Nädalavahetusel olid mahedad päiksepaistelised ilmad 10-16 kraadi, tuulevarjus ehk soojemgi. Mõnus, nagu suve pikendus.:)
Eile oli üle hulga aja pilves ja puhus kõle kirdetuul.
Varahommikused temperatuurid on olnud plussis - ikka 2, 3, 1,8, täna lausa 5,5, seega, ööd on juba üsna jahedad, kuid miinustesse veel langenud ei ole. Laupäeval lõpetasin liiliapeenra uue äärise paikapaneku. Uus peenar sai ju vanast 20 cm laiem ja oi seda rõõmu, seda rõõmu...!
Küll ruumikitsikuses aednik juba teab, mida sellise suurepärase lisaressursiga peale hakata.:)
Mägitulbid ja
bulbocodium vernum said maha ja mis kõige tähtsam - krookused endile uue hingamise. Kevadel on värvilised laigud akna all nüüd palju suuremad. Tahaks loota. Ja üldse, tore oli mullas siblida. Asja käigus sai ka kivilas mõni asi teistmoodi tehtud ja paraadpeenart sügisese pilguga üle vaadatud ja paremaks tehtud. Botaanilised nartsissid läksid õunapuu alla. Veel üks katsetus, sest kuna `Rip van Winkle` ja `Tete-a-Tete`on samuti botaanilised ja aastaid kenasti vastu pidanud, siis ehk saavad ka uuekesed `Grand Soleil d `Or`, `Baby Moon` ja `Hawera` hakkama.
Kassid on hakanud talvekasukat kasvatama, mida võib järeldada äraütlemata heast isust. Bondi on kaks korda ka hiirega nähtud. Kuna meie kvartal on hiirtest-rottidest suht tühjaks püütud, siis käiakse neid lähedalolevas metsatukas jahtimas. Kasukatel on tihtipeale kahtlane palukamätta lõhn juures.
Ja niisugune ajaloohõnguline mõte tuli, et kuigi mingid lilled on aias kogu aeg olemas olnud, siis teadliku aiaruumi (Futulandi) loomise aastaks võib lugeda 2009 suve. Et siis koos kõigi arengute, moevoolude, tagasilöökide ja õnnestumistega teeb see kaheksa aastat. Meie aed on kaheksa aastat vana. Et polegi nii palju aastaid, iseenesest, aga neisse on palju mahtunud.
Kõige rohkem on sätitud ja posserdatud Paraadpeenra kallal ja seal tahab kevadel mõni asi ikka veel laiendamist ja kohendamist kuid üldiselt võib rahule jääda. Värve on, vaadet ja intriigi kah piisavalt. Siin on liiga vähe ruumi, et nautida aeglasi maitsekaid värvide üleminekuid ja las olla tema siis kirju nagu lapitekk.
Paraadpeenra külge keevitub epimeediumipeenar koos näsiniinetihniku, kullekupupeenra ja pisihostade kaitsealaga, mis enam nii dekoratiivne ei ole, kuid seal kasvab palju südamelähedasi taimi ja las tema olla. Silma väga ei riiva ja mõnel suve nädalal on kah täitsa ok.
Paigas ei ole Roosipeenar (seal kasvab aia ainuke roos!), kuhu on ruumipuudusel torgatud kõike (jah, isegi roos, minu aias, ennekuulmatu!) kõike alates puispojengist ja lõpetades orasliiliatega.
Suvel vilgub seal ringi palju liblikaid ning umbes juuliks on asi täiesti käest ära läinud ja meenutab moodsat inglise aeda kus on kõike segiläbi ja kus käib äge olelusvõitlus. Ainus asi, mida ma seal teha söandan, on ettevaatlikult rohimine ja mõne asja üles sidumine, et ta teiste kukil ei lösutaks ja aiakülaliste aeda sattudes viin nad siva mõne parema vaate juurde. Ilmselt jääbki see nurgake niisuguseks natuke käest ära kohaks. Sorry. Peenrasse on jäänud kõik ainult lemmikud ja kedagi välja tõsta pole südant. On nigu on.
Teepoolse aia äärne peenar on ka kujundamata. Iirised ju. Eespool olen püüdnud hostade, priimulate ja sügislilledega muljet avaldada, aga edasi tulevad iirised. Ja nemad peavad saama omal maal rahus olla. Ootan kannatamatult järgmist suve, et näha mis värvi on uustulnukad.Tänavune suvi laskis kõigil pisirisoomidel kopsakust koguda, järgmisel suvel peaks tulema suur iiriseõitsemise suvi.
Ja siis need kaks murelast - ees ootab astelpajude mahavõtmine. Esimesed viis aastat olid nad kenad ja viisakad, ei ajanud võsusid ja kasvatasid marju. Nüüd marju pole ja nonde maa-aluste võsude rünne on läinud kriminaalseks. Lootsin, et ehk ei läbi võsundid ehitusprahist koosnevat killustikukihti, aga tühi lootus. Astelpaju läheb läbi isegi müüri alt, mis süvendub 50 cm maa sisse. Kui ema- ja isapuude maha võtmine võsundeid ei peata, siis tuleb appi võtta Roundup või miskit sarnast. Jah, ma olen põhimõtteline mürgivastane, aga kui seda pinnasealust astelpajuvõrgustikku mingil muul moel hävitada ei õnnestu, siis vist muud üle ei jää. Saab näha.
Kevad tõotab igapidi äärmiselt huvitav tulla. Aiapiirde renoveerimise käigus on värav teise koha peale planeeritud ja mul on põnev võimalus alpikalju teise kohta uuesti üles ehitada. Nüüd juba enam mitte kiirustades vaid protsessi nautides. Tahaksin ta teha sellise, et oleks rohkem kalju moodi ja et võõramaa mägikivirikel kodusem tunne oleks, siis tuksub mõte, et kuda oleks kui protsessi kaasata ka paar vana kergkruusaplokki, sest kust mina siin põhjamaal seda tuffi muidu võtan.
Loomulikult tahuks väljaulatuvad pinnad kaljude moodi, looduslikumaks, edaspidi aitab juba sammal illusiooni luua. Ojaa, samblad on meil siin väledad tekkima...
Inimeseloom peaks ju rahul olema selle rikka ja ilusa sügisega, mis praegu on, aga tema mõtleb juba selle peale mis lumede taga eespool ootamas. :)
Praegu on aia ehteks võrratu lursslill, mis õitseb nagu hull aianurgas. Viibivad külmad on lasknud ära õitseda varastel krüsanteemidel, väga kaunis on päikesesilm `Lorraine Sunshine` ja ka sügisheleeniumide soojad värvid rõõmustavad silma. Taevassinine aster on üleni õisi täis. Ehk õnnestub täna peale tööd ka pilti teha...