Monday, June 28, 2010

Pistoksaaeg

Naabri heleõhuline kontpuu pistis oma oksad jaanipäeva paiku läbi aia, vaatas mulle otsa ja ütles:"Ma võiksin ka sinu aias kasvada. Näiteks!"
Ei, jumal hoidku, mis saab minul selle vastu ometigi olla.:)
Tegin täna kaks pistoksakasti turba-mulla segu täis, panin juurduma mõne kontpuutüki, kaks amuuri sirelit, ilusat lõhnavat heleroosat topeltõielist sirelit, jaanipäeva roosibuketi roose ja lähiajal veel igasugu muid asju ka. Katsin kasti vana kilega ja jään ootama. Augustis on näha kes saab juured alla ja kes ei saa. Sest kaks kuud võtab see aega.
Tahan ahtalehist hõbepuud, parukapuud, mägi-võlupõõsast ja toompihlakaid ka proovida juurutada.
Ja rattasõidule mõtlen. Et enne (ja ka pärast) matka tuleb teha trenni. Et järgmisel matkal ei peaks punastama mägedest ülesaamise pärast ja nii edasi.:)

Eile nägin ma eestimaad!:)

Ja üleeile ja üle-üleeile. Oi, see oli võimas!
Oma katuse alt lahkub minusugune tavaliselt vaid selleks, et minna tööle, aianduspoodi või raamatukokku. Kuidagi väga kodulähedaseks on elu muutunud.:)
Sellistele tulebki ainult kasuks kui nad lähevad umbes kolmepäevasele rattamatkale, kus ei tee enam vahet kas on tegemist pärapõrgu või karupersega.:)
Rajaajaja Tsett juhatas meie kamba kindlal käel ja parmupilli rahustavate helide saatel igalt poolt läbi.
Oi, matk oli võimas! Hoolimata raskustest ja tuimast kannist.:)
Esimese päeva esimesed muljed olid äärmiselt lõhnalised. Kui sõita peale jaanipäeva soojas tuules õitsevate aasade vahel siis tabab nina rännaku jooksul uskumatuid aroomipahvakuid.
Pole võimalik vahet teha kas oli see nüüd naadi või mets-harakputke lõhn ja mis sellega veel seguneda võis. Kui püüda ninaelamusi kuidagi edasi anda, siis võib see välja näha umbes nii: aasalt paiskub näkku mingi sarikalise (mesiputk, naat) magus lõhn, sekka lepavõsa niisket rammusat leitset, edasi sõites sekkub tugev jasmiinipõõsaste ja lehmasõnniku soolo, võidab jasmiin, "jasmiinihekk" lõpeb ühe õitsemisega hilja peale jäänud ungari sireli päikeses kõrbenud kammertooniga, niidetud hein (kumariin, kumariin, kumariin!), lepavõsa niiske rammus lopsakas aroom kõigega, mis seal all varjus õitseb, kuusemetsa salalõhnad, õhkub sooja sammalt ja veel midagi, võibolla õitsevad maasikad jne. Viimasel päeval männikutest läbi tuhisedes märkasin tee kõrval täitsa ehtsat nõmmnelki ja tema peen nelgiaroom lehvis sõidul me ümber nagu metsaisa õnnistus. Peaks lähiajal oma metsa mingile lühemale nuusutamissõidule minema, pfht..., see tähendab, et mitte enne kolme päeva, sest kann ei taha praegu sadulast midagi kuulda.
Kõike matka edasi anda ei suudagi, jutt veniks korraliku Valgamaad tutvustava reisibrošüüri mõõtu, aga eredamaid momente tahaks siiski edasi anda.
Lõuna-Eestis hakkas silma hõre asustatus, puhtad teeääred ja lahke rahvas. Oli kuidagi rohkem eesti kui ilusate autode, edukuse ja MASU Harjumaal. Lõunas olid korras herne-, kartuli- ja kapsamaad, igavlevad vaiksed külanoored, inimtühjad laupäevaõhtused asulad, vähe pankasid, turiste, vene keelt ja palju metsa. Eriti piirialadel.
Isand Luik.
Peatusime ühe vana veskijärve ääres, et varemeid vaadata ja natuke lõõtsutada, aga see järv oli juhuslikult isand Luige oma. Nõnda siis ei jäänudki tal muud üle kui hakata agressiivsete paaristõugetega ähvardavalt üle vee meie poole tulema. Tiivad oli täitsa rusikas. Ei pidanud olema ornitoloog, et aru saada, et see võimas lind võib täitsa vabalt tulla ja kogu kamba laiali peksta.
Otsisime ahvikiirusel rattakotist viimase saia välja ja pakkusime seda. Isand leebus mõnevõrra, susises, aga saia võttis vastu. Tema malbe naine tiirutas uudishimulikult eemal järvel.
Iidne saun ja meega pannkoogid.
Esimese päeva õhtul maandusime Pokumehe hea tuttava mesiniku õuel. Kuum ja arhailine saun mõjus räsitud teelistele nagu taevamanna. Selja taga oli ligi 70 km mägesid, laskumisi, künkaid ja pikki laugeid tõuse. Peale sauna veel lõke, põnevad kodukandilood, grillvorstid, külm õlu ja unenägudeta uni. Kui Tsett ei jäta ühelgi reisil kunagi ära märkimata misnimelise maha jäetud raudteejaama või teeharuga on tegu, siis ei saa mina jälle mainimata jätta, et mesiniku õuel asus meie telk ussikuuse ja ginnala vahtra vahel ning seal oli veel palju põnevaid puid nagu kollasevõrseline kuusk, keerdmänd, valge mänd, seedermänd jne. Nägin ka valgeõielise käokinga ja valgelehelise päevaliilia ära, kahjuks nad kumbki veel ei õitsenud.

Naage kanjon oli midagi sellist, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Väga võimas koht!
Olen surmkindel, et vanasti tehti selles paigas palju taiga. Võibolla tehakse praegugi.:)

Inemesed.
Üks viimaseid olulisi asustatud punkte enne piiriäärsetesse metsadesse ööbima minekut oli Krabi kõrts koos külapoega. Pood oli küll kinni, aga tagaukse kaudu õnnestus meil siiski sinna imbuda ja natuke provianti kaasa osta.
Kõrtsist tellisime endale korraliku lõuna. Baaridaam läks aeda kastme jaoks tilli ja sibulat tooma ja tema kaasa asus süüa tegema. Kuni lõunat valmistati, tegi meiega juttu kohalik parm Paul, kes kõrtsi ees pingil pudeli õlle juures oma suvepäevi tavatses mööda saata. Ka tema tahtis teada kust tulek ja kuhu minek. Rääkisime siis, et Harjumaalt ja lähme praegu Metsavenna talu poole. "Ei, seal pole midagi teha, isegi kõik tühjad pudelid on juba ära korjatud" rehmas Paul käega.
Kohe tuli ka baaridaam söögiga "Sa, Paul, tule sialt (meie lauast) nüid ära, inemesed tahavad sööma hakata." Ja Paul juhatati hellalt kuskile tahapoole ära. :)
Imelise Loojangu Laager.
Maabumiseks ei saa seda nimetada, saabumiseks ka mitte, sest mõlemad eeldaksid justnagu lauskmaal tegutsemist ja ülesse mäkke sõita me enam ei jaksanud. Ronimine oleks vast kõige täpsem. Niisiis, ronisime oma ratastega teise päeva õhtul RMK hubasesse laagrisse, mis asus kõrgel jõe kohal. Ei pea vist mainima, et kõik maastikud on Lõuna-Eestis täiesti vapustavad.
Nagu ikka, lõke üles, telgid üles, pessu ja siis lõkke äärde mõnnatama.
Kuna tegu oli täiesti inimtühja (loe meestetu) jõekaldaga, siis kümblesime naistega vees nagu näkid. Ujuma minna ei saanud, sest nagu enne luuret teinud mehed hoiatasid, oli vool kiire, vesi kohe kaldast sügav ja kaldaäär savist libe.
Laagri kohal kõrgus suur puust vaatetorn, kust paistis mustjõgi ja eemal Gauja, nagu kinnitasid ka tornis päikseloojangut nautivad kolm lätlast. Päike loojus rubiinpunasena maakumeruse taha. Tornist alla tulla oli veel raskem kui sinna minna.
Pudru ja kohvi klappisime hommikul kokku seitsmest veepudelist ja läksime teele täiesti veeta.
Kolmanda päeva hommikul oli rõõm nentida, et oodatud valulik kohtumine sadula ja tagumiku vahel ei olnud enam nii pöörane. Ei tea kas mingi märk kohanemisvõimest? Enamus meist tõdes enam-vähem sama.
Kulgesime läbi piirialade männikute, enam ei olnud vaja laagrisse jõuda, ees ootas poole vähem sõitu ja Valga. Peatusime tihti. Et puhata, et metsmaasikaid süüa, et talukaevust vett ammutada.
Valga saabus meeldivalt ootamatult. Linnaasfalt on väsinud ratturi tagumiku jaoks sile nagu siid. Kummid lausa laulsid kui me linnas lusti sõitsime ja Lätti läksime. Ah, tänapäeval Lätti minna on lihtne nagu selveriskäik. Ei piiri, ei midagi. Lihtsalt tänavanimed ja kauplusesildid muutuvad arusaamatuks ja jäätise nimi on saldejums. Arhitektuur ja tänavahaljastus on ka muidugi pisut erinevad.
Siis Tallinna rong, põgus akrobaatika rongistumisel seitsme rattaga ja pikk õnnis lebotamine kuni Tallinnani.
Südamlik tänu kõigile kaasmatkalistele ja kommentaari osas ka matkamuljed teretulnud.:)
Kell kümme läbi õhtul kodus, kaks õnnest ogarat kassi ja koer, tundmatuseni muutunud aed (kolme päevaga juhtub nii mõndagi) ja unenägudeta uni hommikul kella kaheksani.
Edasi on kõik juba tavapärane ja harilik. Tänane hommik algas Pokumehel sülemi mahavõtmisega naabri aiast ja kollase ema koorumisega oma peres (Eelmise ema pulmalennu ettevalmistused olid võimsad, aga paistab, et ta ei tulnud lennult tagasi. Vahel juhtub nii, et mesilasema teekond ristub näljase tihase omaga ja siis pole midagi teha.)

Thursday, June 24, 2010

Elu on nagu lill!:)

Jaanilaupäev sai auga maha peetud. Kaks kitarri ja lõõts sobisid selgesse juunikuu öösse nagu kirss vahukooretordile. Meie bänd mängis avaloona uhkelt ukuaru valssi ja lõke ja sinine taevas ja vaikselt puude tagant tõusev täiskuu. Oli metsikult ilus.
Pole olemas kahte ühesuguse ilmaga jaanipäeva. Eilne kuum rannailm moondus öiseks kasteohtraks jaheduseks, mis rikastatud tohutute sääsepilvedega. Isegi mind söödi.
Aias on alanud suvine õieuputus. Otsa tegi lahti valge iiris, talle järgnesid helmikpööris ja rodgersia, täna avanes kahkja iirise õis (välimus väga lihtne, aga MILLINE! aroom!), põõsasmaran `Lovely Pink`avas esimese õie (minu üllatuseks on see väga tumeroosa)ja kohe lähevad õitsema ka tõnnike ja päevaliilia Stella de `Oro.
Vahepealset õievaest aega (mitte just päris, aga siiski üsna hõre) hakkavad tulevikus täiendama valge sinilatv ja Middendorfi päevaliilia. Miks ma olen seni sellest täiesti mööda vaadanud? Sest see on vanaaegne sort ja lihtsalt pole kohanud.
Lilled jagunevad väga omapäraselt.
On moetaimed, mida pakuvad kalli hinnaga kõik aiakaubamajad. Need kuuluvad "kaasaegse kergestihooldatava aia juurde". On friigitaimed - suhteliselt põnev hämarala, kus liigub nimesid, mille kohta info saamiseks tuleb teinekord eestikeelsetelt lehekülgedelt kaugele netti minna. Loomulikult ei müüda neid poes. Ja kolmas liik taimi on vanaaegsed sordid. Kellelgi ei ole enam aias sügisheleeniumi. Kasvõi nuta. Ometi on ta septembri lõpuni aias üks ilusamaid sügisvärve. Eile taasavastasin vana hea taluõie liilia. Kõigi muude udupeenete taimede keskel oli täitsa üllatuseks kui jõuline õis, kui võimas värv. Lisaks tugev nostalgialaks ikka ka.:)
Täna tuleb teguderohke päev: objekti mullatööd tahavad tegemist ja matkavarustus pakkimist. Homme läheme kaugele ära.

Tuesday, June 22, 2010

Suvi

Alustasin läbirääkimisi hobusesõnniku osas. Rooside ja pojengide puhul lihtsalt pole ilma võimalik. Ka objektile on seda istutamisel stardidopinguks vaja. Sõnnikut saab. Tarvis ainult järgi minna.
Peale Ehitust ajastus on esimest suve võimalik täielikult pühenduda aiale. Ja esimest suve näitab aed ometi ka mingisuguseid vaateid.
Helded vihmad on seni pisut kiduravõitu kuusehekile viimaks hinge sisse puhunud ja ladvakasvud on kohati ligi 30 cm pikad. Kuuseheki jaoks on neljas suvi, kuid umbes nii see käibki. Jõudsin ära oodata.:)
On totaalne mullapuudus. Olen viimsegi kröömi krundilt kokku kraapinud, välja kaevanud ja peenardeks kuhjanud. Omavahel öeldes on veel kaks kohta, kuhu võiks apla labida sisse lüüa, et sealt toda väärtuslikku musta maavara ammutada. Tekkinud õõnsuse saab täita näiteks saepuruga. Saepuru on meil laialt käes, sest taruehitajate ametiühing toodab seda iga nädal.
Aga jätan meie aia mullatööd natukeseks katki, sest objekt ei edene mitte kui temaga ei tegele. Eilse tööpäeva keeras vihm ju täielikult tuksi.

Monday, June 21, 2010

Mesilaste õues piilumas

Kui ma eile linnast koju tulin, olid mesitaru lävepakul teistmoodi meeleolud. Justnagu pisut elevil ja segased. Maadeldi, aga mitte kurjalt, üks justnagu tantsis, aga teised ei teinud temast välja ja kõndisid minema, siis sättis ta ennast jälle sinna kus rohkem rahvast oli ja viristas jälle tiibu ja tegi mõne silmuse...ah, siis lõi käega ja sukeldus tarru. Siis maandus lävepakul suur tume tulnukas ja teine veel. Neid tõugati õlaga ja sõimati, aga nad rammisid ennast tarru. Röövlid! läksin mina paanikasse ja sättisin ennast tähelepanelikult vaatlema. Suur tume tuli jälle välja, ringutas koduselt, sügas rinda ja läks tagasi. Tal olid väga suured silmad, järelikult mees, vabandust, lesk, mis tähendab sama. Ei, need ei ole röövlid, siin on miskit muud teoksil. Ümbruskonna lesed on saanud haisu ninna, et tarus on paarumata ema ja sätivad ennast valmis, et tollele pulmalennul sappa haakida. Ja kus seda kõige parem teha oleks? Ikka paarumata emamesilase tarus. Nüüd sain ma aru, miks lesed igal pool lahkelt sisse lastakse. Äärmiselt jabur oleks ju kusagil õhus, tuule käes varitseda, et millal ta nüüd tuleb ometi. Tarus on hea seltskond, saab süüa ja mis linnukesel muret.
Tiibade rabin ja rahutused tarutrepil olid kella nelja paiku täiesti vaikinud.
Vist sai pulmalend tehtud. Väidetavalt sellega pikalt ei jamata ja ema üle 15 minuti tarust väljas ei ole.
Istutasin oma kaks viimast aaret `Orange Marmalade`ja `Sun Power` maha ja käisin täiesti julgelt taru kõrvalt kastmisvett võtmas. Tarus oli rahu majas.
Kuigi ma ei ole viie päeva jooksul aias saanud ühtegi nõela, kahtlustan ma neid endiselt pisut. Ikkagi mesilased.:)

Saturday, June 19, 2010

Uudishimulik aednik ja palju vastamata küsimusi

Pikkamööda olen hakanud oma küsimustele vastuseid saama. Millised õied on säbaral kurerehal, drüüasel, viljatul kurerehal, Toolsest tulnud tumesinisel iirisel jne jne.
Üsna varsti algab kõigi hostade õieõnnistus ja ehk saab ära määrata seni nime poolest tundmatuks jäänud puhmad, või, noh...vähemalt on õisi nähes selleks veidi suuremad võimalused.
Kohe avab õied kahkjas iiris, ripsmeline metsvits ja ohhh! kibuvitsad.
Mis lahtiseletatuna oleks vastus küsimusele, et kas kibuvitsad suvatsevad selles kitsas kastis ennast lõpuks ka hästi tunda? Suvatsevad küll.:)
Kibuvitsakoppel rohetab lopsakalt ja see teeb rõõmu. Roheluses kumab palju-palju õiepungi, kuid ma ei arva enam heauskselt, et kibuvitsu on kerge istutada.
Palju paksu hoolt, varjutamist lauspäikese eest kuumal suvel, palju ämbreid vett...ja lõpuks mingil hetkel juurdub ta hoogsalt nagu naftapuur, kuid sinnamaani täiesti noateral, ähvardades iga päev ära kuivada. Roosilisi ei ole kerge kasvama panna. Kaevu juures vinduvad hoolimata vihmasest kevadest selle suve istikud - näärelehise roosi katsepõld. Ma tean, et lõpuks nad juurduvad, ehk (no tahaks loota ju), kuid praegune pilt pole kuigi hmh...roosiline.
Järgmiseks suveks ootab ees jälle palju avastamist: millised õied on neil kuuel päevaliilial ja seitsmel uuel aed-iirisel? Milline õis on kõrreliselehisel iirisel?
Kas must leeder hakkab uues kohas õitsema? Kas söödava kuslapuu juurutamine õnnestus?
Milline näeb anomaalse pojengi poeg välja aasta pärast? Aga kahe aasta pärast?
Kas tõesti see helendav taimeprügi kuldsete lehtedega jaapani enela all on jaapani enela isekülv? Kas nii siis käibki SEE enelatel?
Jne jne.

Friday, June 18, 2010

Pojengid ja mesilased

Parimas lillepeenras pargiroosi `Maiden`s Blush` kõrval lõi õied lahti varajane pojeng. Kohe peaks talle järgnema tema naaberpojeng, kellel valged täidisõied. Paraku vajusid rasked õied vastu maad.
Leiutasin lihtsa lamandumisvastase seadeldise: Lõikasin rohelise aiavõrgu küljest 30 cm laiuse riba, painutasin selle ringikujuliseks, seadsin pojengi selle najale ja kinnitasin väikse traadijupiga. Seda oli ...mõnevõrra keeruline teha, sest pojengid kasvavad mesipuust 3 meetri kaugusel ja töösse süvenemine osutus väga komplitseerituks. Noored mesilased tegid taru ümber õppelende ning tulid minu peale puhkama. Õlale, käe peale, pähe jne. Üks sahistas seelikus. Nad on aeglased, totud, rahulikud ja ei teinud mulle midagi, kuid sellegipoolest oli raske mitte mõtelda ohtlikel teemadel, nagu näiteks see, et, millal nad nõelamist hakkavad õppima?
Vanasti kui tuli sääsk või parm, siis ma lõin ta käsikaudu maha kui mitteolulise segava faktori. Enam ei löö. Kaks korda ennem vaatan, et ega pole kollaseid triipe tagumikul.:)

Thursday, June 17, 2010

Kui käru ratas piiksuks...

...siis oleks koeral nirvaana. Katkise kummiga aiakäru ratas sai alt ära võetud ja uuega asendatud. Vana ratas on nüüd koera mänguasi ja veedab tõenäoliselt kogu oma pensionipõlve enamasti kuudis. Kuuti viiakse eriti väärtuslikud aarded, need, "mille vargad minema võiksid viia." Selle koha pealt on meie koer äärmiselt mitteusaldav. "Lased korra silmist ja ongi läinud. Lausa pea alt ei tule aga keegi võtma.":)
Mina ehitasin täna maastikke ja Pokumees tõi veidi tööd koju kaasa.
Meil on nüüd kaheksas pere. Tegemist on kollaste mesilaste pisiperega (3-l raamil), kellele pandi äsjakoorunud kollane ema. Seda nimetatakse lendpereks. Ja natuke kõhe oli seista ilma maskita lausa selle kõrval tagaaias ja lasta mesilastel endale õlale ja kätele maanduda. Nad puhkasid ja lendasid siis rahulikult oma väiksesse tarru tagasi. Ilmselt algajad lendurid. Kusagil seal kärgedel on ka see noor ema. Kõik eluks vajalik on olemas. Kollased mesilased on tõesti uskumatult leebed.
Pokumees jätab nad meile, et neil ise silm peal hoida kuni nad elujõuliseks kasvavad.

Wednesday, June 16, 2010

Uudismaa

Mõnevõrra hämmastav kui palju ruumi on 600 ruutmeetrises aias.
Võtan töökoja kõrvalt maha lahmaka pinnast, et moodustada laudade jaoks panipaik.
Vabanenud mulla planeerin pesupuude alt vabanenud peenrapinda.
Sellevõrra roomab peenrajoon tagaaias ettepoole anastades osa murust (mis paistis muruniitjate ametiühingule üsna meeldivat:) ja muutub laugemaks.
Uudismaa on mõnna!:)

Tuesday, June 15, 2010

Valikud

Tegin eile aias ineventuuri ja võtsin peenrast välja mägijumika, kurekella, soolikarohu, estragoni ja palju muud kraami, et teha ruumi aed-päevaliiliatele ja iiristele.
Mõned neist näitavad sel suvel ka õit.
Oli üle hulga aja võimalus testida aeda lõikelillede koha pealt.
Varane pojeng õitses, kuid teatud põhjustel see ei sobinud.
Valmistasin kimbu hiina kullerkupust, kortslehest, püramiidkivirikust, ussitatrast ja ühest hiidlaugu õisikust. Tuli viisipärane küll.
Tööobjektil on vahepeal väike paus ja täna võtan oma aias ette peenraääriste ladumise.
Muidugi, niipalju kui vihm lubab.

Monday, June 14, 2010

Imede aias

Eile sõitsime läbi vihma Imede Aeda ja tõime sealt väga pika (180m) karvase viirpuu heki ära.
Kui keegi peaks huvi tundma, siis seal on viirpuud veel. Umbes kilomeeter.
Suutsin endale kindlaks jääda ja ei ostnud seekord mitte ühtegi hostat. (Võib see vihjata hostapalavikust tervenemisele?)
Väike lootus peab alati olema.
Ah et miks ma kutsun seda Imede aiaks?
See on väga lihtne:
Olete te kunagi kuskil ühes kohas koos näinud olevat saadaval selliseid huvitavaid asju nagu topeltõieline ruuge päevaliilia, sulgjas stafülea, maralijuur, harilik ebajasmiin `Compacta`, ussitatar, vääris-päevaliiliad, hostad ja kilomeetrite viisi karvase viirpuu hekki? Ei ole. Mina ka mitte.
Ostsin aedhortensia `Grandiflora` ning kaks harilikku jugapuud. Ühe rohelise ja teise kollase. Ning kui juba jutuks tuli, siis ka valge siberi võhumõõga, ussitatra ja kolm erivärvilist püramiidjat elupuud.
Hmh...kui ma niiviisi jätkan võib ka minu aiast millalgi saada Imede aed...
Täna on pilves ilm. Peaks kobima õue istutama, aga kohe üldse mitte ei tõmba.
Pealegi...oeh, nii raske on valida mis värvi vihmakuue ma küll täna peaksin panema.

Sunday, June 13, 2010

Ühtlaselt pilves

Jumal, KUI erinevad on suved!
Kui eelmine suvi lidusin ma samal ajal iga päev kastekannuga ringi, sest vihma ei tulnud ja kõik juurdus jube visalt, siis sel aastal on ideaalne aialoomise aeg. Taimed ei märkagi kui nad kahe vihma vahel uude kohta teleporditakse.
See ei tähenda loomulikult, et probleeme poleks.
Seni ennast täiesti tervetena näidanud loopealse kadakatel on seentõbi sees ja ükshaaval hakkavad nad "saba alt" roostepruuniks minema samal moel nagu eelmisel aastal välja võetud viis suurt kadakat. Nii, et kadakaheki tegemine ei ole hea mõte. Vähemalt minu aias.
Võibolla on nad vitaalsemad kusagil paesemas paigas.
Seni veel seiran, ehk saavad ise jagu.
Eile valminud tšatni võib liigitada soft-dragon-food kilda ja hoolimata mõõdukalt sisikonda kuumutavast toimest ei pane ta põlema. (Mesika vihje retsepti tšillikogust kahekordistada tuli asjale ainult kasuks.)
Head asja süüakse lusikaga purgist nagu moosi ja sügisel tuleks kindlasti uus tšatni teha. See peab olema üks hapu materjal. Huvitav kuidas oleks ebaküdooniaga?

Saturday, June 12, 2010

Chutney

Saime seda vürtsikat moosi moodi asja esimest korda mekkida Mesiohaka juures võõrsil olles. Midagi sellist ei olnud ma varem maitsnud. Oli põrutavalt hea. Seda on jube lihtne teha, ütles Mesiohakas ja saatis ka retsepti.
Kuna mind pole kunagi väga pliidi poole tõmmanud, siis ma mõtlesin, et teen ühekorraga kohe neli portsu seda head "moosi", et üks vaaritamine ja.
Vaat kus vastuolu - pliidi poole ei tõmba, aga moosi tahaks küll:). Ei pea vist mainima, et sellisel juhul tahe võidab:).
Läksime poodi, ostsime kaks kilo punast sibulat, tshillit, varssellerit, rosinaid ja pruuni suhkrut. Tühjendasin köögi ebaolulisest ja avasin chutneylabori. Oiiii, ma nutsin selle kahe kilo sibulate puhastamise ja hakkimise juures!!! Isegi ventikas ei aidanud.
Aga nüüd on SEE valmis. Tuli äraütlemata hää.:)
Ja kuna nii suurt potti polnud, siis tegin kahes potis. Mõlemis tuli maitselt täiesti erinev.
Retsept on siin, kes ka tahab teha.

500 gr punast sibulat
500 gr rabarberivarsi
200 gr varssellerit
100 gr kollaseid rosinaid
1 sl riivitud ingverit, võib ka rohkem
0,5 tl hakitud punane tshillipipar (seemned välja võtta)
1 apelsini koor
1,2 dl valget veini
4cl valge veini äädikat
1,5 dl pruuni suhkrut
1 kaneelikoor


Koori õhtul rabarber ja lõigu tükkideks, jäta suhkruga ööseks seisma
Hommikul puhasta ja haki sibul
Koori ja riivi ingver
Haki tšilli hästi peeneks
Pese apelsin ja riivi temalt koor
Haki varsseller tükkideks
Pane kõik potti ja keeda vaiksel tulel 20 minutit (minul oli 20 minutit vähe, keetsin 10 min. veel)
Kui hoidis valmis, eemalda kaneelikoor ja pane tšatni eelnevalt kuumutatud purki.

Keetes peaks pidevalt segama, et põhja ei kõrbeks
Tšatni hulka võib lisada ka aprikoosi ja kuivatatud viigimarju
Valge veini võib retseptis asendada apelsinimahlaga ja veiniäädika palsamiäädikaga

Friday, June 11, 2010

Vihmapüha ja veel ühed teljed

Hommikust peale sajab. Ei, mitte mingit piksepadukat, ega vikerkaarevihma nagu võiks aastaajalt loota vaid ühtlast pikamaasörki laskvat püsivihma, mis justnagu vihjaks võimalusele, et meil võib siin veel kaua sadada.
Tuli tõmbuda siseruumidesse, sest vihmaga ju maastikke ei ehita. Nõnda kuluski tänane päev ära hoopis kangastelgede kauplemisele, uue käruratta poest äratoomisele ja Viimsi kandi perenaisega taimevahetusele. Sel suvel ma enam taimi ei vaheta, sest aed on nüüd täis. Homme hakkan uutele tulijatele uusi kohti otsima. Selles paketis on palju tundmatuid taimi, kellele leian nime alles siis kui õisi näen. Tean ainult, et iirised on imelised, astilbel on rohelised õied, hosta on keegi imepisike sort ning söödav kuslapuu ja lõhnav kuslapuu koos alpi kortslehega on äratuntavad.
Tegelikult on eesaias veel ruumi ja selle põhjal kui hästi ennast tunneb seal varane sinine iiris, siis võivad ka teised iirised sinna minna. Hea koht, kus pole tigusid.
Kangasteljed on poolikud, aga jube erilise väljanägemisega. "Väikese kalurihüti teljed noarootsi kandist", ütles endine omanik. Nii pisikesi põrandatelgi pole ma kunagi näinud. Mõõdud on umbes sellised, et kui igalt poolt ca 20 cm maha võtta, saaks korralikud lauateljed.
Kahjuks ei ole komplekt täielik ja aeg on hävitanud telgede parema poole, millest on järgi vaid kanga edasikerimise süsteem. Metallosad on kõik sepistatud ja korralik töö, ja mul on tunne, et need teljed on vanemad kui 100 aastat. Kaasas oli ka kolm ontlike vaskpiidega käterätikusuga, mis paberisse keeratud, kuid lihtsamad kotiriide- ja vaibasoad on tehtud pilliroost (!) piidega. Ja tallalaudadesse on augud mitte puuritud vaid tulise oraga sisse põletatud (!). Misuke mässamine see võis olla, kuid eesmärk pühendab abinõu - ilmselt oli vaja, aga puuri polnud.
"Reha" on tõeline reha, igivana ja üleni puust. Teen sellest homme pilti.

Kassitekkeline faktor

"Linnahaljastuse objektide hävingu põhjustajaiks on kõige tihemini inimtekkeline faktor," ütleb haljastuse konspekt. Ma täiendaks pisut. Eksisteerivad veel ka koeratekkeline ja kassitekkeline faktor.
Tarvitses mul vaid naabrinaise aed ette võtta kui justnagu maa alt ilmusid sinna ka seni verandal sügavalt maganud Muri ja Sass...ei, pigem nagu edevad tüütud uudishimulikud Mõhk ja Tölpa, kes nuuskisid väljapuhastatud naadijuurikates, pidasid teiste murul maha teeseldud kakluse, ronisid õunapuude otsas, et sealt mind krabada kui ma mööda läksin ja andsid iga liigutusega märku rõõmsast ootusest. Igatahes on teil, põrsad, täna tüng, sest siia me auke ei kraabi ning te võite rahus minna ja edasi põõnata.
Eellooks niipalju, et kui ma taimevahetuse käigus saadud ligi kahtekümmend taksonit maha istutasin, siis sebisid mu ümber kogu aeg kaks õhinas kassi. Ilmselt olid nad arvamusel, et see nii paljude aukude kaevamise värk on kuidagi seotud mingite pissi-kaka mängudega ja et see on väga tore. Veel enam - nad otsustasid ise ka kaasa lüüa. Sest kuidas teisiti mõista järgnevat? Mina istutan halli käokanni maha, siis ilmub Muri, väänutab mänguliselt pead, kraabib väga kelmikal ilmel minu sõnatu hämmelduse saatel halli käokanni kõrvale augu ja situb sinna korraliku plönni(!) Auku kinni ajada ma tal juba enam ei lasknud vaid tegin seda ise nii, et käokann oma kohale jäi. Samas sain ma ka aru, miks mõned värskelt istutatud taimed aias varem loojakarja olid läinud. Eriti kahju oli mugul-askleepjase külvist, mis ilmselt ka sama sja käigus jõhkralt laiali kraabiti. Hahaa, panid plönni maha, rohkem sul pole, saatsin ma eemalekõndivat kassi parastava pilguga. Tal oli küll. Järgmise augu õõnestas maadam kukeharjade vahele, siristas selle täis ja oli jälle õnnelik. Peale seda lüket hakkasin ma iga taime peale istutamist kohe kastma, sest mine isahane tea. Sassil oli ju veel ka potil käimata. Pori hoidis sitturid eemal, aga siis lipati niisama ringi ja hoiti silm peal kuhu uusi asju istutati, et seda märgistamise asja võibolla hiljem toimetada kui muld kuivem. Ma pole kunagi nii hoolsalt kastekannuga ringi käinud kui sel kevadel

Thursday, June 10, 2010

Muld, kivid ja vaated

Ehitan maastikke.:)
Eilne päev oli murranguline. Teisaldasin suure hunniku kive ja tulevase muru alalt terve mäe ebamulda, tassides selle varem selleks otstarbeks kaevatud auku. Huh! Tundsin kuidas talvel tasahilju kohalehiilinud "kõtu" lõuna paiku ennast vaikselt lahti hakkab haakima. Kaks nädalat sellist mahvi ja "kõtu" läheb ise minema. Kust küll võtta veel neid mullamägesid?:):):)
Selles aias rohkem enam nii äkilisi liigutusi teha ei tule. Jääb rutiinne ja rahulik naadijuurte väljapuhastamine istutusalalt.
Oma aias on juba kevadest peale vaade olemas. Enam ei ole laialivalguvat laomeeleolu. Muidugi ma püüan mitte märgata neid lugematuid uute huvitavate liikide taimi, mis igal pool "vaate" vahele jäävates pragudes endale koha on leidnud.:)
Viimase lillevahetuse aarded sattusid ümber kolima soodsa ilmaga. Vahepeal on olnud suhteliselt jahe ja täna öösel sadas. Kõik on ennast kenasti sirgu ajanud.

Wednesday, June 9, 2010

Taimevahetus on lahe!:)

Ma ei väsi märkimast, et teiste aiad on huvitavad. Nii põnev on tõdeda kuidas või mis. Kuidas mõni taim seal ennast parimas konditsioonis välja on sirutanud, aga minul ei lähe ta mitte või vastupidi. Valgusolud on olulised, aga mitte vähem oluline pole ka mulla koostis. Maadlen siin moosesepõõsaga ja mitte ei lähe. Juba kolmandat aastat on ta väike ja väeti. Mine või alvarilt prooviks lubjarikast pinnast tooma.
Niiske ja rammusa mulla peal tundis ta ennast pahasti. Kuivema liivmulla peal lasi üldse suled maha. Panin lubjakivitolmu, ikka ei meeldinud. Poolvarjus rammusa kuiva mulla peal oli ka hale vaadata. Nüüd on keskpäeva päike ja kuivem rammus muld. Oops, äkki talle ei meeldi kui teda aias edasi-tagasi tassitakse?
Aga eile õhtul tõime Suvelillekese kollektsioonaiast palju huvitavaid taimi. Suvelillekese aed oli liigirohkuses muljetavaldav. Istutasin taimevahetuse tulemit kodus hilisõhtuni.
Minu aeda tulid juurde Kemularia kellukas, Mittendorfi päevaliilia, ümaralehine kivirik, ruljas helmikpööris, jumalatelill, hall käokann, waldsteinia, naistenõges (algliik), kõrreliselehine iiris, sinilatv (valge), sile (või noollehine) aster, korea kitseenelas, aed-kõrvikpriimula (pruun, kollase äärega), metsülane `Elise Fellmann`, nurmnelk `Brilliant`, võsu-liivsibul (algliik), Forsteri kukehari, liblikjas kannike `Freckles`, padjandfloks `Calvides white`, kõrge punane kukehari, kirjulehine kukehari, kevadadoonis ja veel kaks kivirikku, kelle liiki täpselt ei tea.
Vajan ühte koormat mulda, kõdusõnnikut ja suuremat aeda.

Tuesday, June 8, 2010

Vihmapüha

Lõpuks ta tuli. Aial on vihma vaja. Lillherned ei ole siiamaani nina välja pistnud, sest lumesulamisvee niiskus mullas hakkab vaikselt hääbuma ja uut on väga kasinalt juurde tulnud. Sama on ka umbrohuga...veider väljenduda, aga ma olen oodanud, et umbrohi suuremaks ja lopsakamaks sirguks, sest siis on rohimisel tõhusam toime - saab korraga kogu taime kätte ja tükiks ajaks rahu majas. Kuiva aja rohimine on siuke kõva mulla peal kribu tagaajamine ja pool jääb maha.
Ladistab ikka korralikult. Paistab, et täna saab tehtud palju punaseid vaibatriipe. Mis selle vihmaga muud...

Monday, June 7, 2010

Hostaworld

Vaja ju kohe varakevadel hoolsalt rohima kukkuda. Umbrohi oli tänu pehmele talve algusele (oktoober, november, detsember) saanud peenras vohama hakata. Oktoobri alguses rohisin viimast korda, et nüüd võiks juba hooaja lõpp küll olla. Ei olnud veel mitte.
Aprillis paistis lillepeenar pehme nagu puder ja sinna võis rohima minnes kuni pahkluuni sisse vajuda. Poril balanseerimiseks kasutasin astekive, mida siia-sinna sai asetatud (enne hoolikalt läbi mõeldes, et ega selle koha peal mõnda hostat ei kasva, sest hostad tulevad alles maikuus maa seest välja). Mälu pettis ja ma panin oma lemmikule kivi pähe. Mai lõpu poole oli mõistatus majas: Kus on hosta `Night Before Cristmas`? Hostad niisama ei hävi, sest külm neid ei võta ja haigusi, millest kevadel enam ei ärka, neil ka pole.
Nojah, õnneks otsustasin üleeile siis kivi alla ka vaadata. Seal ta oli. Lumivalge, väeti ja piitsjas, aga ikkagi elus. Täna oli pilt natuke lohutavam, paistab et jääb ellu. Leht on hakanud arenema. Jube lugu. Sel sügisel tähistan hostade kasvukohad korralike tähistega, et mitte sama "ämbrit" korrata.
Ja hostadest veel. Eestlane ei pea hostast eriti lugu. "Ah, need lehed ja mingi veike õieräbu!" on hostaküsimuse kohta tavaline reageering. OK.
Aga olles hostanägijaks saanud märkan ma sel suvel ka lihtsates aedades hostasid. Tegemist on enamasti kolme liigiga. Kõige laiemalt on levinud lainjas hosta (lainjad valgekirjud lehed, poolkõrge), teisel kohal on kähar hosta (teritunud tipuga suur roheline leht, valge leheäär) ning kolmandana heleroheliste suurte lehtedega kahes toonis rohelisega kirjuks "pintseldunud" väga ilus hosta. Tahaks välja uurida, kes see võiks olla. Ostsin Balti jaama turult 10 krooniga (!!!) endale ka selle hosta taime.
Omamoodi eksootiline oli see taimemüük seal küll.:)
Letil olid väljas hästi laialt levinud stagnaaja aedade taimeliigid: suur karikakar, roosa, punane ja valge astilbe, margareetad, aed-meelespead, punane tulp ja poeedinartsissid. Taimed olid välja kaevatud ja juured puhtaks pestud. Müüdi kilekotis, mille põhjas ka veidi vett. Täitsa omapärane.:) Kaua niisugune suur taim veest ei ela ja säherduse pesemise ning jälle uue istutuskohaga kohanemise shokk on kindlasti suurem kui koos mullaga potis müües. Ainuke pluss asja juures oli odav hind ning ostja võis läbi kilekoti veenduda, et juur on ideaalselt terve ja tugev.
Sellegipoolest ei anna mulle rahu, mis selle hosta nimi on?

Friday, June 4, 2010

Hommikul vara sääsed veel magavad

Kell kuus paistab päike juba verandatrepile. Sinine aediiris avas eile oma esimese õie. Suvi!:)
Sääski ei ole. Vist magavad alles. On Sass, kes vaikse kurgunurratuse saatel õlale hüppab ja põsepairituaaliga algust teeb. Hoian tal igaks juhuks sabast, sest me mõlemad oleme huvitatud, et ta tasakaalu ei kaotaks. Tema sellepärast, et siis peab ta maast jälle õlale tagasi hüppama ja mina sellepärast, et kukkuma hakkav kass kasutab kõvemaks kinnitumiseks küüsi. Küüned on Sassil nagu noad.
Päikest on palju-palju. On puhkuse esimene päev.

Thursday, June 3, 2010

Lõikelillepaus

Aed pole just õietu, aga kui peaks olema vajadus kohe täna ühe korraliku sünnipäevabuketi järele, siis tekkib kohe probleem. Käes on "peale tulpe ei õitse 2 nädalat keegi" aeg. Jah, õieilu jagub (kullerkupud, kaunis piimalill, kalju-kuldkilbik, merikann, karvane maran, padjandfloksid, kevadfloks, iminõges `Beacon Silver`, piibeleht, kaljuibeeris ja hiidlaugud), kuid rusikareegel on selline, et lõikelilledeks sobivaid taimi õitseb sellel ajal vähe.
Välja aitaks ehk poeedinartsissi ja hilise topeltnartsissi olemasolu. Kohe hakkab õitsema kobarkivirik, kelle õied on nartsissibuketile ilusaks lisandiks ja kestavad vaasis kaua.
Nädala pärast päästab olukorra juba varane pojeng, kes avab esimesena pöörase suveõitsengu, mis kestab kuni septembrikuuni.
Peenral on praegu väga ilusad jaapani enela värviliste lehtedega kääbus `Goldflame`ja pistoksast tuletatud esialgu veel tuvastamata sordid.

Wednesday, June 2, 2010

Püksistumine

See oli väga ammu kui ma välja minnes kandsin seelikut - umbes aasta tagasi. Aga millal sai viimati kantud kleiti? :)
Too päev hakkab vajuma küll ajahämarusse. Ja sestap tulid eile mõned tublid naised kokku...et täitsa vabatahtikult kanda jälle kleiti või mõnd muud väga naiselikku riietust. Kleidikandmise päeva lõpetas hubane jutuõhtu ümmarguse laua taga.
Aga tavaelus...jah, ma nimetaksin seda püksistumiseks.
Oma kontoritöö perioodil (12 aastat) põrkasin vähemalt paar korda aastas kummalisele probleemile: Riidepoodides oli saada väga suures valikus naiste pikki pükse, aga normaalset hästiistuvat pikka seelikut kostüümijaki juurde oli väga raske leida. Pani imestama, aga eriliselt ma selle üle tollal pead ei murdnud. Viimased viis aastat, kus ka minust on saanud normaalne naine (kannan 364 päeva aastas teksaseid, sest need on mugavad), ei ole ma kordagi ei kleidi, seeliku ega kostüümijaki järele puudust tundnud.
Aga vahel on jumala tore tippida ebaratsionaalsetel kontsadel ning kanda pärleid ja käekotti. Ic, küll võttis aega, et kogu promenaadiks vajalik inventar majapidamisest üles leida.:)

Tuesday, June 1, 2010

Puhkus

Eile oli nagu puhkus. Tööl vähene koormus, mis eriti välja ei väänanud ja poole kolmest koju. Jehhuuu!!!
Kargasin kogu säilinud energiaga garderoobi kallale ja tegin selle korda. Oli juba ammu pinnuks silmas.
Täna peaks tulema sama koormusvaba päev. Veel saab teha mõned ümberistutused.
Ilmastikunõrk vildikas osutas hostade tuvastamisel tõelise segaduse. Talvega kulus värv nimesiltidelt maha ja kui eelmisel suvel tulid ainukesed nimetud hostad Imede aiast, siis nüüd on segadus suurenenud.
Vürtsi lisab ka hostade võluv komme muuta suve jooksul oma lehevärvi.
Igatahes ei leia ma enam üles `Night Before Cristmas`. Teda lihtsalt pole.
Kas tõesti hääbus mingil seletamata põhjusel talve jooksul?
Või varjab ennast siniseleheliseks muutununa (neid oleks nagu tõesti üks üleliia:) ja peab pikka naeru. Kuna hostahuumori osas ülemaailmsed tähelepanekud puuduvad, siis langeb seegi tore hüpotees ära.
Niisiis, umbes viis hostat on tuvastamata, aga loodan suve jooksul selle vea parandada.
Suvi on alanud, päiksega koonerdatakse ilmselgelt.