Sunday, April 28, 2019

Kevadvihm, sinilillejaht, okkarõõm ja lehtivad metsad.

Suvi on jätkunud taimi maa seest hoogsalt välja kangutavas käändes. Talv otsa voodis laiutanud kass kolis õue magama

ja sel nädalal polnud isegi öökülmu (ei tea kuhu risti peaks tõmbama). Reedel vastu hommikut hakkas sadama. Janune maa võttis tänuga kõik vastu mis anti ja aed hakkas muinasjutuliselt elustunud mulla, võrsete ja lehtede järgi lõhnama. Eile ja täna, metsad on kahe päevaga rohetama löönud. Üle-eelmisel kevadel oli lehtimise kuupäevaks 19 mai. See selleks, aastad pole vennad.
Mõned ilupildid ka, sest aed muutub iga päevaga.
Ja iga valgusega
Muidugi ei saa üle ega ümber kevadmagunast, aga eks ma ole teda poputanud ka.
Laupäeval oli tore lugu. Kolasime metsi mööda ja otsisime sinilillemutante. Lõunaks oli keel üsna vesti peal ja kui hasarti läinud kompanjon ratta nina neljanda metsa poole keeras, siis sõitsin mina koju lebosse. Peale põõnutamist tegin veel väikse aiaringi ja mis ma näen! Unenägu täide läinud! :D
No mõtlesin mina, lubjapõhise aia omanik, et peaks mustikapeenart kohendama ja hapuala veidi suuremaks venitama, kuid selleks läheb vaja happelist materjali. Sõitsin läbi Nõmme reedel koju, vaatasin vesise suuga neid okkakotte ja mõtlesin kuidas ikka mändide all elavad inimesed hüva okkakraami kottidega aia taha panevad ja kuidas mul mitte ei sobi seda teiste aia tagant lihtsalt pagasnikusse ajada. Eks niugusin netis vist ka natuke. Ja peale uinakut oli mul kümme kotti okkaid aia taga! Ossa püss kui palju seda hüva materjali! :D
Hiljem kuulsin, et Tibu oli ikka päeva päästnud ja minu mahamagatud külalistele ikka aeda ka näidanud.:)
Pühapäeval kastsin. Põud on majas. Sellest hoolimata istutasin ka maha ja ümber. Pottidesse jäi veel paar hostat, Mallorca pojeng (mille kohta inglased ütlevad, et pole ta midagi nii õrnuke, et inglismaal kannatab pidada küll) ja kaks kivilakribu, mis külma ei tohiks saada. Aga külma meil siin veel tuleb. Juba täna öösel näiteks.
Suvisest õueõhust on ööpäeva jooksul saanud päris jäine hingus. Jajaa, muidugi ma lähen õhtul välja vaatama, kellele müts vaja ööseks pähe panna.
Aga veel mõned pildid. Võrratu väike pisiputk. Kasvab aeglaselt, kuid kui kuskil kanna kinnitab, siis on kevadel peenra ehe.

Kerapriimulad luusivad mööda aeda ringi. Üks maheroosa seemik.

Kohustuslik aardepilt ka. Eelmisel aastal oli jagamise peale pahane ja üldse ei õitsenudki. Sel aastal on juba jälle traksis.
Kogematane segasevõitu ilupilt siberi koerahambast, kuhu isegi prügikast peale on jäänud
Kivila on metsade lehtimise aegu kõige värvilisem
Viie päeva pärast algab puhkus. Jee! :)


Wednesday, April 24, 2019

Pöörane aprilli lõpp

Varem oleks arvanud, et ega see nüüd heaga küll ei lõpe, aga mai on juba üsna käega katsuda, ehk venitab soojaga suveni välja. :)
Iga päev on uued õied.
Aeda minnes jääb esimesena ette ikka see kannikesepõõsas, iga korraga uhkem ja ilusam.

Süsimustal sarvkannikesel on oma sametine tume ilu
Abiaednik  jälgib eemalt karmil pilgul, et ega ma vigu tee
Paljud õied on ennast kinni pannud kui inime õhtul töölt tuleb. Sinilillela.
Esimesed priimulad. Väga rõõmsad nad ei ole, sest õiepungade moodustamise aeg eelmine suvi oli megapõuane.
helesinine
tumesinine
nukunartsiss
Uus kivilatupsuke
maa seest tõusevad sambad
roosa, sinine veel ei õitse
Kaheldav jefersoonia


mis armsad tutid! :)
neelab valgust
kollane kannike

Sunday, April 21, 2019

Suvi.

Mis ma oskan kosta. Suvi. Õhtul kell kuus 13 kraadi varjus. Suvi algas juba neljapäeval. Päeval võis vabalt fliisiga aias toimetada. Õitsevad lõokannused, litterheinad, näsiniin ja sinililled, kohe puhkeb kevadmagun. Järjele sätivad kivirikud ja priimulad. Väikesed kollased nartsissid on paljulubavad.
Kolm päeva põnevat aiaelu ja õisi ja istutamist. Missa hing veel tahad! :)
Täna oli tõsisem potikõnd (kuhu ma selle küll panen, kas siia?, ei, pigem siia?), istutamata on jäänud vaid üks kuusk ja paar kivilakribulat. Õnneks olid osad mägisibulad talvel saba maha pannud ja neist olid järgi kenad tühjad kohad. Ja nagu ma juba ütlesin, siis õrnukesi enam ei reanimeeri, kes Saku talve ei talu, siis nii olgugi.
Aga peenrad tolmavad ja kassid kipuvad neisse lõbu pärast auke kraapima. Seepärast kastan hommikuti tundlikumaid alasid. Märga mulda käpakesi ei panda ja pahandus jääb sündimata. Imelikud ajad on praegu. Öösiti kiusab öökülm, päeval põletab päike. Eelmisel aastal algas põud mai poole peal, kas nüüd juba aprilli lõpus? Mitte, et mul sooja vastu midagi oleks.
Minu suureks rõõmuks olid Kesselringi liilia pojakesed elus ja tubli väljanägemisega. Pistsid juba ninad välja. Käpalisi veel ei tea. Nende jaoks on veel vara ka.
Kuna iga kevad tabab aalujaid sinilillepalavik, siis ei olnud ka see kevad teisiti. Juuliku metsas sai ikka korra ära käidud, aga midagi seninägematut ei leidnud, välja arvatud roosakasvalge, mida teadsin meie metsas leiduvat, kuid ei olnud 14 aastat kohanud. Pildi peal paistab ta puhasvalge, kuid tegelikult on õrnroosakas jume juures.
Lilla sinilill meie metsast foto allääres, võrdluseks ülaääres kena õiget värvi sinine.
Sinilillepiltidest ei saa ka kunagi küllalt, lihtsalt nii jumalik värv
Aga varane soe kevad on ohtrasti õitsema pannud kannikesed, keda muidu eriti üldse ei märka. Päeval heljub õues hõrku kannikeselõhna. Kui tuul muidugi näsiniine poolt ei puhu.
Turkmeeni tulbid vaatavad otse päikesesse
Eri allikatest tulnud kevadadoonised käituvad erinevalt. Varem aias olnud avas esimese õie, teine veel uinub.
Päikselised pühad on isegi iileksi õitsema meelitanud.  Tii pistoksataim. Tervitustega! :)
Esimene kord elasid alpikannid meil talve üle. Järelikult see koht sobib. Hiljem katsetan veidi päiksema koha peale nihutada, aga see ilmakaar kuuseheki varjus on õige.
Alpi litterhein
Sinine transilvaanlane, ilus mahe lillakassinine. Esimene õis.
Lehtne ilu, musta upsujuure poeg pole veel nii suur, et tema lehtede lahtivoltimine veel häppening oleks, aga pagana ilus roheline värv.
Näsiniin on puhta pöörane
Üks uus lemmikvaade sagrilise sarapuuga. Püüan mitte igasse postitusse panna. :)

Lõokannused. Selle sordirühma juures on tore kuidas nad aias laiali kolivad. Valged kahjuks mitte, aga teised hübriidid küll.
Ja vana hea punane

Kivilad hakkavad ärkama
Tume laik ülal vasakul on lõuna-lambavaip, kes on täiesti elus, aga see on tema kaitsevärvus
Teise rakursi pealt ka
Kaheldava jefersoonia koloonia. Väga lühikest aega õitsev taim aga millegipärast üks suuremaid lemmikuid. Sellepärast kindlasti ka, et nii raske oli teda omal ajal kasvama saada.


Monday, April 15, 2019

Aprillilumi esimeses kolmandikus

Kevadesooja ja lindude hommikuste rõõmukontsertidega on vahepeal väike paus. Kõigepealt oli esmaspäeval märgatav jahenemine pluss vihm, mille peale muld ja mets heauskselt magusasti lõhnama hakkasid (ikkagi kauaoodatud kevadvihm!), siis läks aina jahedamaks kuni kolmapäeva (10.04) hommikul ärkasime lumemuinasjutus. Närv ei pidanud vastu. Vuhisesin kasvuhoonesse ja tõin sealt ära tärganud külvid, mille hävimist ma üle ei elaks ja kui toas tagasi, siis vaatasin läbi akna lumist aeda ka. Ei, väga ilus oli. Mõni aeg siis jälle mustvalge maailm. Kena, kena. Tulbilehed on juba 10 cm pikad ja paistsid lume alt natuke välja nagu etteheide või midagi.
Külvid on põnevad, umbes pooled näitavad idanemismärke, mõnel on pinnas paksult beebitaimedega kaetud, teisal on nina pistnud üksikud tegelased.
Kuna jaapani enelad on alpikaljudel täiesti asendamatud taimed, siis tegin nende külvi ka. Enelataimed on mustal mullal oma värvi tõttu hästi nähtavad. Pisikesed justnagu fluerestseeruvad kahelehelised nähtused.
Aprill on kasvuhoone vahet jooksmise kuu. Päevaks katuseluuk lahti ja ööseks külvidele palakad peale. Kõrgrõhkkonnaga on meil karmid öökülmad. Päeval särab soe päike, aga öösel on miinus 5.
Praeguseks hakkavad võrkiirised juba lõpetama, õied avasid näsiniin ja maadjas litterhein. Sinilillede õiepungad ootavad sooja ilma ja pole veel avanenud.
Härra Tibul on uus õhturituaal. Kass kalpsab voodile ja vaatab siis tähelepanelikult pool minutit seda kohta kummutil kus oli linnupuur. On see tänumeeles? Jumal tänatud, see õudne lind on läinud. Või kahjatsusega Oh, oleks tahtnud ikkagi teada mis lõhn tal on. Või nending Seal oli lind, enam ei ole, pohlad. Sõpru neist saanud ei oleks, selleks oli Kiizu juba...hmh...liialt välja kujunenud maailmavaatega, kuid ega neil nurrikutel kuigipalju meelelahutust ei ole ja tiaatrit oskas lind teha. Nii, et kaldun tugevalt keskmise variandi poole. :)



Saturday, April 13, 2019

Lind kummutil vol.2

Jutulind on igati sotsiaalne olevus ja suhtleb end ümbritseva ruumiga täiesti vabalt. Kuni pererahvas oma igapäevast elu elab, laseb papagoi ajaviiteks muudkui laulu ja juttu. Kiledad džunglihääled vahelduvad elektrooniliste vidinate puhtalt ja täpselt ette kantud signaalidega, siis köhib pikalt ja raskelt keegi bronhiidis mees, vahele poetatakse sõnu "jou"; "misteed"; maheda naisehäälega "Eitoohi", siis on kodumaine linnulaul, siis öeldakse kaks korda jämeda mehehäälega "VARVAS" (selgub, et linnule on rääkimine väike lõbu ja eesti keele foneetilised nüansid pakuvad omajagu pinget), sest suhteliselt üsna varsti ütleb ta kõiki tähti täpselt välja hääldades"ARMAS" vidinad-sidinad, raevunud makaagi kriiskamine (tõenäoliselt National Geographicust:), tagurdava traktori hoiatussignaal, siis räägib lind endaga "Kiizu, kizu-kizu!, kurr-kurrr!", veel metsalinnumuusikat ja papagoi ütleb selgelt "Sitakott!". Naerame. Toast kostab hullu Baba-Jagaa naeru. Paistab, et linnuke siiski teab mis ta räägib, sest õhtul poole kümne paiku tuleb kardina tagant vaiksel ja sümpaatsel mehehäälel "Head ööd!"

Thursday, April 11, 2019

Lind kummutil

Kuna jutulinnu kodus on remont, siis toodi tuvisuurune papagoi Kiizu meile kolmeks päevaks majuliseks. Meil oli väike mure, et kuidas suhtuvad kassid tollesse halli "kuldnokka" puuris ja ega nad teda läbi võre krabama ei kipu. Peab ütlema, et see oli nüüd küll asjata ja jõujooned pandi esimese poole tunni jooksul paika.
 Härra Tibu hüppas kummutile ja uuris uustulnukat tähelepanelikult, lind pani pea viltu ja asus omakorda kassi skaneerima. "Jou!" tervitas ta igaks juhuks "Mis teed?" lisas ta bassihäälel ja kõgistas sinna juurde veidrat vanamutinaeru. Härra Tibu vaatas selja taha, et kas põgenemistee on ikka vaba ja sirutas kaela hästi pikaks, nii pii-ikaks, et ulatus peaaegu võreni. Ma tahan teada kuidas see imelik tiivuline lõhnab, kana see igatahes ei ole...või rähn või räs...
Papagoi mõrvarlik nokk välgatas läbi võre nagu mõte, aga kass oli kiirem. Kurat! Mind ei ole mitte kunagi ükski lind rünnanud. See ei olegi mingi lind! Härra Tibu taganes aeglaselt, silmis tume mõistmatus, peaaegu hirm. Bond vaatas põrandalt pealt. Lind tunnistati NII imelikuks, et kui Bondi kummutile tahtsin tõsta, siis ta rabeles lahti, põgenes rõduukse juurde ja küsis välja. MÄUUU! Papagoi lõi pea selga, naeris pikalt nagu hull Baba-Jagaa ja ütles kõiki tähti selgelt välja hääldades "ARMAS"

Monday, April 8, 2019

Aprill, oma täies hiilguses

Eelmisel nädalal oli päeval on 8-12 kraadi sooja ja pilvitus sinises taevas ergas kuum kevadpäike. Kevadised sibullilled olid ülimalt ärameelitatud ja avanesid üksteise järel, krookused ja võrkiirised kõik piduehtes. Öösel aga tuli alati Urr ja lohises üle terve aia. Miinuskraadid on tõeliselt vastikud. Avastasin, et isegi kasvuhoones olevad külvid on mõnel hommikul  täiesti jääs. Päeval sulab muidugi üles, aga õhtul tuleb jälle Urr. Katnud ei ole midagi. Külm nagu midagi ära ka pole võtnud, välja arvatud näpistatud krookuste õite tipud.
Sellegipoolest unistuste aprill, midagi pole öelda. Varased krookused lõpetavad õitsemist, hilisemad on poole peal. Aias on pööraselt huvitav, kuid külge hakanud viirus keeras kena nädalavahetuse sisuliselt tuksi. Tudisesin sellegipoolest aeda ja uurisin ninakesi, mesilased hullasid krookustes ning kirju liblikas lendas mööda. Paar väikest ümberistutust ja juba oli vedru maas. Ülejäänud päikseaja vedelesin pleedides verandal teed juues, kõike seda ilmaelu nautides ja ette kujutades, et tervis tuleb kohinal. Eks ta tuli ka, kus ta pääses, aga kaks päeva olin siiski sisuliselt lapiti. Kolmandal päeval tundus juba suhteliselt kobe olla. Kõpsutasin aeda, uurisin kitsikuses kivilaelanikke ja võtsin sealt välja dalmaatsia mikromeeria, kes suveti alati nii suureks kasvab, et mõjub teiste kivilaelanike kõrval lausa ebasündsana. Eesaias oli otse alpikalju kõrval sillutises sobiv koht ja ma uuristasin sinna korraliku umbes 40 cm sügavuse augu, et põõsake ennast uues kohas ikka hästi tunneks. Siis ilmus naabrinaine ja me kukkusime lobisema. Tagaaiast venis kohale liiga paljust päiksesest pooljuhmistunud Härra Tibu, et ka seltskonnast osa saada ja heitis mu jalge ette (loe: värskelt kaevatud augu kõrvale) maha. Mingi moment otsustas kass, et teist külge peaks ka sillutisel jahutama ja keeras viuhti üle selja. Ning kukkus ilma mingi elegantsita otse auku, tümps. Kassi näoilme oli kirjeldamatu. Intelligentne loom TEAB, et selles kohas, et ole mitte kunagi mingit auku olnud ja nüüd ometi on ja ta on seal sees ja need naeravad nagu hüäänid. Härra Tibu ronis august välja ja läks kordagi tagasi vaatamata lavalt ära.
Mõned pildid aiast ka
Eelmise aasta soe suvi kasvatas rutuliselt suureks mitu aastat vindunud musta lumeroosi poja ja tänavu on ta võimsalt õisi täis
Tii lahke and, Tubergeni siniliilia, on tõeline kaunitar ja õitseb krookustega samal ajal. Tervitustega! :)
Kõige esimesed hakkavad juba väsima, aga kogu ilu puhkes siiski suhteliselt ühel ajal. Gargari krookused, mu suured lemmikud.
Võrkiiriste sinisest ei saa kunagi küllalt
Ja milline purpur! :)
Vana hea Katherine H.
Sea Breeze
Sunshine
Tärkav amuuri adoonis
Külma näpistatud õieotstega `Negro Boy`