Maralijuur ehk muguljumikas

Maralijuur (Leuzea chartamoides, ka Rhaponticum chartamoides) on korvõieliste sugukonnast pärit püsik. Võrsed - 3-4 suurest lehest koosnev rosett on 60-100 cm kõrge. Õied on roosakas-violetsed korvõisikud, 4-8 cm läbimõõdus. Viljad on hallikaspruunid ribilised seemnised. Õitseb mais-juunis, seemned valmivad juulis-augustis. Looduses leidub teda Alpide, Alatau ning Lääne- ja Ida Sajaanide subalpiinses vööndis. Jahimehed olid märganud, et maralid toitusid sellest taimest, et taastada kevadel oma jõuvarusid ning hakkasid seda ka ise kasutama töövõime tõstmiseks ja vastupidavuse suurendamiseks. Nii saigi see taim maralite järgi oma nime.
Otsisin talle oma aias sobiva koha - tahab palju valgust ja head kobedat mulda. Jalgupidi põhjaveel olla ei taha.
Aga kui botaanikaraamatutest ikka täiesti reaalsesse maailma tagasi tulla, siis paistab, et mu aed on kummist. Umbes 40-50 taime olen kahe päevaga maha istutanud ja kõik on häppid. Istutamise käigus avastasin tänavu eriti kõrgeks kasvanud jugapuu ja püsilillede (ängelhein, rodgersia) selja taga kevadel sinna istutatud lodjap-põisenela "Darts Gold". Varjus kasvades olid ta kuldsed lehed muutunud roheliseks. Kui selle iluduse aprillis maha istutasin, siis oli ta üleni kollane. Ei, õitses, oli kasvatanud uue võsu, aga roheline mis roheline. Tõstsin ta päikselise kasvukoha peale. Sama tegin musta leedri "Black Beauty"-ga, sest mis varjus ei lähe mitte, see läheb päikse käes.