Mesiputkejutt

Mesiputk (Myrrhis odorata) on meetri kõrgune põõsas, mis kasvavat mõnes kandis lausa võsade viisi vabalt looduses. Kirjutada temast millegipärast ei teata. Mesiputke pole võimalik kohata üheski maitsetaimede raamatus ja palju pakkunud Seemnemaailm mesiputke seemet ei müü. Kust teda siis saada? Eesmärk pühendab abinõu. Nõnda ta levibki inimeselt inimesele nagu seagripp. Sõber annab sõbrale ja naaber naabrile. Nii on lugu selle toreda taimega.
Milline ta siis on? Esimene tundemärk on aroom.
See, kes kunagi peaks mesiputkede suuremasse seltskonda sattuma, see hakkab kohemaid ninaga haisu ajama ja ei jõua ära imestada mis imemagus heinalõhn siin küll ringi heljub. Isegi üks põõsas lõhnab nagu hingeõnnistus. Noh...või nagu kumariin.
Meetrikõrgune puhmik seisab kenasti püsti nagu suur roheline öökull ja ei mõtlegi lamanduda. Tumerohelised lehed on netilt kuhelikus - eemalt vaatad, et kas on köömen või on aniis või misasi see küll ometi on. Aga kui lõhna võluringi jõuad, siis oled kadunud hing. Sellest peale on sul ükskõik, olgu või aniisiköömen, aga pead ta oma aeda saama. Lõhnavad lehed, varred, õied, kõik-kõik.
Kuna eelmine nädal sai jahti peetud (ja see oli edukas), siis on uute hostade, purpurangervaksa ja kollase ängelheina kõrval ka väidetav mesiputke taim. Minu isiklik hingeõnnistus näeb hetkel välja nagu heleroheline umbrohi potis ja ei lõhna mitte kröömigi. Hoolimata eelmise omaniku heausksetest kinnitustest on mul kohutavaid kahtlusi, et see võib olla äkki hoopis aniis, sest see lehtede värv...aga kõik selgub siis kui ta õitsema hakkab. Õisi nähes on asi selge. Ja kui mul veab, siis kõlbavad kogu taime lehed healõhnalise tee valmistamiseks, toidu maitsestamiseks ja pidavat ka kerele megakasulikud olema.
Kui mul ei vea, siis on lillepeenras heleroheline (mittelõhnav:( puhmik, mis vajab määramist.
Sest, ei saa salata, lehed on tal äraütlemata ilusat värvi.