Saturday, February 24, 2018

Valguse ja pakase poole.

Vastlapäeval oli mede kandis viimane soojem ilm, sedasi umbes nulli kanti, sõbrapäev oli juba paar kraadi jahedam. Edasi on kuni nädala lõpuni öösel ca -7 kuni -10 ja päeval paar kraadi soojem. Hommikuti päikesetõusu ajal kajab võsas sidin-sädin, (hoolimata  külmast), pisilinnukestel on kevad juba südames. Kui päike paistab, siis pikalt ja soojalt, aga neid päevi võiks rohkem olla.
Murrang valguse poole. Selline tunne, et talv on läbi. Toas on esimesed õied.
Anemone coronaria `Lord Lieutenant` ja `Alba`. Talvised õied on väärtuslikud.
Ja valge ka portreena

Lund ja pakast võib veel kuni kuu aega jaguda, kuid loodus vihjab kõrvulukustavalt kevadele ja see valgus, see on NII võrratu. :)
Tubases plaanis tuleb muidugi seoses külmadega rohkem kütta. Õues on lumi maas, seal pole midagi teha, kõik kataloogid on läbi sirvitud, taimed tellitud ja osaliselt juba muldki mägilastest uustulnukate jaoks kokku segatud.
Kassid on palju pildil. Külmaga on toas mõnus.
Härra Tibu vaatab läbi akna Pätut ja mõtleb, et kas läheks õue või ei läheks. Külm ju. Hetk hiljem selgub, et ikka vaja minna sõbrale tere ütlema.
Köögihetked, a la, hakka juba rutem liha lõikama. :)


Minu äärmiselt aeglase käiguga vaibavabrik teeb viimasel ajal umbes ühe vaiba nädalas. Esimene oli triibuline sini-tume-valge täisvillasest lõngast.
Teine tuleb loodusvärvides sigri-migrine villane kaltsukas.
Vahepeal võttis suure lume- ja talvepõlguse taustal laiskus üsna võimust, aga nüüd saab ikka mõnikord ka õue kõndima mindud. Kolmapäeva õhtul oli mõnus vaikne talveilm, selline, mis talve juures ehk kõige väljakannatatavam võiks olla. Tuult polnud, ülalt sadas pisikesi lumelitreid mis tänavalampide valguses sätendasid ja kui hoolega ette kujutada, siis võis peaaegu kuulda kuidas need külmas õhus üksteisega kokku põrgates tasakesi helisesid. Lumi kriuksus ja sätendas, ikkagi - 7. Neljapäeva hommikul on meil külmarekord, -20. Kõige külmemate ilmadega on kõige ilusam päike.
Täna hommikul -15 ja imeline lumehärmailm koos pimestava päiksetõusuga.
Käisime vallamaja juures pidulikul lipuheiskamisel, selline armas südamlik üritus. Rahvast oli päris palju kuigi kange külm ninasid näpistas.
Ilusat Vabariigi aastapäeva! :)

Monday, February 12, 2018

Vaikne veebruar

Süvatali. Talvepuhkuse esimene päev. -3,4.
Maa on pikemat aega külmunud, paks lumi (20-30 cm) katab aeda ja inimesed on harjunud püsikülmaga -3 kuni -8. Vaid kaks ööd (8-9.02) anti ka krõbedamat külma (-13,5) kuid mõlemad päevad  olid päikesepilgarit täis. Kanada kuuski veel katnud ei ole, aga varsti peaks selle tembu ära tegema.
Raamatute aeg. Mõnda saab sirvitud, mõnda loetud ja mõni suisa neelamiseks. Sügaval raamatuaugus sai veedetud terve päev "Maria Theresia taalriga". Autor Jaan Tepp. Põnev ja köitev ajalooline seiklusjutt, mida enne läbi saamist raske käest ära panna, aga lõpp vajus ikkagi ära. Oleks võinud olla teistsugune lõpp, aga noojah, mis seal ikka. Lühike sisukirjeldus Apollolt.
"Seiklusromaan.
Maagilis-realistlik reis ümber Napoleoni-aegse Vahemere. El Greco tundmatu maal käivitab õpilase ja meistri pingelised suhted, mis viivad Amalfi kloostrist üle Vahemere Tunise orjaturule, ekseldes sufide müstikasse ja evangelist Markuse jalajälgedesse. Pagemine Tunise õukonna peente intriigide ning varjuna kannul käiva salamõrtsuka eest läbi Aafrika ja Aboukiri merelahingu viib Ephesose rohelusse varjunud vennaskonnani. See on raamat armastusest ja ebausust ning nähtamatust reaalsusest meie ümber."

Teine tore lugemine oli teismelisest detektiivist vanal heal Inglismaal. Omavahel öeldes, raamatu pealkirjaks oleks väga hästi sobinud ka "Miss Marple lapsepõlv", aga paraku see nii ei olnud.
Raamatu pealkiri on "Piruka magus põhi"  ja autor Alan Bradley. Julgen samuti soovitada.
Ning jälle Apollo lühitutvustus:

"On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw’ mõisas erutavad lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’i meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt, kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe. See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.” "



Wednesday, February 7, 2018

Lumine.

Kuna see blogimisekoht on ka aia- ja ilmapäevik ning talvel pole taimedest suurt miskit kirjutada, siis kirjutan ilmast. Ilmad on talvel vägagi huvitavad. Ja hea hiljem võrrelda eelmiste jaanuaride ja veebruaridega.
Kolmapäeva öösel (24.01) hakkas vihma sadama. Lumi ja kõik muu sellega kaasnev sulas kenasti ära ja kuni laupäevani oli kõik jälle väga tore (plusskraadid, mahe tuuleke ja võimalus oma taimlise õuevaranduse seas inventuuri teha). Hullusti ei olnud midagi, mägilased on vintsked. Kõigest üks mägisibul oli saba maha pannud.
Pühapäeval läks jälle jahedamaks ja sademed muutusid lumeks. Edasi oli selline +2 kuni -3 vindumine. Tüüpiline viimaste aegade jaanuar, aga lumisepoolne.
01.02 juhtus olema lumesadu mõningase tuulega, tuisuks ma seda ei nimetaks, meedia nimetas küll ja soovitas kodust mitte väljuda. Kui väljumata  pole võimalik, siis soovitati auto koju jätta.
Ilm ise oli selline tavaline lumesajuilm. Uba selles, et liikluses on massiliselt juhte kes sõidavad nagu suvel. Talvel suvestiilis sõitmine lõpeb avariiga. Avariisid on palju. Nagu oleks totakad roolis. Ikka möödasõidud ja pöörane kiirus. Niisugune julm looduslik valik, sest peale pikki lumeilmu sõidab enamus teeoludele vastavalt.
Korraks anti peale "tuisku" lumememme tegemise ilma ja siis oli jälle keskmine eesti tali, lumi maas ja 4-6 kraadi külma.
04.02 tegin talikülvid ära ja viisin kasvukasse. Kasvukas oli jahe ja kuiv. Gentiana acaulis pojad olid igihaljastena kenasti potis tallel ja hallitust kuskil ei paistnud.
06.02 sai  tehtud Hemerocallis minor külv. Loodetatavasti saab nüüd  kätte selle õige ja ainuma. Õitseb ilmselt alles ülejärgmisel aastal, aga aedniku elu ongi üks ootamine ootamise otsa. Praegu näiteks ootan kevadet ja suure ootamise tulemusel hakkaks nagu isegi midagi juba looma.
Ilusad heledad päevad ka lumesaju ajal ja sümpaatselt vara läheb juba valgeks. Rääkimata siis päikesepäevadest võrratu sinise taevaga ja uskumatu, see päike isegi juba soojendab. :)
Kuu aega veel ja siis on juba päris ok.
Praegu aga...praegu on õues tõesti tuisk. Maailm paistab läbi valge lumeloori. Fui.