cm läbimõõdus. Viljad on hallikaspruunid ribilised seemnised. Õitseb mais-juunis, seemned valmivad juulis-augustis. Looduses leidub teda Alpide, Alatau ning Lääne- ja Ida Sajaanide subalpiinses vööndis. Jahimehed olid märganud, et maralid toitusid sellest taimest, et taastada kevadel oma jõuvarusid ning hakkasid seda ka ise kasutama töövõime tõstmiseks ja vastupidavuse suurendamiseks. Nii saigi see taim maralite järgi oma nime.
Otsisin talle oma aias sobiva koha - tahab palju valgust ja head kobedat mulda. Jalgupidi põhjaveel olla ei taha.
Aga kui botaanikaraamatutest ikka täiesti reaalsesse maailma tagasi tulla, siis paistab, et mu aed on kummist. Umbes 40-50 taime olen kahe päevaga maha istutanud ja kõik on häppid. Istutamise käigus avastasin tänavu eriti kõrgeks kasvanud jugapuu ja püsilillede (ängelhein, rodgersia) selja taga kevadel sinna istutatud lodjap-põisenela "Darts Gold". Varjus kasvades olid ta kuldsed lehed muutunud roheliseks. Kui selle iluduse aprillis maha istutasin, siis oli ta üleni kollane. Ei, õitses, oli kasvatanud uue võsu, aga roheline mis roheline. Tõstsin ta päikselise kasvukoha peale. Sama tegin musta leedri "Black Beauty"-ga, sest mis varjus ei lähe mitte, see läheb päikse käes.

Wednesday, June 24, 2009

Jaaniussideni jäi liiga palju maad

Jah...Imede aed...mida kõike seal polnud! Sain oma hostapalavikku jahutada ja esialgu ei tohiks olla rohkem taimlisi pakilisi soove. Tõime kibuvitsaheki ära ja panin ta täna maha. Pliis, kui taevaisa saadaks ühe korraliku paduka. Oleks väga vaja. Selle asemel kõrvetab kut põrgus.
Imede aiast tõin hallikate lehtedega siberi võhumõõga, muguljumika, kirjut õunmünti, sinihalli hosta "Halcyon" ja veel ühe hosta, mille valged õied lõhnavad, siis roosade õitega aedmaasika, valgete lehtedega igihali, kaks põnevat liblikõielist põõsast, millele tuleb veel nimi leiutada, lursslille, kirinõgese, käbiheina, punase ja valge liatrise,kollase raudrohu, hosta "Blue Cadet", hariliku forsüütia, värd-ebajasmiini, hariliku ebajasmiini (topeltõieline), punase päevaliilia ja topeltõielise kollase päevaliilia. Vähemalt pooli neist taksonitest poleks võimalik aiapoest osta.
Eile oli jaaniõhtu sõpradega. Ikka veel paneb mind imestama, et kell 12 öösel võib jaanipäeva paiku väljas veel NII valge olla. Jaaniusse otsima minna ei jaksanud keegi. Vihtade tegemisest rääkimata. Kustusin ära pool üks ja istutasin terve öö unes.:)

Monday, June 22, 2009

Suve teine päev

Täna oli veel vähem aega kirjutada. See kivist kast on viimaks valmis ja muld ka sees. Niisuke ilus kast teine. Ic, "Viimne reiikvia" meenus millegipärast.:)
Aga suvi, jah... Mida siis ikka suvel tehakse. Sõin maasikaid, tegin 2 kasti haljaspistikuid, sõin maasikaid, värvisin aiaposte, istutasin lavendlitaimed maha ja loopisin kibuvitsakasti mulda täis. Sõin maasikaid ja läksin sebisin Kingu aias ka kaks tundi. Ongi õhtu käes.
Homme on sõit Imede aeda. Eelmisel korral tõin sealt kollase ängelheina, roosa angervaksa ja kolm hostat, millest igaüks võib tekitada hostapalaviku kellel tahes. Ühel heal sõbral tundus see juba olevat.:) "Too mulle ka hostasid", ütles ta. Jah, umbes nii see algab. Vaikselt. Märkamatult. Hiljem võib lärmi ka tekkida, sest mõned on ju kuradima kallid.
Homme on jaanilaupäev. Vihta tahtsime ka minna tegema. Ei, homme tuleb varem kargud alla ajada, muidu jääme ajahätta. Kõik see taimematerjal tuleb ju veel üles ka kaevata. Head ööd!

Sunday, June 21, 2009

Suve esimene päev

Maasikaorgia sobib oivaliselt suve esimese päeva tähistamiseks. Võtsime terve kasti - saab mitu päeva puristada. Turg oli täna eriti külluslik. Mida kõike seal polnud! Isegi laiaks vajutatud aprikoose müüdi. Õigemini oli sort selline. Nägid välja nagu viigimarjad, aga maitselt olid hoopis midagi muud.
Aga jah, maasikaorgia. Polegi aega pikalt kirjutada.
Ruiik!:)

Saturday, June 20, 2009

Uus vaade köögi aknast

Eile helistas Kingu peremees ja ütles, et ikka veel multši pole ja alustaks äkki esmaspäeval. Mis sai mul selle vastu olla. Jumalukene!:) Kappasin siva õue. Ikka öö jooksul tekkinud (tegelikkuses hoopis siis kui mina kaheksast magama läksin:) salapärast kivihunnikut sorteerima. Huvitav.:) Kivid toonud kratt paistis olnud terase silmaga ja toonud vaid kahesuguseid kive. Ühed sobisid ideaalselt kibuvitsamüüri ladumiseks ja teised sillutisse. Kuna müür ikka rohkem päevakorral, siis sai segumasinale jälle elu sisse aetud.
Täna hommikul on hiigla hea kohvi juures mekutada ja aknast välja vaadata. Rõõm nentida, et kibuvitsakopli ülemine äär on täitsa otse. Hih!:) Tavaliselt juhtub mul nii, et suure ladumisega (möirat-oirat!)läheb vahest mõõtmine puhta meelest ära ja siis on jälle kõwer mis kõwer ja Poku ütleb ka Sinihabeme häälega, et "sul on sealt kõwer". Jube-e!
Ic, õu hakkab küll tasapisi vanalinna meenutama - aina paas ja paas, aga ma arvan, et kibuvitsarohelus tasakaalustab asja ära. Ja kui paekivide vahedesse õuel õnnestuks võilillede asemel külvata nõmme-liivateed ja see kasvama ka läheks, siis oleks ju kaunis küll.
Aga vahepeal on aias igal pool väljaspool lillepeenraid kasvanud uskumatult palju rohtu. See, et jaanipäevaks rinnuni on rohi, see vastab ikka tõele küll. Kes rääkis, et meil pole muru? Või mis see iganes ka poleks...igatahes ta kasvab lausa ahvikiirusel.:)

Friday, June 19, 2009

Kividel on kombeks

Siis kui me olime üleni ära tüdinenud oma tolmusest õuest ja plaanisime seda paekiviga plaadistada, siis küsisid kõik, et kust te niipalju kive võtate. Kui ma mõtlesin palju paasi on tagaaias lahtiselt peenraäärteks laotud ja palju maa tõstmise tulemusel veel maa sees, siis võis julgelt vastata, et "Elu jooksul ikka koguneb."
Nüüd on kõik krundil leiduvad maavarad paekivi näol ära kasutatud. Kibuvitsakoppel tahab ka veel natuke materjali. Aga kividega on täiesti imeline asi. Kui eelmised on õuesse või müüri paika pandud, siis tulevad ise uued asemele. Hommikul varavalges oli suur hunnik parimat plaadipaasi värava kõrval maas. Ja imesta või ära imesta, kannatas isegi täitsa näpuga katsuda, ei kadunud ära, et silmamoondus või midagi.:)

Thursday, June 18, 2009

Suvised kohtumised

Käisime Ellamaal ka ära. Lahke pererahvas, huvitava olemisega koerad (tõelised isiksused) ja põnevate taimedega heinamaa. Noh, minu jaoks põnevatega, sest kohtusin seal kohe jaani-õnneheina ja hõbemaranaga, mida esimest korda elus nägin üldse eelmise suve botaanikamatkal Räpinas. Arvasin, et need on Lõuna eesti taimed, nagu käokuldki, aga võta näpust! Ja näib, et eestimaal on piisavalt palju taimi, et midagi igal suvel kuni elu lõpuni reaalis esimest korda näha :)(Nagu üleeile kohatud koera-pöörirohi Saku serva peal.)
See käib just silmatorkava välimusega taimede kohta. Aga need kollased õienutid on mul kõik segamini, vaatasin just õistaimede kukeaabitsast, et mis see siis eile oli, kas põrsashein või kännas-karutubakas. Mine võta kinni.
Ah-jaa, ühe pokumesila mesilasega kohtusin ka. Teised ei saanudki teada. Mõõtsin välja mõistliku vahemeaa enda ja mesipuude vahel, tõmbasin mõttelise ...hmh...joone ja jäin madalat profiii hoides selle taha. Sutsakas pole veel maailmalõpp, aga täiesti talumatu on, et kunagi ei tea MITU neid võib pikeerida ja millal. Eriti jube on raevundsumisev sebimine nõelamiskohal enne sutsakat. Pangu vaikselt ära, milleks see twist veel.
See tuli ja tiirutas, aga hääl polnud kuri. Vaid pisut tõre, et mis kükitad siin jne. Ma kahtlustan, et igas tarus on mõni intrigaan või halvatujuline isend. Kohe peale meie erakohtumist tolle pahura mesilasega sai poku endale "budda kõrva". Kesse muu ikka oli.
Aga õhtul kohtusin meie pööningul herilastega. Pööninguluugi külge oli moduleeritud kena
ümar pabermajake. Jahmatus oli mõlemapoolne ja intsidente ei toimunud.
Niisugune kohtumiste päev.
Muide, see, millest herilased oma pabermajakesi teevad, on väga põnev.
Kord märkasin, et vanad hallid puust pesupulgad nööril muutusid kirjuks. Ilmastiku käes said nad ühtlaselt halliks, nagu katmata puit ikka, aga keegi oli käinud neid "uuendamas", sest kohati paistsid sine vahel suured laigud heledat puitu. Ja siis maandus pesupulgale herilane. Tõmbas turja küüru ja lõi lõuad puusse. Palju ta ühekorraga kätte ei saanud, aga sinekord on imselt pehmem. Lähedat kuulates kostis isegi kraapimise heli. Ilmselt oli "pesapunumise" aeg, sest neid käis 2 tükki kordamööda pesupulki koorimas. Puidumämmi mahtus suhu või kuhugile arvestatav kogus, sest too tiivaline roobitses tükk aega enne kui põsed punnis jälle pesa poole tagasi lendas.

Wednesday, June 17, 2009

Kibuvitsaiast ja eesmärkidest

Eile oli ilus ilm ja peale paari tundi Kingu tn paberitööd toppisin segumasina liiva ja tsementi täis. Ühest kotist saab kolm täit segu ja sellega saab laduda kuus tundi paasi. Noh, muidugi minu tempos.:) Ma ju paras flegma.
Nüüd on nn "koerast" üle saadud, jääb vaid "saba" - vuugivahed kenasti välja uuristada ja kibuvitsakoppel kõrgemaks laduda. Kivist piirdel on ka teine mõte - see takistab õueisandal taimi virtsatamast. Paras kõrgus peaks olema selline kui koer kusema ei ulata. Hmh...ic, aga kuidas seda mõõta? Mõtteline kaare kõrgus? Muig, ilmne puudujääk iluaianduse õppeprogrammis, sest koerad on ju pooltes eramuaedades ja midagi istutades tuleb arvestada ka neljajalgse märgistamiskommetega.
Suve edenedes on selginud eesmärgid. Poku on mesinduse ilusti käima lükanud, mis oli üks eesmärk ja lisaks peab sügiseks saama osta üles tubadesse 6 radikat, 10 ruumi puid ja soojustada verandade laed tuuletõkkega, sest sealt läheb ilgelt palju sooja välja. On veel üks tuhat viissada muud pisiasja maja juures, aga need pole nii elutähtsad. Tänase päeva võtan veel aega koduaias kibuvitsakopliga mõnnatamiseks, aga homme on viimane aeg minna jälle rahhi teenima. Kingu kandis oodatakse juba pikisilmi, et milla ja kuda. Taimedki kõik juba valmis ostetud.

Tuesday, June 16, 2009

Sinisetriibulisel lainel.

Rääkida hommikul pikalt ja põhjalikult oma päevaplaanidest ei ole hea mõte. Jumalad saavad kõhutäie naerda. Eilsest veel niipalju, et poole kohvi ajal hakkas tibutama ja väga tormiseks kiskus ka. Tsement on mõnus materjal, aga sellega saab toimetada ainult tuulevaikse ilmaga. Pole üldsegi tore kui tuuleiil kühvli pealt pool jahu hammaste vahele puhub. Käisin kive näppimas küll ja ritta seadmas, aga mida pole on müüriladumisilm. Kibuvitsakoppel lükkub jälle edasi.
Läksin lõin hoopis ühe sinisetriibulise vaiba kokku. Talve lõpuks sai telgedest päris ära tüdinetud, aga kui pole jälle kaua süstikut näppinud, on see tegevus äraütlemata meeldiv. Täna löön teise kaltsuka veel ja Lilleke tahtis veel kahemeetrist täisvillast. Küll on hea "kokku lüüa" kui materjal talvel juba ette valmistatud. Põhitöö ongi ju see kaltsulõikamine, kokkuõmblemine ja rittasäädmine. Eks ta üks hobivärk rohkem ole, vahel olen mõelnud, et pulli pärast teeks kalkulatsiooni, palju tööd ühe vaiba sees tegelikult on, aga pole viitsinud, äkki läheb isu üldse ära:). Parem vihmase ajaga mõnuga kududa ja eluga rahul olla. Kingu aiaga jätkuvad tööd kah alles järgmisel nädalal. Pole mulda, taimi ja multši, muud asjad pakilisemad ja pererahvas on samuti aja maha võtnud. Nii et jätkuvalt sinisetriibulisel lainel.

Monday, June 15, 2009

Mesiputkejutt

Mesiputk (Myrrhis odorata) on meetri kõrgune põõsas, mis kasvavat mõnes kandis lausa võsade viisi vabalt looduses. Kirjutada temast millegipärast ei teata. Mesiputke pole võimalik kohata üheski maitsetaimede raamatus ja palju pakkunud Seemnemaailm mesiputke seemet ei müü. Kust teda siis saada? Eesmärk pühendab abinõu. Nõnda ta levibki inimeselt inimesele nagu seagripp. Sõber annab sõbrale ja naaber naabrile. Nii on lugu selle toreda taimega.
Milline ta siis on? Esimene tundemärk on aroom.
See, kes kunagi peaks mesiputkede suuremasse seltskonda sattuma, see hakkab kohemaid ninaga haisu ajama ja ei jõua ära imestada mis imemagus heinalõhn siin küll ringi heljub. Isegi üks põõsas lõhnab nagu hingeõnnistus. Noh...või nagu kumariin.
Meetrikõrgune puhmik seisab kenasti püsti nagu suur roheline öökull ja ei mõtlegi lamanduda. Tumerohelised lehed on netilt kuhelikus - eemalt vaatad, et kas on köömen või on aniis või misasi see küll ometi on. Aga kui lõhna võluringi jõuad, siis oled kadunud hing. Sellest peale on sul ükskõik, olgu või aniisiköömen, aga pead ta oma aeda saama. Lõhnavad lehed, varred, õied, kõik-kõik.
Kuna eelmine nädal sai jahti peetud (ja see oli edukas), siis on uute hostade, purpurangervaksa ja kollase ängelheina kõrval ka väidetav mesiputke taim. Minu isiklik hingeõnnistus näeb hetkel välja nagu heleroheline umbrohi potis ja ei lõhna mitte kröömigi. Hoolimata eelmise omaniku heausksetest kinnitustest on mul kohutavaid kahtlusi, et see võib olla äkki hoopis aniis, sest see lehtede värv...aga kõik selgub siis kui ta õitsema hakkab. Õisi nähes on asi selge. Ja kui mul veab, siis kõlbavad kogu taime lehed healõhnalise tee valmistamiseks, toidu maitsestamiseks ja pidavat ka kerele megakasulikud olema.
Kui mul ei vea, siis on lillepeenras heleroheline (mittelõhnav:( puhmik, mis vajab määramist.
Sest, ei saa salata, lehed on tal äraütlemata ilusat värvi.

Sunday, June 14, 2009

Kassiga kahekesi trepil.

On kallis pühapäev. Vihmast pestud maailm ja kastetud aed. Hommikud on mõnusad. Muri materjaliseerub märjast rohust trepile mu kõrvale, teeb tervitusrituaali (sirutab koibi) ja vaatab mis ma vaatan. Midagi ei vaata. Inimesed vajavad hommikul käima minemiseks lihtsalt natuke aega, mitte nii, et oh kui sigaosav ma olen naabri õunapuu otsa jooksma. Muri, sa oled auväärt emakass, kolme pesakonna tulnukate seesamunegi ja sul võiks olla juba natuke rohkem väärikust.
Lõheroosa leviisia sai eile ka viimaks täies ilus oma kohale istutatud. Ja siiski, peab vaatama hiljem mingi käepärasema koha kus oleks hea lihtne teda nuusutada, sest pool selle lille, muig, haljastusväärtusest, annab tema lõhn. Ma pole kohanud varem ühtegi lille, mis "lõhnaks nagu mälestused." Või mida oskaks öeldagi muud taime kohta, mille õite aroom meenutab iidvana lõhnaõli varjundeid seisma jäänud mohäärkampsunis. Pesast kostab ikka veel nohinat ja kohvi panna on veel vara.
Peenraid on täna hea rahulik vaadata, sest kellegi ees ei ole enam süümekaid. Kaunis piimalill vireles kuu aega kauni koha peal, aga kui ikka ei meeldi, siis ei meeldi. Tõstsin ta vana koha peale tagasi. Moosesepõõsale peab kähku kuskilt komposti sebima, muidu hakkab see ka vinduma. Koht on talle sobiv, siin kahtlust pole.
Tänane taevas ei ole nii hall kui eile ja vist ikka laseb segu teha. Meie segumasin ei ole enam esimeses nooruses ja kui ta vihmaga tööle panna, siis hakkavad vihmaussid hirmsa kiiruga maa seest välja vupsama. Seda ei tahaks mitte.
Plaanin esiõue naabripoolse aiaääre piiritleda kibuvitsahekiga. Tavaline rosa rugosa. Et oleks ilus vaadata, saaks pool suve roosilõhna nautida ja sügisel ei peaks kibuvitsamoosi pärast Kloogale sõitma. Aga kibuvits on nagu loom. Kui sa tahad säherduse asja aeda võtta, siis pead talle ka kopli meisterdama. See mul nüüd plaanis ongi. Laon paekivisillutise jätkuna aia äärde madala kivist kasti ja panen mulda täis. Vaheaia aluse peab ka kõrgemaks laduma, sest meil on maa madalam ja muidu tulevad naarinaise rabarberid meile külla. Liiatigi, hmh...no kui see sort meil juba ka olemas on. Ja oma kibuvitsu ei tahaks ka minema lasta.

Saturday, June 13, 2009

Hostalumm.














`June`


Esimene oli jahedate kahkjaskollaste lehtedega, mille äär tumedam roheline. Nimi oli "June". Ma jäin teda põrnitsema lillepoes. Mõtleks. Mingi hosta. Aga KUI ilus! Nagu oleks vahast. Peaaegu veatu ehk täiuslik. Kuu aja pärast oli mul neid odot, kohe lähen loen kokku...KAHEKSA! Aias kus juba varemgi polnud enam ruumi. Nüüd ma tean, mis on hostapedede ühine nimetaja - nad on mingi külje pealt esteedid. Isegi siis kui nad seda ise tunnistada ei taha.
Minu hostade nimed on Àlbopicta`, `Frosted Dimples`, `On Stage`, `June` pluss neli võrratut nimetut.
Olen juutinud, vahetanud, kaubelnud, mangunud, ostnud, oma eelmisest aiast välja kaevanud ja isu pole ikka veel täis. Tahaks `Halykoni`ja ühte kuldsete lehtedega sorti. Üldiselt poleks paha ka peale passida, kus nad ennast aias kõige paremini tunnevad. Ma olen nõus isegi oma ainsa roosi ümber istutama kui ta koht peaks mõnele hostale meeldima hakkama. Ja siis võib hakata ootama seda kuidas nad suureks kasvavad.