Eile nägin ma eestimaad!:)

Ja üleeile ja üle-üleeile. Oi, see oli võimas!
Oma katuse alt lahkub minusugune tavaliselt vaid selleks, et minna tööle, aianduspoodi või raamatukokku. Kuidagi väga kodulähedaseks on elu muutunud.:)
Sellistele tulebki ainult kasuks kui nad lähevad umbes kolmepäevasele rattamatkale, kus ei tee enam vahet kas on tegemist pärapõrgu või karupersega.:)
Rajaajaja Tsett juhatas meie kamba kindlal käel ja parmupilli rahustavate helide saatel igalt poolt läbi.
Oi, matk oli võimas! Hoolimata raskustest ja tuimast kannist.:)
Esimese päeva esimesed muljed olid äärmiselt lõhnalised. Kui sõita peale jaanipäeva soojas tuules õitsevate aasade vahel siis tabab nina rännaku jooksul uskumatuid aroomipahvakuid.
Pole võimalik vahet teha kas oli see nüüd naadi või mets-harakputke lõhn ja mis sellega veel seguneda võis. Kui püüda ninaelamusi kuidagi edasi anda, siis võib see välja näha umbes nii: aasalt paiskub näkku mingi sarikalise (mesiputk, naat) magus lõhn, sekka lepavõsa niisket rammusat leitset, edasi sõites sekkub tugev jasmiinipõõsaste ja lehmasõnniku soolo, võidab jasmiin, "jasmiinihekk" lõpeb ühe õitsemisega hilja peale jäänud ungari sireli päikeses kõrbenud kammertooniga, niidetud hein (kumariin, kumariin, kumariin!), lepavõsa niiske rammus lopsakas aroom kõigega, mis seal all varjus õitseb, kuusemetsa salalõhnad, õhkub sooja sammalt ja veel midagi, võibolla õitsevad maasikad jne. Viimasel päeval männikutest läbi tuhisedes märkasin tee kõrval täitsa ehtsat nõmmnelki ja tema peen nelgiaroom lehvis sõidul me ümber nagu metsaisa õnnistus. Peaks lähiajal oma metsa mingile lühemale nuusutamissõidule minema, pfht..., see tähendab, et mitte enne kolme päeva, sest kann ei taha praegu sadulast midagi kuulda.
Kõike matka edasi anda ei suudagi, jutt veniks korraliku Valgamaad tutvustava reisibrošüüri mõõtu, aga eredamaid momente tahaks siiski edasi anda.
Lõuna-Eestis hakkas silma hõre asustatus, puhtad teeääred ja lahke rahvas. Oli kuidagi rohkem eesti kui ilusate autode, edukuse ja MASU Harjumaal. Lõunas olid korras herne-, kartuli- ja kapsamaad, igavlevad vaiksed külanoored, inimtühjad laupäevaõhtused asulad, vähe pankasid, turiste, vene keelt ja palju metsa. Eriti piirialadel.
Isand Luik.
Peatusime ühe vana veskijärve ääres, et varemeid vaadata ja natuke lõõtsutada, aga see järv oli juhuslikult isand Luige oma. Nõnda siis ei jäänudki tal muud üle kui hakata agressiivsete paaristõugetega ähvardavalt üle vee meie poole tulema. Tiivad oli täitsa rusikas. Ei pidanud olema ornitoloog, et aru saada, et see võimas lind võib täitsa vabalt tulla ja kogu kamba laiali peksta.
Otsisime ahvikiirusel rattakotist viimase saia välja ja pakkusime seda. Isand leebus mõnevõrra, susises, aga saia võttis vastu. Tema malbe naine tiirutas uudishimulikult eemal järvel.
Iidne saun ja meega pannkoogid.
Esimese päeva õhtul maandusime Pokumehe hea tuttava mesiniku õuel. Kuum ja arhailine saun mõjus räsitud teelistele nagu taevamanna. Selja taga oli ligi 70 km mägesid, laskumisi, künkaid ja pikki laugeid tõuse. Peale sauna veel lõke, põnevad kodukandilood, grillvorstid, külm õlu ja unenägudeta uni. Kui Tsett ei jäta ühelgi reisil kunagi ära märkimata misnimelise maha jäetud raudteejaama või teeharuga on tegu, siis ei saa mina jälle mainimata jätta, et mesiniku õuel asus meie telk ussikuuse ja ginnala vahtra vahel ning seal oli veel palju põnevaid puid nagu kollasevõrseline kuusk, keerdmänd, valge mänd, seedermänd jne. Nägin ka valgeõielise käokinga ja valgelehelise päevaliilia ära, kahjuks nad kumbki veel ei õitsenud.

Naage kanjon oli midagi sellist, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Väga võimas koht!
Olen surmkindel, et vanasti tehti selles paigas palju taiga. Võibolla tehakse praegugi.:)

Inemesed.
Üks viimaseid olulisi asustatud punkte enne piiriäärsetesse metsadesse ööbima minekut oli Krabi kõrts koos külapoega. Pood oli küll kinni, aga tagaukse kaudu õnnestus meil siiski sinna imbuda ja natuke provianti kaasa osta.
Kõrtsist tellisime endale korraliku lõuna. Baaridaam läks aeda kastme jaoks tilli ja sibulat tooma ja tema kaasa asus süüa tegema. Kuni lõunat valmistati, tegi meiega juttu kohalik parm Paul, kes kõrtsi ees pingil pudeli õlle juures oma suvepäevi tavatses mööda saata. Ka tema tahtis teada kust tulek ja kuhu minek. Rääkisime siis, et Harjumaalt ja lähme praegu Metsavenna talu poole. "Ei, seal pole midagi teha, isegi kõik tühjad pudelid on juba ära korjatud" rehmas Paul käega.
Kohe tuli ka baaridaam söögiga "Sa, Paul, tule sialt (meie lauast) nüid ära, inemesed tahavad sööma hakata." Ja Paul juhatati hellalt kuskile tahapoole ära. :)
Imelise Loojangu Laager.
Maabumiseks ei saa seda nimetada, saabumiseks ka mitte, sest mõlemad eeldaksid justnagu lauskmaal tegutsemist ja ülesse mäkke sõita me enam ei jaksanud. Ronimine oleks vast kõige täpsem. Niisiis, ronisime oma ratastega teise päeva õhtul RMK hubasesse laagrisse, mis asus kõrgel jõe kohal. Ei pea vist mainima, et kõik maastikud on Lõuna-Eestis täiesti vapustavad.
Nagu ikka, lõke üles, telgid üles, pessu ja siis lõkke äärde mõnnatama.
Kuna tegu oli täiesti inimtühja (loe meestetu) jõekaldaga, siis kümblesime naistega vees nagu näkid. Ujuma minna ei saanud, sest nagu enne luuret teinud mehed hoiatasid, oli vool kiire, vesi kohe kaldast sügav ja kaldaäär savist libe.
Laagri kohal kõrgus suur puust vaatetorn, kust paistis mustjõgi ja eemal Gauja, nagu kinnitasid ka tornis päikseloojangut nautivad kolm lätlast. Päike loojus rubiinpunasena maakumeruse taha. Tornist alla tulla oli veel raskem kui sinna minna.
Pudru ja kohvi klappisime hommikul kokku seitsmest veepudelist ja läksime teele täiesti veeta.
Kolmanda päeva hommikul oli rõõm nentida, et oodatud valulik kohtumine sadula ja tagumiku vahel ei olnud enam nii pöörane. Ei tea kas mingi märk kohanemisvõimest? Enamus meist tõdes enam-vähem sama.
Kulgesime läbi piirialade männikute, enam ei olnud vaja laagrisse jõuda, ees ootas poole vähem sõitu ja Valga. Peatusime tihti. Et puhata, et metsmaasikaid süüa, et talukaevust vett ammutada.
Valga saabus meeldivalt ootamatult. Linnaasfalt on väsinud ratturi tagumiku jaoks sile nagu siid. Kummid lausa laulsid kui me linnas lusti sõitsime ja Lätti läksime. Ah, tänapäeval Lätti minna on lihtne nagu selveriskäik. Ei piiri, ei midagi. Lihtsalt tänavanimed ja kauplusesildid muutuvad arusaamatuks ja jäätise nimi on saldejums. Arhitektuur ja tänavahaljastus on ka muidugi pisut erinevad.
Siis Tallinna rong, põgus akrobaatika rongistumisel seitsme rattaga ja pikk õnnis lebotamine kuni Tallinnani.
Südamlik tänu kõigile kaasmatkalistele ja kommentaari osas ka matkamuljed teretulnud.:)
Kell kümme läbi õhtul kodus, kaks õnnest ogarat kassi ja koer, tundmatuseni muutunud aed (kolme päevaga juhtub nii mõndagi) ja unenägudeta uni hommikul kella kaheksani.
Edasi on kõik juba tavapärane ja harilik. Tänane hommik algas Pokumehel sülemi mahavõtmisega naabri aiast ja kollase ema koorumisega oma peres (Eelmise ema pulmalennu ettevalmistused olid võimsad, aga paistab, et ta ei tulnud lennult tagasi. Vahel juhtub nii, et mesilasema teekond ristub näljase tihase omaga ja siis pole midagi teha.)