Sinilinnu lend

Papagoipreili puuriuks tehti eile lahti ja oh seda rõõmu! Ikka mitu laia sinist tiiru tehti toas ära, enne kui ta seinale kinnitatud põdrasarve üles leidis ja ennast sinna istuma seadis. Nüüd ilmselt jääbki nii, et puur on magamiseks ja tuba lendamiseks. Kassivaba tuba, ma eeldan, jah.

Preili Friida toob kuuldavale läbilõikavaid eksalteeritud häälitsusi, kudrutab omaette ja vastab vilele. Korraks kuulsin ka kutsikanuttu. Iial ei tea kust need linnud oma helindid üles korjavad ja millal laulusse põimivad.

Muidu on ta lihtsalt ilus. 

Esimene advent oli mahe, õhtul kiskus veidi tuulisemaks, aga ilmajaama lubatud koledad sügistormid lõõtsusid meil reedel ära. 

Oli suhteliselt asine nädalavahetus, tõmbasin vaibavabriku käima. Kõlab hiiglama hästi, aga tegelikult sõlmasin teljed töökorda, käärisin kaks kangast ja seda oli kaheks päevaks küllalt kui tahad elu ikka mönuga võtta. Materjali on metsikult kogunenud, sest ligi kaks aastat oli suhteliselt kudumisvaba aeg, polnud nagu seda õiget tahtmist, et milleks ja üldse. Tegin ainult tellimusi. Nüüd on vähemalt kümmekond ideed ootamas, mis oleks põnevad läbi katsetada. Nii, et teljekolinat hakkab talvel palju olema. Huvitav, kas papagoi hakkab seda matkima?:)

Keskerakonna kongress oli paras etendus, Simsonil jäi 55 häält puudu, mis näitab, et jama oleks napilt võinud lõppeda kuid jätkub. Simson võiks luua uue erakonna. 

Mahe varahommik, tuuletu just ei ole, pilvine pluss 4.

Paar sammu veel ja november läbi.

Pluss 4, metsikud tuuled.
On ikka sigapime. Nii öösel kui päeval. November ju. Vahetevahel rebenevad pilvesiilud ja nende vahelt aimub taevaid ja ehk mõni kiirekegi (kui on parem päev) kuid üldiselt on ajast aega selline madalrõhkkondne ja suhteliselt kiire sõud jõulu poole. Nagu ikka novembris. Sest selle kuu üks väheseid häid omadusi on see, et november läheb ruttu. Nädalad lausa wuhisevad mööda. Sama joont järgib tavaliselt ka detsember...ja siis hakkab venima. Tuleks OMETI see kevad rutem, aga ei...:)
Bond mõistis poolelt sõnalt, et ülakorrusele pole vaja nina pista ja ta isegi ei huvitu, et miks. Ja tema vaba hing kaifib igal võimalusel õueelu, sest seal juhtub ja seal on kogu selle kassi maailm.
Aga tubase loomuga Härra Tibul on identiteedikriis. Kuna pealtnägijad olid tunnistajaks teatava lühise tekkimise juures (hea kasvatuse ja jahiinstinkti vahel, kus võitis ülekaalukalt viimane), siis ei lubata kassiisandat enam Mamma apartementi kooserdama ja kui meie temast parajasti välja ei tee, siis on täitsa jama. Tubane elu on ju NII igav. Varem sai minna ja Mamma alla nügida ja siis jalutada temaga külmkapi juurde (niipagana ümber sõrme on ta Mamma keeranud:) ja ukse juurde, sealt koos välja vaadata, et brr kui külm, kass ikka ei lähe praegu õue, või läheb ja muul moel natukenegi inimese moodi suhelda, aga nüüd on seal see jõle sinine lind. Alumise korruse rahvas on suhteliselt staatiline, loevad muudkui raamatut, lobisevad omavahel või istuvad arvutis. Kassist keegi välja ei tee! Ja kass läheb kiuslikuks. Oi kui kiuslikuks. Hakkab kukile ronima ja teravate käppadega tallama, ajab asju maha, hüppab kitse ning tahab sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja...Eeh, november.:)

Esimene sula.

Juba teisipäeva õhtul vabanes maailm külmakägistusest, täna hommikul oli vihm. Mõnus.
Sinilind kohanes üle ootuste hästi. Päeval on neil seal mammaga mõnus, vahivad seebikaid ja ragistavad porgandeid. Paar korda päevas võtab ette lauluharjutused, musitseerib pikalt ja mõnuga. Härra Tibus olevat aga kaunist laulu kuuldes ärganud kiskja (vaat mida muusika mõnega teeb:) ja kass olevat põlevisilmi kohale kapanud ning üritanud puuri rünnata.Noomimine ei aidanud, sest hetkel ruulis seljaaju. Tuli konkskäpaliseks muutunud loomake ukse taha tõsta. Magaski terve päeva mamma ukse taga, et äkki näeb veel lindu. Ei vedanud.:)

Esimene lumi

Eile viskas päeval korraks maa valgeks, kuid see sulas kohe ära. Teine laine ümmargust teralist lund tuli õhtupimedas kriginal piki aknaid, aga see enam ära ei sulanud. Hommikul vedeles siin ja seal valget lumekirmetist.
Kassid käituvad talve lähemale hiilimise suhtes täiesti erinevalt. Härra Tibu on nagu vana tusane lord, kelle elus pole enam mingeid värve peale kaminatule ja inimliku soojuse (ja sedagi vähest tuleb selle noore musta pätiga jagada). Paistab, et Tibule talv ja tubane elu eriti ei meeldi. Igav on. Mängige minuga ja laske mind sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja...
Bond on selga kasvatanud metsiku puhevil karukasuka ning selle alla mõistliku rasvakihi. Silm särab, karv läigib, kassiisand sööb hoolega ja valmistub talvituma. Õhtuti "vaatab Bond kella ja läheb tööle". Õues on nii palju väljakutseid, vaja patrullida, hiireseiret teha jne.
Viimasel ajal on ta oma staabi teinud meie kuuri. Sealt on ka hästi kuulda kui inimesed hommikul ärkavad ja saab kohe tuppa.
Lihtsa loomuga Bond (andke mulle süüa, sasige mind ja laske siis õue) erineb ülisotsiaalsest Tibust nagu öö päevast. Tema ei pauguta ustega ega manipuleeri mammaga nagu Tibu.
Täna tuli majja uus elanik, sinilind Friida.

Poole novembri peal

Viimaks ometi on kõik lehed maha tulnud ja kivilad ka enam-vähem puhtaks nopitud. Minu poolest võib nüüd talv tulla ja silmale on ka päris hää. Hoolimata sellest, et taimkate on veel noor ning ei kata  veel korralikult, on kivila kehvadel aegadel (november kuni märts) igast küljest vaadeldav ja näeb kobe välja. Kui mujal püsikute alal vaatab enamasti vastu must muld, siis kivilate künklikud pisimaastikud on praegu põnevad ja väljapeetult värvikad.

Mägisibulate värvid on muutunud sügavmõtteliseks ja igihaljaste mätaste rohelus kumab erksalt kivide vahel. Nimetu kuid igal aastaajal muljetavaldav mägisibul. Leitud Kristiinest.

Aruhein, kukehari, oganupp ja mägisibulaid ka.

Teine nimetu kuid väga omapärase värvumisega mägisibul.

Vihmamärjad kivid mägisibulapeenras

Ja, et ei läheks üksluiseks...

Tegelikult pildistasin terve peenra üles

Kivid, kivid, kivid...

Ja veel.

Enamasti on mägisibulad praegu rahulikku rohelist või punakat värvi, kuid leidub ka erksamaid, `Pacific Devil`s Food`

`Chilli Pepper`

`Sha Uri`

`Azrael`

Harkjas azorell on sügisel selline

Vastak-kuldhari `Variegata`

Väikeselehine oganupp

Roog-sinihelmika nimi võiks olla Kuld-sinihelmikas.:)

Kahvatu päikese kiirtes...

Vaikne vihmane nädal

Sügis on olnud kaunis ja päikseline seepärast, et pole juba pikalt sadanud. Hilja sügisel istutatud kivirikke, pisipajusid ja näsiniinesid pidi oktoobris lausa eraldi kastma, et ikka pinnas korralikult juurte vahele loksuks ja maapind talveks kohevile ei jääks. Muld üldises plaanis ju otseselt kuiv ei olnud, kuid laupäeval saabunud vihma üle oli päris hea meel. Nädalavahetusel siis sadas, vahepeal üsna oavarrest. Noh ja hiljem vahelduva eduga terve nädala takkajärgi.
Mardilaada kontsert läks Söepõletajatel uhkelt ja kenasti. Asjaosalised olid küll enesekriitilised kuid mu meelest absoluutselt asjata, kõik kõlas kuninglikult, oli väga ilus. "Mikser" ja "Orava valss" jäid suisa kummitama, aga need ongi niisugused kõrvakummituslood.
Elu on muutunud ülimalt tubaseks. Sööst laupäeval Mardilaadale ja pühapäevane kalmistukorrastusring pretsedenti ei loo. Töölt tulles on juba hämar ja mis sääl änam...
Härra Tibu tagumik on soojade vihmaste ilmade pärast lusti täis. Üks õhtu visati pimedast kassiga vastu akent. Läraki! Kõrgele ja kõvasti. (Tal on niisugune komme, et kui sisse tahab saada, siis  hüppab ca meetri kõrgusele ja lööb tagajalgadega vastu akent nagu küülik.)
Pokumees läks avama ja kuulis ainult käpapladinat poris, Härra Tibul oli sikutegemise tuju.
Teist korda - Läraki! Ja jälle ei mingeid kasse kuskil.:)
Siis lasime tal tükk aega paugutada, ust lahti ei teinud. Kusjuures õigust jääb ülegi, võmmud muutusid aina kõvemaks.
Lõpuks kostis vali mäuuu!, et mis te jamate, kassikiusajad, siis me lasime selle märja naljahamba sisse.
Terve see nädal on olnud vihmane, sombune ja madalate taevastega. Vahepeal päeval vilksab küll päikest kuid kummalistes kontekstides, et kas paistab helgiheitjana kuskilt pilvepraost kojusõitvale töölisklassile otse silmaprakku või nagu kolmapäeval kui keskpäeva paiku kummus põhjataevas suur vikerkaar.

Mardilaupäev

Tuttava viisiga laulud, hämarad väikesed kogud tänaval. Külakoerad hauguvad, naabrinaised helistavad üksteisele, pane kommid valmis, mardid tulevad, juba oli ühtesid näha, oi, meil juba kahed käinud...
Wikipeedia: Eesti rahvakalendri uurija folklorist Mall Hiiemäe tõlgendab mardipäeva muistse aastavahetuspühana. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võibolla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis mitmete tööde keeld, eeskätt olid keelatud naiste lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas tubaste tööde perioodi.
Lina- ja villatöid ma igatahes ei teinud kui uksele koputati.
Meil käis pikas mustas mantlis Hitleri vuntside ja laia kaabuga mardiisa kahe lapsega. Olid ujedad, laulsid ainult ukse taga, toas muutusid tegusaks, jagasid selle aasta õnned (karjaõnne, lapseõnne, autoõnne, viljaõnne) asjalikult peo peale ja tantsisklesid rõõmsalt värava poole. Kuna alevikus ei sünni midagi ilma valvsate karvikute teadmata, siis olid naabrite roosa ja valge koer (bolonkakaksikud) martide külaskäigust üsna pöördes ja vahetult peale külalisi õhtukõnnile minnes sattusime kogemata koomilisele situatsioonile:
Meie mardid olid juba ammu pimedusse kadunud, kuid kooli poolt lähenes kaks uut maski. Jäime uudistama, et kuhu ukse taha lähevad ja kas laulavad ka. Nood aga tegid käigu pealt oma märsis inventuuri ja arutasid midagi mardikeeli. Siis ei pidanud roosa ja valge koer enam vastu, murdsid poikvele jäänud väravast välja ja otse martide poole. Nood pistsid punuma nagu oleks tuli takus.
Jäi vaid üle nentida, et need nüüd küll meie tänava mardid ei olnud. Meie omad teavad, et roosale ja valgele koerale meeldib tohutult haukuda ja lastega võidu joosta. Aga kui täitsa konkreetselt eest ära lidutakse, siis ei ole lihtsalt aus. Varsti tulid kaks väga pika ninaga pisikest peni lõõtsutades ja kobisid väravast sisse. Panime riivi peale ja kuna meie tänaval midagi rohkem huvitavat ei juhtunud, siis võis kõnniringile minna.

Pimeneb.

Nagu ikka sellel ajal novembris. Hiiglaslik tiigrihüpe kaamose poole toimus kella tagasi keeramisel. Päevapealt oli tunda. Järgmisel nädalal peale päevatööd ei olnud enam tunnikest päikesevalguse aega preemiaks nagu seni. Ja pimeneb jätkuvalt. Jõuan koju umbes selleks ajaks kui päikese ülemine serv tehaste taha vajub. Toas on soe valguse jälg, mis vaikselt aknani roomab ja hääbub. Tore fenomen see varakevadel ja hilissügisel toaaknast risti läbi maja köögi tagumisse seina paistev madal päike. Nagu mingis kiviaegses keldi koopapühamus, kus pööripäevane päike piki käike sirutub ja hetkeks sõrmed üle põhipuusliku näo libistab. Ma olen vahel mõelnud, et äkki peaks külmiku ukse peale mingi kollinäo tekitama. Siis on nagu päris.:)

Aga ilmad on jätkuvalt mõnusad. Pluss 9 - 13 ja umbes pooled päikselised. Ööd on samuti soojad. Nii mõnusate ilmadega ei saanud isegi alpikann teisiti kui lõi külmavõetud õienuppude vahelt uued õied lahti.

Aias olen käinud ainult jalutamas ja uurimas. Et kas veel midagi peale öökülmade kogupauku õitseda söandab, millises konditsioonis on viimati tulnud alpiasukad ja millal potsatavad viimased lehed.
Väike kollane belarina priimula õitseb uhkelt. Talle sekundeerivad raudne sarvkannike, madal aster  ja öökülmašokist toibunud alpikann.

Mustikad on lihtsalt ilusad.

Kui oli veel täiskuu...

Inimene võib tuttavate turvaliste helide (akordion, äike,  telekas, viiul) saatel magada nagu nott, aga kui unenägudesse lõikub vaikne tundmatu hääl, siis sakutab seljaaju kere ärkvele ja käsib kõrvadel heli allika kindlaks teha. See veider väga madal ühetooniline jõrin või uma oli kestnud juba tükk aega enne ärkamist. Unemati pakkis laksupealt asjad ja aru asus häält analüüsima. Magajad nohisesid siin ja seal oma nohinaid ja järelikult ei kostnud see toast. Unine mõistus tuli omaarust hiilgavale järeldusele - hoolimata ühetoonilisusest, teeb jõrin pause. Heli tekitaja hingab! Ahaa, järelikult on tegu...aga kellekuradiga võiks olla tegu meie rõdul kell kaks öösel?
Bond? Aiah, rõdul on seis tekkinud ja kohe võib alata laulupidu!
Hiilisin kuuvalges akna juurde, aga mingit seisu ei olnud. Bond lebas verandalaual nagu must päts ja tuiutas uniselt võõrast isandat verandatrepil, kelle suunast ikka veel ülalpoolnimetatud mõistatuslikku jõrinat kostis. Ma usun, et Bond teadis toda unetut pässi hästi ja ei pidanud vajalikuks ähvardusi Roni laualt maha või ma lasen su soolikad kuupaistele tõsiselt võtta. Aga mina ei tundnud ja oma kass ikka kallis, avasin rõduukse, kahmasin sooja unise Bondi sülle. Ossamumeie! Võõras kõuts ehmatas rõduukse kääksatuse peale nii, et katapulteerus kuhugi kuuri poole. Kui need ei ole ainult karud, kellel kange ehmatus põhja alt ära võtab, siis eks see ole päevavalges näha.:)
Toas selgus tore tõik, et NII ükskõikne see mede kassiisand ka ei olnud kui ta võõrale paista laskis, sest Bond uuris läbi akna tükk aega teraselt õuevarje, enne kui rahule jäi ja toas pessa magama kobis.

Päikseline hingedeaeg

Päevad kulgevad valguse tähe all, nädalavahetused on mõnusate retkede ja logelemise pärusmaa. Jah, eks aednikki ole valguslemb nagu tema taimed ja lastagu ainult tal kümmelda paar tunnikest päevas päiksekiirtes ning ta on rahul ja häppi.
Eile uurisin Bauhofis lehepuhurit-imurit, aga asjaks ei läinud. Noppisin laupäeva hommikul alpikaljult ükshaaval astelpajulehti ja siis tuli äkiste niisugune mõte, et võiks...Aga poes läks masinaisu läks üsna ruttu üle kui nägin, et see on überkallis, tuleb käima tõmmata nagu mootorsaagi ja see käib bensiiniga (*luku kinnitõmbamise heli*).
Elektriline variant tuleks kõne alla, aga plärin ja bensuhais...tänan väga. Internetis tuhnimine andis tulemusi, leidsin just sellise mis peale läheks.
Kas keegi aednikest kasutab oma aias sellist tööriista? Millised on hinnangud?
Muidu on november nagu ikka, enamus pealseid on maha lõigatud, roog-sinihelmikat ei raatsi (kasvõi külvaku kui tahab) ning ainult üks aianurk on veel läbi siblimata (teotõrje mõttes ja üldse). Kiiret  kuskile pole, umbrohigi kasvab aegluubis.
Täna on tavatu hommik maheda sooja ilma ja lauspilvitusega. Pluss 7,5.