Aprill, oma täies hiilguses

Eelmisel nädalal oli päeval on 8-12 kraadi sooja ja pilvitus sinises taevas ergas kuum kevadpäike. Kevadised sibullilled olid ülimalt ärameelitatud ja avanesid üksteise järel, krookused ja võrkiirised kõik piduehtes. Öösel aga tuli alati Urr ja lohises üle terve aia. Miinuskraadid on tõeliselt vastikud. Avastasin, et isegi kasvuhoones olevad külvid on mõnel hommikul  täiesti jääs. Päeval sulab muidugi üles, aga õhtul tuleb jälle Urr. Katnud ei ole midagi. Külm nagu midagi ära ka pole võtnud, välja arvatud näpistatud krookuste õite tipud.
Sellegipoolest unistuste aprill, midagi pole öelda. Varased krookused lõpetavad õitsemist, hilisemad on poole peal. Aias on pööraselt huvitav, kuid külge hakanud viirus keeras kena nädalavahetuse sisuliselt tuksi. Tudisesin sellegipoolest aeda ja uurisin ninakesi, mesilased hullasid krookustes ning kirju liblikas lendas mööda. Paar väikest ümberistutust ja juba oli vedru maas. Ülejäänud päikseaja vedelesin pleedides verandal teed juues, kõike seda ilmaelu nautides ja ette kujutades, et tervis tuleb kohinal. Eks ta tuli ka, kus ta pääses, aga kaks päeva olin siiski sisuliselt lapiti. Kolmandal päeval tundus juba suhteliselt kobe olla. Kõpsutasin aeda, uurisin kitsikuses kivilaelanikke ja võtsin sealt välja dalmaatsia mikromeeria, kes suveti alati nii suureks kasvab, et mõjub teiste kivilaelanike kõrval lausa ebasündsana. Eesaias oli otse alpikalju kõrval sillutises sobiv koht ja ma uuristasin sinna korraliku umbes 40 cm sügavuse augu, et põõsake ennast uues kohas ikka hästi tunneks. Siis ilmus naabrinaine ja me kukkusime lobisema. Tagaaiast venis kohale liiga paljust päiksesest pooljuhmistunud Härra Tibu, et ka seltskonnast osa saada ja heitis mu jalge ette (loe: värskelt kaevatud augu kõrvale) maha. Mingi moment otsustas kass, et teist külge peaks ka sillutisel jahutama ja keeras viuhti üle selja. Ning kukkus ilma mingi elegantsita otse auku, tümps. Kassi näoilme oli kirjeldamatu. Intelligentne loom TEAB, et selles kohas, et ole mitte kunagi mingit auku olnud ja nüüd ometi on ja ta on seal sees ja need naeravad nagu hüäänid. Härra Tibu ronis august välja ja läks kordagi tagasi vaatamata lavalt ära.
Mõned pildid aiast ka
Eelmise aasta soe suvi kasvatas rutuliselt suureks mitu aastat vindunud musta lumeroosi poja ja tänavu on ta võimsalt õisi täis

Tii lahke and, Tubergeni siniliilia, on tõeline kaunitar ja õitseb krookustega samal ajal. Tervitustega! :)

Kõige esimesed hakkavad juba väsima, aga kogu ilu puhkes siiski suhteliselt ühel ajal. Gargari krookused, mu suured lemmikud.

Võrkiiriste sinisest ei saa kunagi küllalt

Ja milline purpur! :)

Vana hea Katherine H.

Sea Breeze

Sunshine

Tärkav amuuri adoonis

Külma näpistatud õieotstega `Negro Boy`