Suvi.

Mis ma oskan kosta. Suvi. Õhtul kell kuus 13 kraadi varjus. Suvi algas juba neljapäeval. Päeval võis vabalt fliisiga aias toimetada. Õitsevad lõokannused, litterheinad, näsiniin ja sinililled, kohe puhkeb kevadmagun. Järjele sätivad kivirikud ja priimulad. Väikesed kollased nartsissid on paljulubavad.
Kolm päeva põnevat aiaelu ja õisi ja istutamist. Missa hing veel tahad! :)
Täna oli tõsisem potikõnd (kuhu ma selle küll panen, kas siia?, ei, pigem siia?), istutamata on jäänud vaid üks kuusk ja paar kivilakribulat. Õnneks olid osad mägisibulad talvel saba maha pannud ja neist olid järgi kenad tühjad kohad. Ja nagu ma juba ütlesin, siis õrnukesi enam ei reanimeeri, kes Saku talve ei talu, siis nii olgugi.
Aga peenrad tolmavad ja kassid kipuvad neisse lõbu pärast auke kraapima. Seepärast kastan hommikuti tundlikumaid alasid. Märga mulda käpakesi ei panda ja pahandus jääb sündimata. Imelikud ajad on praegu. Öösiti kiusab öökülm, päeval põletab päike. Eelmisel aastal algas põud mai poole peal, kas nüüd juba aprilli lõpus? Mitte, et mul sooja vastu midagi oleks.
Minu suureks rõõmuks olid Kesselringi liilia pojakesed elus ja tubli väljanägemisega. Pistsid juba ninad välja. Käpalisi veel ei tea. Nende jaoks on veel vara ka.
Kuna iga kevad tabab aalujaid sinilillepalavik, siis ei olnud ka see kevad teisiti. Juuliku metsas sai ikka korra ära käidud, aga midagi seninägematut ei leidnud, välja arvatud roosakasvalge, mida teadsin meie metsas leiduvat, kuid ei olnud 14 aastat kohanud. Pildi peal paistab ta puhasvalge, kuid tegelikult on õrnroosakas jume juures.

Lilla sinilill meie metsast foto allääres, võrdluseks ülaääres kena õiget värvi sinine.

Sinilillepiltidest ei saa ka kunagi küllalt, lihtsalt nii jumalik värv

Aga varane soe kevad on ohtrasti õitsema pannud kannikesed, keda muidu eriti üldse ei märka. Päeval heljub õues hõrku kannikeselõhna. Kui tuul muidugi näsiniine poolt ei puhu.

Turkmeeni tulbid vaatavad otse päikesesse

Eri allikatest tulnud kevadadoonised käituvad erinevalt. Varem aias olnud avas esimese õie, teine veel uinub.

Päikselised pühad on isegi iileksi õitsema meelitanud.  Tii pistoksataim. Tervitustega! :)

Esimene kord elasid alpikannid meil talve üle. Järelikult see koht sobib. Hiljem katsetan veidi päiksema koha peale nihutada, aga see ilmakaar kuuseheki varjus on õige.

Alpi litterhein

Sinine transilvaanlane, ilus mahe lillakassinine. Esimene õis.

Lehtne ilu, musta upsujuure poeg pole veel nii suur, et tema lehtede lahtivoltimine veel häppening oleks, aga pagana ilus roheline värv.

Näsiniin on puhta pöörane

Üks uus lemmikvaade sagrilise sarapuuga. Püüan mitte igasse postitusse panna. :)

Lõokannused. Selle sordirühma juures on tore kuidas nad aias laiali kolivad. Valged kahjuks mitte, aga teised hübriidid küll.

Ja vana hea punane

Kivilad hakkavad ärkama

Tume laik ülal vasakul on lõuna-lambavaip, kes on täiesti elus, aga see on tema kaitsevärvus

Teise rakursi pealt ka

Kaheldava jefersoonia koloonia. Väga lühikest aega õitsev taim aga millegipärast üks suuremaid lemmikuid. Sellepärast kindlasti ka, et nii raske oli teda omal ajal kasvama saada.