Kassiga kahekesi trepil.

On kallis pühapäev. Vihmast pestud maailm ja kastetud aed. Hommikud on mõnusad. Muri materjaliseerub märjast rohust trepile mu kõrvale, teeb tervitusrituaali (sirutab koibi) ja vaatab mis ma vaatan. Midagi ei vaata. Inimesed vajavad hommikul käima minemiseks lihtsalt natuke aega, mitte nii, et oh kui sigaosav ma olen naabri õunapuu otsa jooksma. Muri, sa oled auväärt emakass, kolme pesakonna tulnukate seesamunegi ja sul võiks olla juba natuke rohkem väärikust.
Lõheroosa leviisia sai eile ka viimaks täies ilus oma kohale istutatud. Ja siiski, peab vaatama hiljem mingi käepärasema koha kus oleks hea lihtne teda nuusutada, sest pool selle lille, muig, haljastusväärtusest, annab tema lõhn. Ma pole kohanud varem ühtegi lille, mis "lõhnaks nagu mälestused." Või mida oskaks öeldagi muud taime kohta, mille õite aroom meenutab iidvana lõhnaõli varjundeid seisma jäänud mohäärkampsunis. Pesast kostab ikka veel nohinat ja kohvi panna on veel vara.
Peenraid on täna hea rahulik vaadata, sest kellegi ees ei ole enam süümekaid. Kaunis piimalill vireles kuu aega kauni koha peal, aga kui ikka ei meeldi, siis ei meeldi. Tõstsin ta vana koha peale tagasi. Moosesepõõsale peab kähku kuskilt komposti sebima, muidu hakkab see ka vinduma. Koht on talle sobiv, siin kahtlust pole.
Tänane taevas ei ole nii hall kui eile ja vist ikka laseb segu teha. Meie segumasin ei ole enam esimeses nooruses ja kui ta vihmaga tööle panna, siis hakkavad vihmaussid hirmsa kiiruga maa seest välja vupsama. Seda ei tahaks mitte.
Plaanin esiõue naabripoolse aiaääre piiritleda kibuvitsahekiga. Tavaline rosa rugosa. Et oleks ilus vaadata, saaks pool suve roosilõhna nautida ja sügisel ei peaks kibuvitsamoosi pärast Kloogale sõitma. Aga kibuvits on nagu loom. Kui sa tahad säherduse asja aeda võtta, siis pead talle ka kopli meisterdama. See mul nüüd plaanis ongi. Laon paekivisillutise jätkuna aia äärde madala kivist kasti ja panen mulda täis. Vaheaia aluse peab ka kõrgemaks laduma, sest meil on maa madalam ja muidu tulevad naarinaise rabarberid meile külla. Liiatigi, hmh...no kui see sort meil juba ka olemas on. Ja oma kibuvitsu ei tahaks ka minema lasta.