Thursday, December 30, 2010

Tuvastatud

Pasteedi autor oli Mesiohakas. See on nüüd kindlaks tehtud. Ja see ei olnud kanamaksapasteet vaid sealihast "...ja veel üht-teist nipet-näpet", nagu Mesikas ise ütles.:)

Pidu vol 2.

Oli täis üllatusi.
Mäletan, et sain eile viiskümmend. (Kontrollima ei viitsi hakata, aga kus suitsu, seal tuld vms.:)
Ja kui ajas veel tagasi minna(kainesse hommikusse), siis mäletan, et peoks ettevalmistusi tehes leidsin omaenda külmkapist süldi, mis osutus hiljem kanamaksapasteediks. Kuid mitte tavaliseks. Tuvastasime maitsmisel kadakamarjad ja muid peeneid lisandeid. Gurmaanide bändi koosviibimistel olen täie selgusega adunud, et selliste maiuspalade retsepte ei tasu maha magada. Annan veel vana aasta sees oma parima, et leida pasteedi autor.
Ka pasteedi kõrvalt leitud silmukonserv oli lihtsalt oivaline.
(Täna hommikul avasin külmkapile täiesti ootamatult veel täiesti pimedas tema ukse, aga ta ei olnud peale tosina alekoki ja tuttavate salatite oma riiulitele veel midagi produtseerida jõudnud.)
On imeline hommik lõheroosa koidikuga. Viga poleks nagu midagi, aga Niburust enam ei räägita. Põhiteema on Väike Jääaeg, mis kulmineerub nelja aasta pärast. Aga Niburu?
Pidu kestis hilisööni ja Mandoliin nentis hommikul sõrmeotsi vaadates, et sunnik, kus eile sai mängitud, nagu oleks zilette sorteerinud.:)
Ärkame, märkame, avastame ja joome palju morssi. Toas on kevad. Lõhnab hüatsintide ja maikellukeste järele. Kohe peab hakkama lapselast hoidma. Natuke veel kohvitamist ja siis hakkan asjalikuks.
Futuunistuste Fond tänab suure sooja kalliga kõiki toetajaid. :)

Tuesday, December 28, 2010

Tutvumine oma aiaga

Mõtlesin eile, et annan kütjale vaba päeva ja lähen kütan ise katla ära. Viimatine kütmine oli toimunud siis kui Scarleti sabad veel üle Saku pühkisid. Tagaaeda jõudes leidsin eest ühtlase lumeplatoo (teed katkamajja ei olnud) ja maja nurga juures kössitas elevandisuurune lumedüün. Ok, meil on tegemist talvega ja sellised üllatused...kas see hakkab siis tõesti iga kuradima talv korduma! üritas seljaaju vahele rääkida...võivad iga päev tabada, rahustasin ma ennast labida järgi minnes. (Siis ma veel ei teadnud, irw, et ka puuriit tuleb välja kaevata ja veel suurem lumedüün on blokeerinud katlamaja ukse.:)
Kui Härra Tibu õue lasti, jooksis ta rõõmukruuksatuse saatel mööda mind üles ning tahtis, et me nüüd koos edasi kaevaksime, sest siis saab tema mu turjal rodeod teha. See ei läinud mitte, sest katsu lund kühveldada kui neljakilone kass turjal võimleb. Viisin Tibu tuppa tagasi.
Kaevasin katlamajani tõsise kuristiku, mille põhjas oli võimalik käia ning hakkasin puuriita välja uuristama.
Kui seda lund nüüd jätkuvalt veel umbes kolm kuud sajab, siis peab hakkama mõtlema hangede tihendamise peale. Kui 2 meetrine lumekuhi maha tallata, siis mahub sinna veel üksjagu ladustama, kuid kohevas olekus on selle lumeõnnistusega veitsa nutune seis. Krunt on väike ja lund pole juba praegu enam kuskile panna.
Jaanuari lõpus avaneb tänavalt umbes järgmine pilt: meie krundil on suur lumekuhi, millest tõuseb suitsu. Esiukse juurde oleme kaevanud tänavalt siseneva uru (poes peab ju käima).
Veebruari lõpuks on tagaaia lumest tehtud juba kolmekorruseline iglu, aga lund on ikka veel üle...
Märtsis ei viitsi keegi enam igludega jamada ja me hakkame seda tuimalt plokkidena virna laduma.
Aprill: Lund sajab edasi, irw.:)

Monday, December 27, 2010

Pidu keset lumetorme

Juubelisünnipäevaga peaks olema nii, et kui sa suudad selle algusest lõpuni ära orgunnida, siis oled väärt küll oma aastaarvule nulli taha kirjutama või umbes nii.:)
Tõeline küpsuseksam, ma ütleks.:)
(Ilma Pokumehe ja armsate sõprade abita oleks see olnud väga raske, ehk peaaegu võimatu.)
Natuke meepipraviina ka (oo, mis jumalikke jooke ikka tehakse!) ja selle kena teadmisega ma õhtul magama läksingi, et kõik tore ja mina vanem ja puha. Hommik oli mõnevõrra "kainestav". Leidsin nõudepesumasinast suhkrutoosi (aah!, mis siis laua peal oli? appikene, vist mitte midagi, sest ka teine suhkrutoos oli kommilaua peal rummipudeli varjus.)
Häbenen mehiselt ja luban järgmist lauda paremini silmas pidada. Hmh...vähemalt suhkrutoosi osas...sest laud on tegelikult täitsa pikk...teise otsa väga ei näegi.:)
Aga muidu...tohutult palju ilusaid emotsioone...bänd ja üldse...nüüh, nii ilus oli.:)
Futuunistuste fondi osas suured soojad tänud kõigile toetajaile.:)

Saturday, December 25, 2010

Talvine kukk

Jõul kustus koos küünaldega lumevalgusse ja möödus mõnusalt. Kuna aga jõul pole muud kui vana hea paganlik pööripäev, siis hakkavad tänasest päevad jälle pikemaks minema. Jiihaa!!!:):):)
Ei pea vist mainima, et väljas on jälle tuisk. Kui teha väike stiililaen Heitti Talvikult, siis "tuhkur lumepihu lendab nagu tuhksuhkur". Eile oli lausa kahel korral rõõm kuulda, et Heitti Talviku fänne peale minu veel on. No ikka see kõige ilusam talveluuletus, mis kunagi keegi teinud on. Loeti luuletusena raadiost ja õhtul veel kitraseade ja viisiga. Ilus.
Õue ei taha eriti vaadata. Tormab üsna kõvasti. See on selline peenike lendlumi mis poeb igasse kuradima prakku ja õnarusse. Pärast on tore puuriita lume alt välja pintseldada.:)
Ja suuremat krunti oleks vaja. See lumi ei mahu juba praegugi enam meile ära.
Vähemasti ei ole sellel tuisul Monika mõõtmeid ja koera kuudist välja kaevata pole vaja.:)
Huvitav, mitu minutit tänane päev pikem on kui eilne?
Kusagil peab olema kalender...odot...
Faktidele silma vaadates vajusin üsna longu: eile tõusis päike 9:11 ja loojus 15:26. Aasta viimasel päeval tõuseb päike 9:10 ja loojub 15:35. Nädalaga tervel kuus minutit! Nojah, asi seegi, aga kui vanarahva jutu järgi päev lausa kukesammu võrra pikem olevat, siis see talvine kukk pigem tipib kui kõnnib.

Friday, December 24, 2010

Lendavad kassid ja maitseelamused

Tähelepanek: Kui paned toas tolmuimeja käima, siis lendavad kassid kööki...ja vastupidi.:):)

Muidu on mõnna. Lausa kaks positiivset kulinaarset avastust täna!:)
Hapendatud seguseened (lisana sool, till, küüslauk, mustsõstralehed) olid saanud väga hõrgud ja üks kollane koduvein viib lihtsalt keele alla. Nujah, paistab, et siiamaani sattus peenemasse pudelisse kogu aeg seda hapumat kollast. Nõnda, et ununes ülenisti ära, et TEGELIKULT oli meil üleeelmisest saagist kolm punsut mulksumas, mitte et ainult hea punane ja hapu kollane.
Panime heale kollasele nimeks "Päiksepaistelise Oru Serenaad" ja joome edasi.
Ja teeme igasugust põnevat süüa. Vaikselt hakkab tulema niisugune, niisugune...ee...bändiproovi tunne.:):):)

Thursday, December 23, 2010

Kontrollitud

Soolikaid müüakse turul ka üks päev enne jõule.
Kuna mul on mingid kauged (ja ülimalt meeldivad) mälestused seoses aiv(w)akeedisega, siis ostsin kolm üliaromaatset kuldkollast vilja, mis nägid välja nagu pitsitavates tingimustes kasvanud kollased antoonovkad. Aga midagi nii hästilõhnavat ei teagi...sidrunrohi ja õun segamini või...igatahes kui nüüd millalgi vorstitoppimisest vaba aega jääb, siis aretan neist mingi keedise.
Ja eksootilist leidus veelgi: Tadziki maitseained Hmeli-Suneli ja Tsaman ning Armeenia maitseaine Puri-puri. Kõik on lihatoitudele mõeldud.
Veel leidus turul värskeid (siis kuivatamata) datleid, päris karm tõdeda, et puu otsas valmib midagi nii ülimalt paksumahlalist ja supermagusat. Kuivatatud olekus on dattel nagu veidi rohkem mõistetav puuvili ja ei erine suhkrustatud puuviljadest eriti.
Sel nädalal puhkenud savipätsi skandaal kogub tuure.
Ilmateade ähvardab lumetormi ja pakasega, ehk siis pakaselise lumetormiga. Lihtsalt oivaline!:)
Aga jõul läheneb.

Vorstivabrik

Kartulivorst on pokude kõige vanem traditsioon.
Esimest korda tegime kartulivorsti Läänemere talvel. Priisle poe plastmassiletist leidsime plastmassist lehtrilaadse asja, mis on mõeldud jumal teab milleks, kuid kõlbab ideaalselt vorsti toppimiseks. Mäletan, et üürikorteri harjavars jäi 20 cm lühemaks ja sellest sai vorstipulga.:)
Mõnusalt vanaaegne tegevus ja pole verega mäkerdamist. Muidugi, kui kogused väga suureks ei lähe, aga sel aastal on erand.
Sedakorda sai nii laialt kätte võetud, et soolikad (25m)lõppesid otsa. Paistab, et tuleb veel kallil jõulueelsel ajal "jahile" minna. Omamoodi huvitav ka - palju on reaalset võimalust enne jõulu vorstisoolikaid leida?
Täna on kaheksa kraadi külma, eelmise nädala temperatuurid jäid vahelduva eduga 10-14 miinuskraadi piiresse. Täna on koolivaheaja esimene päev. Ees on kaks vaba nädalat.:)
Mu karvane äratuskell tegi täna kõik trikid ära (tõi prillid voodisse, tallas teravate käppadega selja peal, ajas vurrud näkku), aga ma ei viitsinud veel tõusta. Vaba päev ikkagi. Härra Tibu kössitas padja kõrvale kerasse ja otsustas valida ootamise taktika. 15 cm kauguselt oli hiigla hästi kuulda kuidas kassi kõht koriseb, ei no tore äratus!:)
Ohjah, eks siis tuleb kargud alla ajada kui kellegi kõht juba sedaviisi nurrab.

Saturday, December 18, 2010

Enne jõulu...

...tuleb maailm valmis teha. Pürgin minagi selle poole, sest lubatud sai teha üks villane kivide, jää ja mere värvi sinine, (mis sai just valmis), siis on roosade ja hallide toonidega meetrine matike ja suur valge naaritsaribadega kaltsuvaip. Midagi hullu pole...hmh...kui just lõim enne otsa ei saa.:)
Kasside taltsutamiseks on nüüd pritsungipudel. Kui lõvi ja härja mäng labaseks kakeluseks kisub, siis lendab peenike veenire pahalaste kasukate poole. Uskumatult distsiplineeriv relv! Ma poleks arvanud. Einoh, sellisel juhul peaks seda olema võimalik ka äratuskella õigeks panemisel kasutada. :)
Täna oli äratus õigel ajal, delikaatne ja puha, aga päev oli vale. Kuram, no ei tahaks laupäeval ikka kümme enne seitset tõusta. Vaatasin, et mis ta õige teeb kui ma vot ei ärkagi täna.
Kaua ootama igatahes ei pidanud. Tuli kaugelt krnn-nrr registrid hüümas ja kasutas äratõukel hüppelauana. Siis korjas laua pealt juuksekumme ning muid vidinaid ja kukutas need ülevalt seina ääre pealt pähe. Ise kogu aeg häälitsedes läbi nina krrn-nrr. Uskumatu järjekindlus! No mis sa veel välja mõtled, väike tõbras? Ohjah, igav ei hakanud.
Mida kõike teeb jäärapäine kass kui ta on otsustanud, et perenaine peab nüüd üles tõusma ja hakkama köögi poole astuma! :)
Ja mina olen kogu aeg arvanud, et kassid on väga vaiksed loomad...irw...ja taktitundelised, megairw:)

Friday, December 17, 2010

Fui!

Külma on miinus 21. Kaks tundi tagasi oli miinus 17. Palju võib olla külma kahe tunni pärast?
Tõeliselt jäle. Panin tule alla. Kass tahab välja.
Sa, kass, ei ole ikka täie aruga loom.

Thursday, December 16, 2010

Lumi, lumi, lumi...

Mõnikord on see hommikuti teelt ära vaalutud, mõnikord peab läbi lume sumpama ja metsa saab minna ainult suuskade või räätsadega. Peremees käis korra koera tuulutamas ja lumi olnud igal pool kubemeni, koer vaadanud ka sellise näoga, et kas me sellist eestit tahtsimegi...No see metsaminek on koera jaoks alati nagu nirvaana, et saab joosta ja nüüd siis kahla omaenda kõhule toetudes peremehe jälgedes tasakene nagu lumeinvaliid. Nõme ikka küll.
Nii, et uudiseid ei ole. Ja ei tule ka. Kui just lund uudiseks ei loe.
Muidugi võib uudiseks lugeda ka seda, et minu karvasel äratuskellal on jälle kruvid lahti. Pool kuus ma ikka ei tõuse küll. Ka siis mitte kui mulle mu oma prillid ja juuksehari näkku kukutatakse. Irw ja kui ta voodist välja lükata, ei, ta ei lähe katki ega solvu, ta ronib nördinult õiendades tagasi ja kobab käpaga teki alt. Kusjuures küüned ei ole ära koristatud, et paremini ulataks. Ükski tehnika ei saa sellise vastu. Puhtalt kiusu pärast enne seitset ei tõusnud, aga "lõbus" hommik oli.
Kui teil on raskusi hommikuti ärkamisega, siis võtke endale kass. Mustvalge, neli kilo, jäärapäine.

Tuesday, December 14, 2010

Teisipäev

Eelneva jutuga oli mul niipalju seost, et kui Bassist linnas muusikat tegi, siis hoidsin mina lapselast, kes minu valvekorra ajal eritiväga rahutult magas.
Kuid ei pea vist mainima, et see hiljem kuuldud lugu a la "miks ma kaks tundi hiljem koju tulin" korvas täielikult kõik kannatused.:)
Kusjuures ei ole kröömikestki väljamõeldis, kõik puha sulatõde. Jahh.
Õues on praegu minu lemmiktalv. Külma miinus viis ja päeval sinised taevad imeliste pilvedega. Eile oli isegi päike.
Jõul on pihta hakanud. Eile käis tööl päkapikk. Oli võimatu ignoreerida, sest tõi kommi.:)

Monday, December 13, 2010

Esimene kontsert

*üles kirjutatud sündmustes osalejate jutustuse järgi*
Kõik sai alguse sellest, et peale verinoore bändi teist koosmängu sisenes üldkasutatavasse prooviruumi keegi kõrvarõngastega ning ruudulise särgiga noormees, tegi värskele koosseisule paar mesist komplimenti mängitu kohta ning palus neid tasuta omaenda bändi tuuri soojendama. Värske bänd oli loomulikult kohe nõus.
Neil ei olnud küll lugusid, mida esitada, peale kahe, mis halvasti välja tulid, aga noh, neli päeva oli ju veel esinemiseni aega. Pealegi, bändil oli ju uus Kitarrist, kes lausa jumaldas igasuguseid esinemisi.
Peab mainima, et Bassist oli oma pilli mänginud alates augustist, Trummar põmmis alates juunist, aga uus Kitarrist oli kitarri kütnud juba 8 aastat.
Oli detsembrikuu teine ja väga lumine nädal.
Kontsert pidi algama kell kümme õhtul, värske bänd voolas varem kohale, et saundi kontrollida ja tegi tillukesel laval paar proovilugu. Bassisti sõrmed olid närvihigist libedad ja Trummaril oleks nagu midagi hingekurgus olnud, sest avaras pubi moodi keldriklubis oli nii palju teisi hindava olemisega bändimehi.
Kõnealuse bändi lavale astumise aeg oli paika määratud poole ühe paiku öösel. Vahepeal käisid osad bändi liikmed kodus närve puhkamas ja see, et Bassist 20 kõne peale taksot ei saanud ning Trummar talle oma autoga läbi metsiku lumetormi järele pidi saanima, oli roosamanna selle kõrval, mis edasi juhtus. Autos visati muidugi kõvasti nalja, et mis kõik veel VÕIKS juhtuda.
Tallinna tänavad olid peaaegu läbipääsmatud, kuid Bassist ja Trummar jõudsid viimaks siiski täiesti elusalt pubisse, kus neile astus ligi nördimusest värisev baaridaam ja teatas midagi väga hirmsat: hapra kehaehitusega bändi Solist ja Taustalaulja olid köögist liitrise jäägermeistri pihta pannud ning selle kahe peale ära joonud. Hetkeseisuga vedeles Solist seosetuid mullikesi ajades lava ees publikule mõeldud diivanil ja Taustalaulja oli ennast naiste peldikusse luku taha pannud, et seal rahus oksendada. Asi omandas eriti erksad jõujooned selle tõttu, et saalis teati olevat hulga nimetatud bändi fänne, kes kannatamatult nende esimest avalikku ülesastumist ootasid.
Lavale minemata jätta ei saanud.
Niisiis talutasid Kitarrist ja Trummar koridoris poolteadvusetut Solisti edasi- tagasi ja üritasid teda reaalsusse tagasi tuua, vahepeal käidi õues ka lumist õhku hingamas. Solist naeris palju, loopis juukseid ja tegi püstijalu väikesi pooleminutilisi uinakuid. Õnneks oli võimalus esinemisaega veel edasi lükata ja kuna Solist siiski täiesti akontaktne ei olnud (suutis laulda, kuid mitte rääkida), siis jätkasid mehed elustamist.
Kuna Solisti pisivarguse pärast enam taharuumidesse ei lubatud, siis toimus kogu elustamisprotsess üldkasutatavates ruumides kõigi silma all.
Bäckilaulja oli oksendamise lõpetanud, magas naiste vetsus ning oli täiesti kättesaamatu. Solist võttis aga tasapisi jalgu alla ning jättis lühikestel selgushetkedel mulje, et ta võiks isegi esineda. Näiteks muretses laulusõnade pärast, mis ta koju oli unustanud, mispeale tehti talle elustamiskatsete vaheajal täiuslik spikker.
Lõpuks polnud midagi enam võimalik edasi lükata ja bänd astus püünele. Veel üks ootusärev hetk, kui Trummar ja Kitarrist Solistist lahti lasid, et kas seisab. Seisis. Tuikus veidi, aga seisis. Ülejäänus lootsid kõik muusikute jumalale. Eesriie avanes... (eesriideid pole enam ammu).
Kontserti alustas Kitarrist kauni ja paljutõotava soologa. Trummar, Bassist, ning mõne hetke pärast ka vahepeal väikese uinaku teinud Solist, järgnesid talle. Kitarrist mängis nagu noor jumal, koketeeris pilli, publiku ja põrandaga ning tema soolode ajal minestas saalis naisi. Puhtast vaimustusest. Tema taustal püüdsid teised pillid anda endast parima, kui kellegi sõrm väärataski, siis ei pannud seda keegi tähele, sest...kõik vaatasid Solisti. Natuke räsitud välimusega, kuid endiselt ilusana, püüdis ta jätta muljet, et kõik on kontrolli all.

Kui bänd lugu alustas, siis tahtis tema hoopis teist lugu laulda. Oma lemmiklugu. Trampis jalgu, viskas isegi spikri maha. See korjati üles. Viskas uuesti. Ei jäänud midagi üle, tuli alustada tema lemmiklooga. Segadushetke ära kasutades tuikus Solist väledalt Kitarristi mikrofonini ja üritas seda enda kätte saada, et bändi tutvustada. Kitarrist ei andnud ja rahvas saalis elas tuliselt kõigele kaasa. Peab tunnistama, et ka karmimatel meestel jooksid naerupisarad mööda palgeid. Solist tahtis selle peale teist korda oma lemmiklugu, aga bänd keeldus tema palvet täitmast. Kitarrist laulis järgmise loo üksinda ja lõpuks ühines temaga ka mossis Solist, kes vahepeal kurjal ilmel oma mikrofoni oli lakkunud.
Kokku mängiti viis põhilugu ja kaks lisalugu. Publik ja Kitarrist olid lihtsalt võrratud. Solist vahepeal laulis, vahepeal üritas bändiliikmetega vestlust aretada. Lõpuaplaus aga kestis ja kestis kuni viimaks kõik läbi sai ja bänd tagaruumis viimaks lõdvestuda tohtis.
Bassisti varbad valutasid, kuna Kitarrist oli kirgliku soleerimise ajal need lihtsalt ära tallanud ja Trummar ei suutnud oma näolt õnnelikku muhelust koristada, sest üks teine, kogenum trummar, oli just hetk tagasi ulatanud talle oma käe ning öelnud “Minu lugupidamine”.
Kohal oli ruudulise särgi ja kõrvarõngastega mees, kes jälle bändiliikmeid meelitas ja järgmisele tuurile kutsus. Tuju oli kõigil ülihea, sest publikule oli see omamoodi aus etendus väga meeldinud.
Bäckilaulja ärkas ka üles ja nähes, mida ta vetsuga teinud on, üritas vaikselt minema hiilida. Seekord õiglus võitis: baaridaam ulatas talle mopi ja ämbri ning käskis kõik köötsimise jäljed kaotada.
Pärast kontserti toimetati Solisti kolm tundi koju, sest korraldajad käskisid enda järelt KÕIK ära koristada ja lumetorm oli veel hullemaks läinud. Aega läks sellepärast nii palju, et alguses Solist ei tahtnud koju ja pärast tahtis, aga ei mäletanud enam kus ta elab ja siis kui see talle meelde tuli, siis selgus, et ta on oma võtmed ära kaotanud.

Lumme mattunult

Üsnagi. Ja seda kõike juba detsembri poole peal.
Samas olen täheldanud seda, et kui vundament on lume all, siis on majas soojem. Puhas füüsika.:)
Lumetorm Monika on moondunud püsituisuks, mis ei jäägi vist kunagi järele. Laupäeva hommikul kaevasin vahelduse mõttes ise maja ja parkimisplatsi lume alt välja. Läks poolteist tundi. Pühapäeva hommikul oli pilt selline nagu poleks keegi kunagi midagi välja kaevanud. Linn on lumepudisse uppunud, lume all on teedel jää.
Temperatuur kõigub juba kolmandat nädalat miinus seitsme ja kuue vahel, mis on äärmiselt positiivne.
Kõige mõistlikum on mitte kuskile sõita vaid istuda kodus ja jõule oodata. Koolivaheajani on jäänud kümme päeva. Jehhuu!:)

Friday, December 10, 2010

Monika

Ligi paar nädalakest on olnud mõnus, tüüne talv pehmete ilmadega. Pean miinus 5 kraadist külma endalegi ootamatult soojaks ilmaks. Mis teha, aklimatiseerumine.:)
Eile anti tormihoiatus ja kästi varuda vett, soola ja tikke. Lumetorm Monika möllas juba Lõuna-Eestis ja liikus jõudsalt meie poole.
Keegi öösel maja katust ei kangutanud, aga õues oli küll käidud. Lumest lagedaks tehtud tagaõu kuuri ees oli muu lumepinnaga täiesti tasa ja teerajad olematuks tuisanud. Ma ei kujuta ette, mis veel tänavatel toimub. Sellise ilmaga on ikka tohutu hea kui töökoht asub 300 meetri kaugusel kodust. Niipalju ikka sumbata jaksab.:)
Aasta hakkab lõppema. Hetkel lasub me kohal veel MASU tume tiib, kuid järgmisest aastast paistab juba sümpaatset valguskuma.
Eelmise aasta kokkuvõte on samuti kahvatu. Peale kooli lõpetamise erilisi suuremaid saavutusi ei ole. Suvised tööd Pärnamäel olid rasked kuid huvitavad. Naabri aed oli puhtalt pinna ettevalmistamine ja midagi kujundama hakata saab sinna alles sellel kevadel. Oma aia sortimendi suurendamine saja taksoni võrra on vist ainuke meelierutav fakt.:)
Järgmine kevad ja suvi tulevad selle tõttu äärmiselt põnevad.
Milline on uhiuus nartsissipeenar ja kes seal troonivad?
Kas anomaalne pojeng võtab "jalad alla"?
Kas liiliatest ka mõni valge pidama jäi?
Mis värvi on pistokstest pargirooside õied?
Kui vara hakkab õitsema võrkiiris? (Väidetavalt koos lumikellukestega. Ei tahaks nagu uskuda.)
Kas ebajasmiin `Aurea` trepi kõrval hakkab sel aastal õitsema?
Kas teda õnnestub koera eest kaitsta?
Kas kare deutsia elas talve üle?
Aga harilik amorfa?
Kas ebaküdoonia õitseb uuel kohal?
Kas maasikvaarikas (vaarikmaasikas) läks kasvama?
Jne jne.
Täheldasin sel suvel, et ülimalt nauditav on lugeda eelmise talve heietusi kui vastused kõigile küsimustele on juba teada.:)

Wednesday, December 8, 2010

Kuidas kella õigeks panna?

Kui veel mõni kuu tagasi äratati mind korrapäraselt hommikul 7:10 (ja see sobis mulle üsna hästi), siis detsembris võib ärkamisaja osas täheldada mõningaid nihkeid varajasuse suunas. Ühel ööl püüdis ta meid äratada kolme paiku ja eile öösel kell viis nagu päkapikk ühest vanast anekdoodist. Õnneks ei öelnud ta mulle kõrva "Kakime!" vaid lihtsalt "Nurrh?". Äratuskell, mis äratuskell.:) Tirr või nurr, mis seal vahet. Igatahes lükkasin ta voodist välja (loe: vajutasin kinni) ja magasin edasi. Solvus. Ja mina oleks äärepealt sisse maganud.
Panen homseks vahelduse mõttes tavalise äratuskella helisema.

Saturday, December 4, 2010

Meeletult hele

Päike, lumesätendused, kristallide hiilgus ja imelised taevad. Kui kamin köetud, on vahelduseks täitsa vahva talveseiret teha. Klaasi tagant. Et te ei arvaks, jumala eest, et...
Muus osas on kõik häppid, sest mõlemad karvikud on jälle terved nagu purikad.
Tegelen tasapisi vaibandusega ja tellimusi muudkui tuleb.
Vabal ajal loen "Tema Majesteedi lohe" ja imestan endamisi mis huvitava karakteri on kirjanik peategelasele loonud. Meeskodanik kuulub kaheldamatult oma kultuuriruumi ja aega, kuid mis liig see liig. Viimasel ajal olen hakanud lehekülgi vahele jätma, kui härra Ideaalne jälle liiga pikalt midagi mõtlema või toimetama on jäetud. Lohede koha pealt aga on raamat muinasjutusõpru laialt muhelema panev. Üheski loheratsanike saagas pole olnud nii põhjalikke kirjeldusi, isegi rakmete nahkrihmade naginat võib kuulda...hmh...kui toda pirtsakat lohekaptenit parajasti kusagil läheduses midagi arvamas või tegemas ei ole.

Friday, December 3, 2010

Botaaniku talvised unenäod

Nägin unes viljunud sidrunväändikku, mis kasvas meie aias (kusjuures täiesti vale koha peal, fikseerisin selle unes kohemaid). See taim lauspäikest ei taha. Ja kas tõesti mõlemasooline, et ühel ainukesel taimel viljad peal? Kohe sai ära maitstud ka. Irw, kuigi siin sai ajul inf otsa ja loomulikult ei oskaks ma isegi ärkvel olles öelda millise maitsega sidrunväändiku mari on. Igatahes unes sarnanesid nad puntrana kasvavaile ebaküdoonia viljadele, millel oli ploomi meenutav viljaliha. Magus, ütles Pokumees. Ic, mõtlesin mina. On ta jee, magus...siis jooksis suur ämblik üle käe, aga see oli juba päriselt. Mida teeb magaja siis kui ämblik käe peal on? Loomulikult eemaldava liigutuse, sest elu on näidanud, et vahel neid meil tõesti toas liigub. Aga ämblikku polnudki, käsi sattus hoopis kassi näo peale. Teree, minu karvane äratuskell! Kuidas täna nii delikaatselt? Nojaa, irw, muidugi, ma võin ju hammustada.
Väljas on palju lund ja tülgastav pakane. Miinus 13.5, kas see kestab kevadeni?

Wednesday, December 1, 2010

Hea uudisega päev

Täna hommikul tuli krafinna Muri voodi alt välja ja hakkas ise sööma. Jõi ka vett, pikalt ja januga.
Kuna kassiemand keeldus nohu-köha tõttu ligi nädal aega toidust ja isegi veest, siis pidime talle paar korda päevas süstlaga kanapuljongit hammaste teha pigistama, mis oli vägivaldne tegevus ja seega mõlemale poolele pisut piinlik.
Täna hommikul oli toas 14,5 kraadi ja õues miinus 18.