Jaanilaupäev sai auga maha peetud. Kaks kitarri ja lõõts sobisid selgesse juunikuu öösse nagu kirss vahukooretordile. Meie bänd mängis avaloona uhkelt ukuaru valssi ja lõke ja sinine taevas ja vaikselt puude tagant tõusev täiskuu. Oli metsikult ilus.
Pole olemas kahte ühesuguse ilmaga jaanipäeva. Eilne kuum rannailm moondus öiseks kasteohtraks jaheduseks, mis rikastatud tohutute sääsepilvedega. Isegi mind söödi.
Aias on alanud suvine õieuputus. Otsa tegi lahti valge iiris, talle järgnesid helmikpööris ja rodgersia, täna avanes kahkja iirise õis (välimus väga lihtne, aga MILLINE! aroom!), põõsasmaran `Lovely Pink`avas esimese õie (minu üllatuseks on see väga tumeroosa)ja kohe lähevad õitsema ka tõnnike ja päevaliilia Stella de `Oro.
Vahepealset õievaest aega (mitte just päris, aga siiski üsna hõre) hakkavad tulevikus täiendama valge sinilatv ja Middendorfi päevaliilia. Miks ma olen seni sellest täiesti mööda vaadanud? Sest see on vanaaegne sort ja lihtsalt pole kohanud.
Lilled jagunevad väga omapäraselt.
On moetaimed, mida pakuvad kalli hinnaga kõik aiakaubamajad. Need kuuluvad "kaasaegse kergestihooldatava aia juurde". On friigitaimed - suhteliselt põnev hämarala, kus liigub nimesid, mille kohta info saamiseks tuleb teinekord eestikeelsetelt lehekülgedelt kaugele netti minna. Loomulikult ei müüda neid poes. Ja kolmas liik taimi on vanaaegsed sordid. Kellelgi ei ole enam aias sügisheleeniumi. Kasvõi nuta. Ometi on ta septembri lõpuni aias üks ilusamaid sügisvärve. Eile taasavastasin vana hea taluõie liilia. Kõigi muude udupeenete taimede keskel oli täitsa üllatuseks kui jõuline õis, kui võimas värv. Lisaks tugev nostalgialaks ikka ka.:)
Täna tuleb teguderohke päev: objekti mullatööd tahavad tegemist ja matkavarustus pakkimist. Homme läheme kaugele ära.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment