Thursday, September 30, 2021

Septembri sosistused.


 04.09. Eile oli asi sosinast väga kaugel. Unelesin tööl tulemusarvutuste juures kui helises telefon, "Tere, mul on puud peal, kuhu ma võin panna?" "Mih...puud? Misasja!?!" Siis mulle meenus, et olin tellinud küttepuid ja need pidid tulema ca kahe nädala pärast ja ühepäevase etteteatamisega, ning täna ei olnud ilmselgelt see päev. Jaajah. Nonii. Igatahes kui koju tulin, oli parkimisplats masendavalt puid täis. Ja siis läks hulluks tööks kuni loojanguni. Kui hea naabrinaine oma abistavat kätt poleks ulatanud, me poleks neid see õhtu riita saanudki. Töötegemise ajal lõbustas meid taevas ise. Alguses oli päike, soe paitav õhtupäike, siis piserdati kogu maailm ühest visast ähmasevõitu vihmapilvest üle ning näidati uskumatult erksat vikerkaart, mis tõusis kuskil Vahuri tagant metsast ja kukkus üle raudtee, siis näidati kagus tindisinist vihmapilve, mis sadas Mujal ja lõpuks tohutu lõkendav loojangupuna. Imelik, et peale puude ladumist uni nii kiiresti tuleb.

Täna on alpikannipeenra rajamine. Oo, nii põnev! Sedakorda siis teistmoodi. Kruus, turvas, savimuld, liivmuld ja kergkruus. Ja kõik see väikese kallaku peal poolvarjus. Kui alpikann kasvukoha juba heaks arvab, siis on ta õitsemine võimas. Aia kõige vanem alpikann.

Aga mõnevõrra kreisi peenar saab see uus olema, sest kevadel ja suvel on selle peenra teine nurk paksu päikest täis ja see tundus hea koht olema viiele floksile, kes parasjagu potis oma kohta ootasid.Viimase aastaga olen ma flokside kohta palju õppinud ja ei arva enam, et saavad ka lahjas mullas hakkama. Saavad küll, aga kompostmullas kasvanud floksid on palju ilusamad ja tervemad.

05.09 Täna hommikul oli esimene öökülmalähedane kogemus, +0,6. Sveal rüüstas see juba aeda. Ülekohtuselt varajane. Katsin krüsanteemid ära, muu jäi nagu on. Õnneks meid ei puudutanud. Täna oli õue koristamine tühjadest lillepottidest, umbrohuämbritest ja kiikamine kasvuhoonesse. Kastsin ja panin ukse jälle kinni, see on tuugalt rohelisi tomateid täis. Eriti hull on üks Black Prince nimeline, keda ma ühel õnnetul suvel ka toas püüdsin kasvatada. Imestasin, et mis mõttes kasvab tomat potis laeni ja terve aken on teda täis. Nüüd nägin mis ta kasvuhoones suudab teha kus juured pole poti ahta ruumiga kammitsetud. Ta on võtnud enda alla terve nurga ning trügib ka uksest välja. Pikad kobarad valmimata tomateid rippumas. Tii külvatud pisikesed alpikannipojad näitavad juba lehevärve, kahel oli hõbeträpse lehe peal. Istutasin nad uuele alpikannimaale sellisesse kohta kus nad kogu aeg silma all on.

10.09 Vahepeal jahedaks läinud ilmadele keerati jälle sooja juurde. Eile õhtul näitas autotermomeeter lausa 20 kraadi. Päikest on vähe olnud, sellised sombused või poolpilvised taevad, aga eks sügis ole ka juba kiviga visata. Olen Tiile tänulik krüsanteemide eest, varased madalad kollased

 
ja valge 
juba õitsevad. Seni olen vaid kõrgeid kasvatanud ja need puhkevad palju hiljem. Pärastlõunal tuli Ülle ja tõi terve sületäie aardeid - palavalt tahetud floksid Ene juurest, kuldvitsapoeg `Hiddigeigei` ja terve sinilillepaleti. Häppihäppihäppi... :)

Ees ootab huvitav nädalavahetus. Laupäeval loodan pinnasetöid teha ja pühapäeval on Võhma Juurikas.

11.09. Liigutasin paigast mõned mäed, ehk siis kohandasin elupuude taguse pinnase sinilillede jaoks söödavaks, viisin mõned kivid alpikannipeenra toestamiseks, väetasin martagone ja tegin RUUMI. (Nii väikeses aias kui minu oma on ruumitegemine üks tähtsamaid toiminguid.) Ja siis edasi eesaia turbapeenra manu, mida sai natuke pikemaks venitada ning loomulikult ei jäta ma ühtegi sellist juhust kasutamata. Sinna said elukoha uus peen bergeenia ja Tii lehtse kiviriku pojad. Bergeeniate poolest on järgmine kevad väga huvitav, tervelt kolm sellist, kelle õisi pole näinud.

12.09 Võhma Juurikas möödus oma tuntud headuses. Õnneks keerasid terve tee autot jälitanud vihmapilved enne Võhmat vasakule ära ja laadal oli päris kuiv. Nii, et mu hommikuse vihmasolina saatel reisiärevuses jalga tõmmatud kummikud osutusid täiesti kohatuks. Ah tühja kah, oletame, et ma tulin kuskilt väga vihmasest kohast ja pean sinna pärast jälle tagasi kahlama. (Võibolla mul on kodus üleujutus, et ilma kummikuteta ei pääsenud väravanigi vms) Nii, et siis Tere, Võhma Juurikas! Esimese asjana vabanesin kõigist kaasa toodud taimedest, kotikestest ja potikestest ning hakkasin ringi vaatama. Hoolimata koroonast nägi siin ja seal ka aalujaid, mis oli tore. Palju rõõmsaid kohtumisi. Siis muidugi floksidiil Aide juures, sellele lisandus neile veel kaks sõbrahinnaga nimelist taime laada pealt, neid mul veel polnud ning üks lätlaste pisike kuusk, millest oli võimatu mööda vaadata. Siis kotike sibulaid siit ja teine sealt ning olidki taimetarned tehtud. Ja mis seal ikka, olen seni küll vastu suutnud seista, kuid proovin siis minagi ära selle rait-kolmiklille, hiiglama ilusad lehed on tal. Üheks Võhma Juurika väga sümpaatseks osaks on kujunenud ka Teraste aed, kuid kahjuks polnud see sel aastal avatud. Ehk on järgmisel aastal kõik jälle vanaviisi...

Ja pärast laata oli päeva rosin - Helle aia külastus. Muidugi ei seisa ühes eluterves aias maastik aastast aastasse ühes kohas paigal, alati on muutusi. Uudistamist jätkus tükiks ajaks. Oli uusi peenraid, uusi taimi ja metsikult uhke aiamaja rajamisel. Pärast juba traditsiooniks saanud õdus teehetk heas seltskonnas Navesti jõe tüünet veevoolu vaadates...missa hing veel oskad tahta. Ning siis vurinal kodu poole.

Ilus üllatus oli koduteel sibulapakki avades. Olin ostnud 3 mininartsissi sibulat, kui pakki oli pandud peoga. Vaikne tänumeel, saan seda taime nüüd mitme kasvukoha peal proovida, sest senise kohaga ei ole ta eriti rahul.

16.09  Käib hoogne õunakuivatus. Tubades on mõnusat aroomi, kuid kallinenud elektrihinna valguses lükkan kuivati alles õhtul hilja käima, öine elekter on odavam. Tänavu on hea õunaasta, õunu tuleb kohinal, tegin isegi moosi. 

Natuke teeb muret, et Eurobulbi tellimus on väga pikaks ajaks venima jäänud. Praeguseks ajaks pidanuks sibulad juba kohal olema. Aga no näis, ehk siis lähiajal...

20.09 Tänane öö oli jälle kõhedavõitu, täiskuu ja +2,5. Hommikul korjasin kännasmustikad ära. Natuke karvase viirpuu marju ka. Nädalavahetus oli mõnus, päikseline. Sinilillede, priimulate ja muude kribude külvid on tehtud. Teen sügisrohimisi, täidan madalamaid kohti kompostmullaga ja hõrendan liiga tihedaid istutusi. Nädala teiseks pooleks lubatakse vihma. Sügis on igatahes peaaegu juba kohal. Jahedad ööd ja värvunud vahtratukad, sügislilled õitsevad, varased krüsanteemid ka. Lähiajal plaanin kasvuhoone tühjaks teha. 

Sügislilled on septembris asendamatud värvilaigud

ja roosa
 
22.09 Taaskord üks jahe hommik, pluss 2,5. Samas on hea teada, et meil ei ole siiski see päris Külmakandi, sest mõnedes aedades on öökülm tänavu juba üle käinud, meil veel mtte. Tõhusad tummised aiahommikud, täna puistasin umbrohtunud vaheaeda. Kui vahele ei segaks, oleks ca viie aasta pärast sama koha peal näsiniinetihnik. Iga seeme läheb kasvama. Jube vitaalne taim. 

Ahjaa, muuhulgas ka siis, et tere Sügis! Vanem järeltulija on sündinud igatahes suvel, sest sügis algab alles hilja õhtul. :)

27.09 Esimene öökülm, miinus 0,1, auto esiklaas oli jääs. Selja taga on hea pikk nädalavahetus. Hapuaiaga on korras, kasvuhoone sai tühjaks ja tänu paarile heale sõbrale tegin natuke ka aiatuulutust. Pühapäeva pärastlõunal verandal maandudes ja oma valdusi silmitsedes jäi üle vaid nentida, suuremad tööd on selleks sügiseks ühel pool. Kui just ei lähe selle killustikupeenra (igavene lahmakas maad seisab täiesti jõude killustiku alla kinni, sinna mahuks vähemalt tosin floksi:) kallale...aga eks oleneb ilmadest ja kõigest. Vähemasti esialgu on mul plaanis küll  ainult peenhäälestust teha. Päikepäikepäike! Suvine põuapäike hakkab juba ununema ja selline septembrilõpune malbelt soojendav taevaketas on ikka paras õndsus küll. Õhus lehvis liblikaid ja mesilasi, lursslill alustas oma valgete õieküünalde eksponeerimist. Esimesed õied on juba lahti. Aga õitsejaid on teisigi, jaapani ülane. Tervitused Pille-Riinile! :)

Ja paar toredat sügisest õitsejat astrite näol, kellest väga ruttu suured lemmikud on saanud. Tervitused Tiile! :)
ja teine kaunidus (silt on floksi oma).
 
Motikalised tegid pärastlõunal sümpaatse üllatusvisiidi, neil oli nii palju muljeid ja emotsioone, et kui ilus ilm ja kui ilusad värvilised on praegu tee ääres metsad. Ning lubasid veel edasi Vaidasse vanaisa juurde minna. Panime neile moosi ja mett kaasa. Appi, kui väike on motika pagasnik! :) 

Õhtul oli õdus äkksaunakas sõpradega. Oh, ma juba igatsen neid lauamänguõhtuid...

28.09 Juba kolmas päikesepäev. Tööl on kangesti niru olla kui õues pimestavat päikesekulda jagatakse.Tollest vingumõttest johtuvalt otsustasime eile õhtul peale tööd seenele minna. Läksime kuusikusse sirmikuid otsima. Aga, jah, ikka väga vara läheb juba pimedaks. Metsaalune oli nagu vaikne samblapõrandaga saal, kusagil ülal, võrades, pahandas mingi lind kodurahu häirimise pärast ja unine pisilinnu hääl vastas talle tsiitsitades. Muidu oli vaikne, nii vaikne. Isegi seeni polnud.

30.09 Kivilad on selle suvega kuidagi karva kasvanud.



Thursday, September 2, 2021

Jahedapalgene august.

 05.08 Elu on suvel kiire, vaevalt jõuad hommikuse aiatunniga midagi kõbida või maha istutada kui peab linna poole kimama pistma, sest palgatöö ootab ju. Õhtuti on muidugi rihm maas ja ei kulugi nii väga kaua aega kui Härra Tibu meile häiritud ilmel otsa hakkab põrnitsema Kas siin majas ükskord magama ka minnakse või vahite öö läbi üleval! Kell on juba üheksa läbi!

Seoses jahedate öödega viimasel ajal, on Härra Tibu tulnud tuppa inimlikku soojust otsima ja ühes sellega ka öörahu, sest mõne lärmaka filmistseeni peale kaabib ta ärritunult verandale nagu viimane draamaqueen. Aga küll ta varsti jälle tagasi tuleb. 

08.08 Minu viimatine suur armastus - floksid, on elanud üle põua ja vihmanädala ning sirutavad oma värve päikese poole. Lausa müstiline KUI erinevad võivad selle taimeliigi sordid olla. Nüüd kui neid iga päev lähedalt näha võin, siis mõistan miks ühest või teisest sordist on internetis mitmes värvigammas ja üsnagi erinevaid pilte. Ma ei räägi neist roosadest, mis õhtuvalguses sinistena näivad vaid hoopis peenematest värvimuutmistest. Toon näite: Dumtshatyi Koral on hommikuti ühetaoline kahvatupunane, ei paista seal mingeid erilisi värvivarjundeid, kuid päikese käes muutub ta õis mahlaseks mahedaks punaseks, mille sees on tumedam sametise varjundiga toon. Või siis mõned sellised mille puhmikul on korraga peal kolme sorti õisi, näide ühest tundmatust purpursest sordist- alguses on avanev õis ühetaoline purpurne, vaid südamik tume purpur, mõne aja pärast muutuvad õielehe servad hõbejaks ning kõige lõpuks moodustub õie keskele purpurne täheke, muu õietaust on hõbejas. Müstiline moondumine. Kuid muidugi on enamus futulandi flokse alles juurduvad üheaastased ja võistlevad peale põuda, et kes on rääbakam. Sellegipoolest teeb rõõmu. Põud on sedakorda läbi, sest viimasel ajal pole vihmaga just koonerdatud ja täna ööselgi peaks üks sutsakas tulema.

Pojengiauke kaevates sain aga aru, et muld on labidalehe sügavuselt niiske, edasi tuleb purukuiv maapind. Seda vihma peab ikka väga palju sadama, et maa uuesti niiskeks saada. Ja vahepeal ühes Raplamaa imelises iluaias külas käies vajus mul lõug üsna ripakile, sest selle aia kõrgemad floksid ulatusid mulle õlani ja neid ei olnud vaja toestada nagu minu omi. Räägitagu mis tahes, et kerge muld on leeklillele hea jne, aga paistab, et floksid tahavad savikat mulda. Oh, nad olid nagu männid seal. Sirged, ilusad, terved ja võimsad. Mida teha, et mul ka sellised oleks?

Praegu on tore aeg, saab volilt istutada. Panin täna kolm uut pojengi maha, rohkem ei jõudnud. Pojengi istutamine on ju nagu puu või roosi istutamine. ikka kolm suurt ämbrit mulda august välja ja kolm ämbrit head ja paremat asemele. Paistab, et ihaldatud pojengide nimekiri hakkab otsa saama, sest Pastelegance on nii üle mõistuse kallis, et seda ei tahagi ja Lorelei õnnestub ehk järgmisel suvel tellida. Ja paljukest neid ikka mahub.

Kunagi, viis aastat tagasi nägin ühes taluaias punast laialehist pojengi. Suured vanad põõsad ja mitte lillaka tooniga vaid ikka täitsa punased. Et kutsutavat Vanaks Rapla Punaseks. Mina kohe küsima, et kas juurikat saaks vahetada. No saab ikka, tulge sügisel. Kuni siis lõpuks nüüd sattusingi juuli lõpus samasse kanti ja tõin jupikese juurikat ära. Saab põnev olema. Jupike on nii väike, et ega ta enne kolme-nelja aastat ei õitse aga kuhu mul kiiret...

10.08 Juulikuumus on asendunud septembrise jahedusega, aga see on väga mõnus. Saab istutada, saab rohida, maa on parajalt niiske, taimed uuesti ellu ärganud. Umbrohi muidugi ka. Tegin suure alpikalju korda ja siirdun sujuvalt järgmistele kaljudele.

13.08 Homme on aalujate kokukas. Internet on sidinat-sädinat täis ja minagi kaevasin täna terve hommikupooliku. Sest taimevahetus tuleb ju ning see on kokuka üks toredamaid nähtusi. 

16.08. Selja taga on minusuguse vaikse vanainimese jaoks täiesti pöörane nädalavahetus. Reedel suur kaevamine, pakkimine ja sildistamine. Nonii. Laupäeval kraam autosse ja Kersalu poole teele. Kuigi paljud aalujad sel aastal tulemata jäid, oli ikkagi nii hea kõiki neid armsaid nägusid näha kes kohale tulid ja ka taimevahetus toimus nagu kord ja kohus. Kuigi järgmine kord võiks taimevahetust teha nõnda, et leppida selleks kokku mingi konkreetne kellaaeg kui kõik osalejad juba kohal on. Sest see, kuidas kõik nelikümmend inimest (tõsi, seekord oli meid vähem) parkimisplatsil nimesid hõiguvad ja juurepakikesi, sibulakotikesi ja potikesi vahetavad, on hiiglama tore vaatepilt ja seda peaks ikka ja jälle uuesti korraldama. :)

Pärast kokukat näitasin ka oma mõnevõrra lagas aeda ja mõtlesin, et kokukaks peab vist juba juulis valmistuma hakkama, siis ehk oleks ka midagi korras olnud. Aga põud pluss ümbermängitavad maastikud ning rohkem polegi minu väiksel maalapil kaose tekitamiseks vaja. Sest pojengistamine on lõppenud kuid floksistamine kestab veel edasi. Ja aiaaeg, see kallisvarandus, seda ju ei jätku nii palju kui tahaks. Eilegi röövis vihm lõviosa endale ja mis seal poris ikka songida, ülivihmane pühapäev oli. Mis muidugi ei takistanud mul Harjumaal ühte väga huvitavat floksiaeda külastamast. Eriliseks vaatamisväärsuseks olid vene sordid mida siit eriti kätte ei saa ning mis olid toodud Peterburist ja mujalt floksinäitustelt. Loomulikult sõlmisime "pakti" suureks ristvahetuseks järgmisel suvel. Aga see polnud veel kõik. Pärastlõunal sain FB-s tuttavaks veel ühe võimsa floksiaia perenaisega ja kui kõik hästi läheb, tuleb järgmisel sügisel koguni kaks taimevahetust.

18.08 Pime, tuuline ja vihmane. Nii nagu on terve see kuu on olnud, välja arvatud mõned erandid päikesepäevade näol. Hea, et kokuka ajale vähemalt ilus ilm sattus. Peale põudasid on tekkinud imelik refleks vihmavett koguda, kuid vist ei lähe enam tarvis...Ja veidralt kõlab, aga kuidagi sümpaatne on see jahedus ja pilvitus. Vist sain põuakuudel päiksemürgituse. Kastekannumürgitus on raudselt. Nähud küljes ja puha, öösel näen vahel unes, et mingi taim kõrbeb, siban ligi, kastan ja kastan.

19.08. Vihmaga on augustis jätkuvalt kõik hästi. Sajab nii öösel kui päeval. Kuidagi  hubane on uinuda ja ärgata vihmapiiskade sabina saatel. Ka kasside tervitustseremoonia on muutunud. Kui kuivade ilmadega tullakse säravate paraadnägudega värava juurde, sebitakse rõõmsalt jalus ja kikerdatakse nõmmeliivatee mätastel, siis nüüd ootab kahemeheline vastuvõtukomisjon trepil, kus tammutakse kannatamatult ja tehakse niisama kaheksaid. Ja nende seljad on kuivad. Kass on võimeline verandalt (magala) esitrepile materjaliseeruma enne kui ükski jäle vihmapiisk ta väärtuslikku kasukat rüvetada jõuaks. Aed aga neelab vett. Seda peaks nüüd juba nii palju olema sadanud, et ka puude juurtealused märgunud on. Aga mine tea. Ees ootab kolm vaba päeva ja kuna ma ennast kuskile ära pole lubanud, siis sisenen homme oma dzunglisse ja enne välja ei tule kui pühapäeva õhtul. Plaanis on siin ja seal korralikult siblida.

22.08. Tegelikult läks üks päev "niisama" peale ära, aga neid niisamapäevi peab ka olema, aed pole orjus, tuleb mönuga vötta. Kõik suuremad potielanikud peaks täna lõpuks maha saama. Muster on lihtne: astilbe välja ja midagi muud asemele. Olen lõplikult veendunud astilbede mõttetusest minu aias. Eriti just tänavusel põuasel suvel. Nad meeldivad mulle väga (OK, eks mõni jää ka aeda) kuid astilbe tahab raskemat pinnast ja pealegi on ta õitseaeg ikka väga lühike. Nädalake õievahtu ja voila. Floksiga näiteks võrrelda ei anna. Varsti peaks üks noor aiahuviline neile ka järgi tulema. 

24.08 Ikka üsna "sügis" on. Tegime kaminasse tule. Õues on püsivalt mingi 11 kraadi sooja, see on isegi põhjamaise suve jaoks natsa jahe, niiskus ronib tuppa ja kasvukas ootab ju terve kärutäis tomateid valmimist. Aga tänapäevaselt paigast loksutatud kliimalt mingeid traditsioonilisi suurusi oodata on ilmselgelt liiast. Hea, et need on plusskraadid...ja et pole pluss 35.

27.08 Tulid mõned alpikannid. Seekord proovin ka c. pseudosibiricat ja c.alpinumi. Saab näha. Ning ühtlasi hea võimalus kõigi puhul katsetada ka uut paremini vormistatud kasvuala.

28.08. Tuleb üks kõva kärupäev. Kõige vanem kompostikast peaks "küpse" olema ja täna siis võtangi selle ette. Millalgi saab sealt välja kaevatud liiga suureks kasvanud toompihlakas ja liiga väikeste marjadega viinapuu. Kompostikasti ja toompihlaka alt vabaneb "igavene lahmakas maad" ning sinna saab segada uue pinnase ning (liivsavi, lehemuld, turvas ja kergkruus) katsetada kallakul alpikanniwärki ning muid varjulembesi alpikribusid.

Väga huvitav: Kevadel läks komposti mitu ämbritäit mesindusjääke, näiteks vahasulatuse jäägid ning talvel hukkunud pere hallitanud söödakärje tükid. Kahtlesin, et kas need üldse kõdunevad, kindlasti võtab mitu aastat. Vastupidi. Mesindus meeldib ka vihmaussidele. Kärjeprügikiht oli 4 kuuga täiesti kõdunenud ning lausa roosatas noortest vihmaussidest. Õigem oleks vist öelda, et koosnes vihmaussidest. Ma ei ole meil kunagi neid nii palju koos näinud. Tuleb hea mesine muld. :)

31.08. Toompihlaka alt vabanenud maatükk on hindamatu väärtusega. Juba praegu on see kodu pakkunud nõudlikule madonnaliiliale, õrna hingega podophyllum Spotty-Dottyle ja pisikesele seedermännile. Karmide tuulte eest kaitseb paksude okstega mägi-ebaküpress `Baby Blue` ja muude kevad-talviste õnnetuste eest paks lumi, mis just seal aiaservas kõige hiljem ära sulab. Augusti pildid tulevad ka millalgi kui on rohkem aega. :)