Saturday, September 29, 2012

Nagu alati...

Laupäeva hommik on helge. Päike tõuseb metsa tagant täitsa viisakale kõrgusele ja hakkab maailma soojendama. Jess! Täna saab! Topin pesumasina neli korda täis ja viin kõik õue kuivama. Mahe tuuleke puhub, päike on helde, mossis talikrüsanteemid hakkavad õisi avama. Nii võiks jäädagi, aga EI - poole viiese rongi ajal saabub vihm. Torman päästma, tassin tuppa, laotan poolniisked palakad sinna kuhu saab ja millegipärast on kangesti selline tunne, nagu see kõik oleks juba varem olnud - et hommik algab ükskõik kui päikselise päevaga, aga lõpeb ikka tubase ülesriputamisega. Orhideed muidugi muhelevad, neil pole vaja juurigi sirutada, kena kogus niiskust otse nina all. Ja meite vihmamets muudkui kasvab...


Friday, September 28, 2012

Sukelduda sügisesse...

Ka septembris saab veel täiesti suurepäraselt rattaga töölt koju tulla. Kolm korda nädalas trenn...missa hing veel tahad.
Aias on alanud väike värvumine - karvase viirpuu latv, kaselehise enela leheservad ja Rossi mukdeenia lehed juba on. Korjasin eile ebaküdoonia viljad ära - sellised ideaalsed suured kollased pommakad, mis lõhnasid imehästi. Paraadpeenra lähemal uurimisel selgus, et TÕEPOOLEST on mõlema roosa ninakese omanik kaunis sügislill ´Waterlily`. Terve rosett ei ole veel kummalgi lahti, aga homseks vist juba saab. Palju kummalist selle taimega...kuidas ei märganud suvel ta lehti ja see on ka muljetavaldav kuidas ehituspoest juba õitseva rääbakana ostetud õrn hollandi olevus oma massi ühe aasta jooksul kahekordseks on kasvatanud.
Mingil põhjusel suvel kõrvad pea alla pannud väike valge igihali on väikese uue võsu ajanud. Peaks olema ju vitaalne jne, aga hoia teist nagu s...a pilpa peal. Küll ei meeldi see, ega too. Aga mulle ta meeldib. muidu ju ei viitsiks...:)
Pühapäeval on Mõdrikul Suur Saamapäev. Noh, tegelikult pigem hooaja lõpetamise kokkutulek vms. Massiliselt istutada päris kindlasti ei plaani...aed üsna täis...kui ehk mõni huvitav sibultaim ette ei sattu ja seal need kolm-neli märgatut, sahinlill, BLINGpriimula jne.:)
Aga teiste aedu vaadata on alati huvitav.
Võtan Mõdrikule kaasa roosa monarda, Viali priimulat, Compactat (har. ebajasmiin), iminõgest, Himaalaja jalglehe seemneid, karvast raudrohtu, drüüast ja akakapsast burgundy glow. kui keegi huvi tunneb, siis antagu märku. suur Monarda on juba kinni pandud, aga kribalakese servast ikka saab.

Thursday, September 27, 2012

Kolmapäevased naljad

Helistasin koju. Pärastlõunauinakut teinud Härra Tibu elavnes kutsungit kuuldes ja tuli ka, nina pikal, uudistama, et mis siis nüüd toimub ka. Pokumees tegi lülituse üldmikrofoni, nii et toas ka kuulda oleks. Härra Tibul plaksatasid silmad pärani, näole tuli täieliku arusaamatuse ilme ja korra vaatas ta isegi selja taha, et mis wärk...no ei saa karbi seest Futu hääl tulla. Kui muud jutud räägitud ja kassi reageeringust kuulsin, siis moosisin koeruse pärast mesimagusa häälega "Tiburull-kiisukass, tupsununnuke-e-ne jne" Tibu jõllitas uskumatu näoga telefoni. Ei ole olemas! Lõpuks tegi perenaise häält tegevale karbile igaks juhuks põsepai. Endal oli ikka see võrratu "einomineperse" nägu peas.

Wednesday, September 26, 2012

Pimedas ja paduvihmaga

Vahepeal on aeg edasi läinud ja varahommikud pilkased pimedad. Esmaspäeval sadas veel kah. Töölemineku teel paikneb endiselt kaks "lõksu" renoveeritavate teelõikude näol, näib nagu oleks tee-ehitajad koos minuga puhkusel olnud. Tore.
Samas võib ka koerailmaga päeva õhtupoolik olla soe ja päiksene...kui juhuslikult tunned mõnd võlurit.:)
Käisime esmaspäeval peale tööd Telliskivi tänava Loomelinnakut avastamas.
Tänaseks lubatakse täispäikest. Kisub rattahooaja lõpetamise poole, sest pikemas perspektiivis on muudkui vihm, vihm, vihm.  Eile oli väga hea sõita, tuul selja tagant, näis kuhu täna need tuuled keeravad.

Sunday, September 23, 2012

Huvitav artikkel

Mulle väga meeldis, see on just see, et meie siin põhjamaal suisutame suu juures, et ometigi kasvaks...neid liike, mis veidi soojemas kliimas lausa lindpriiks on kuulutatud.

Armastatud lillede tõeline pale.


Jaan Mettik, Maakodu
07. august 2010 11:40

Eesti ebasoodne kliima kaitseb meid paljude umbrohtude eest. Kuid aednikud näevad ikka verist vaeva, et neid kasvatada. 
Innustunud aedniku saatus on üks lõputu rist ja viletsus. Kord võtab taimekesed külm, kord surevad nad kuivuse või liigniiskuse kätte. Kui selle peale jääb must masendus veel tulemata, saabub see kindlasti hetkel, kui teadvustate, et suur osa poputatud hellikuist on tegelikult umbrohud.
Umbrohune orhidee epidendrum.

NEEDUS SUVELILLEPEENRAL
Alustan ilutaimede salakavala loomuse paljastamist suvelillepeenrast. Ilmselt olete kõik märganud, kuidas saialilled tärkavad ka viis aastat pärast külvi või kuidas päevalilled järgmisel suvel lindude söögimajade ümbrust kaunistavad. Nemad on üpris süütud, paljud meie suvelillepeenarde iludused ongi aga prügimäelt üles korjatud.
Brasiilia prügimägedelt ja Argentina jäätmaadelt tuleb näiteks kaunis suvik harilik ämbliklill (Cleome hassleriana). Meil vajab ta varajast külvi, hoolikat ettekasvatamist, sooja päikeselist kasvukohta, parajalt süüa ja juua ning siis, kui kõik klapib, rõõmustab ta aednikku oma kõrge kasvu, ulmeliste õite ja vahvate pikkadel varrekestel värelevate viljadega.
Meil nii pirtsakas hellik näitab aga veidi soojemas kliimas oma tõelist palet, andes rõõmsalt isekülvi ning kippudes igal võimalusel loodusesse putkama.
Mandri teise kalda jäätmaadelt Andidest on pärit suur mungalill (Tropaeolum majus). See üheaastane rohtne ronitaim on paaria juba päritolult – teda peetakse sageli looduses tekkinud hübriidliigiks. Nagu segatud verega olenditele kohane, on ta väga elujõuline. Ta suudab end isegi Eesti suvega mitme meetri kõrgusele hiivata ja kõik ümbritseva kinni katta. Hawaiil ja Uus-Meremaal on suur mungalill aga lausa ohtlikuks umbrohuks kuulutatud.

SAATAN PUNASES
Tõeline needus on riitsinus (Ricinus communis), kes laamendab pea kogu maailma troopikas samal moel kui Eestis Sosnovski või hiid-karuputk.
Põhja-Aafrikast või Ees-Aasiast pärit riitsinus on sobivas kliimas vähemalt sireli mõõtu põõsas või mitmetüveline puu. Tegu on tõelise oportunistiga, kes kasutab kiirelt ära iga eluvõimaluse. Ta talub kuivust ja liigniiskust ning kasvab nii viljakal kui lahjal mullal; tärkab esimesena seemnest pärast tulekahjusid, üleujutusi ja igasugu mullatöid.
Ta kasvab kiiresti, jättes teised taimed enda varju ning siis, täiskasvanult, hakkab järeltuleva põlve eest hoolitsema. Seda, mille eest hoolitseda, riitsinusel aga jätkub. Üks suur kuni 8m võraläbimõõduga riitsinusetaim võib anda 150 000 seemet, samas kui meetrine riitsinus “ainult” 1500. Neid suuri, inimesele surmavalt mürgiseid seemneid loobib ta oma paiskvilju avades ise laiali ning lisaks levitavad seemneid ka linnud ja rotid.
Samasugused umbrohud on oma päritolupaigus ka näiteks sultan-lemmalts (Impatiens walleriana), india kanna (Canna indica) ja roodne raudürt (Verbena rigida). Ka meie rukkilill on viljapõldude umbrohi, mida ei soovitata invasiivsuse ohu tõttu kasvatada ei Põhja-Ameerikas ega Austraalias.

Umbrohud rõdukastis
Sama kurjakuulutava seltskonna kui suvelillepeenrale, saab kuhjata ka rõdu lillekasti. Istutage keskele fuksiapõõsas ja kahele küljele talle seltsiks kaharad lantaanipõõsad ning kasti äärtesse rippuma mõned hõbepaela taimed. Tulemus on igati värvikas, see ei riiva ei heakorrapolitsei ega keskkonnainspektorite silma. Samas võib sellise kasti eest mõnes teises riigis kui mitte vangi minna, siis päris korraliku trahvi saada.

Kõige ohtlikum sellest seltskonnast on ogaline lantaan (Lantana camara). Ta on kuulutatud üheks sajast maailma kõige invasiivsemast elusolendist. Samasse väärikasse seltskonda kuuluvad näiteks veel koduhiir, rändrott, malaariat levitav sääsk Anopheles quadrimaculatus ja jalakasurma põhjustav seen Ophiostoma ulmi.
Lantaan võib aastatega moodustada tihedaid, mitme meetri kõrgusi läbipääsmatuid võsastikke, kus ei suuda kasvada ükski teine taim. Tänapäevaks on seda jõudsalt nii seemnetega kui vegetatiivselt paljunevat umbrohtu täis pea kogu maailma troopika ja subtroopika.
Ligilähedased elukombed on ka fuksiatel ning kõige “tegijam” neist on perekonna külmakindlaim liik patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica). Ta moodustab tihedaid võsastikke Iirimaal, Austraalias ja Tasmaanias, Uus-Meremaal ning Hawaii saartel. Patagoonia fuksia potentsiaalne kasvuala ulatub peaaegu Eestini välja. Lätis Salaspilsi botaanikaaias on see liik juba aastaid vahelduva eduga väljas kasvanud.
Hõbepael (Dichondra) on eelmainitutest kõige viletsam. See Austraaliast pärinev hõbedaste lehtedega roomav taimeke on seni suutnud probleeme põhjustada vaid USA lõunaosariikides, eriti Californias, kus teda alles mõnekümne aasta eest propageeriti kui niitmist mitte vajavat muruasendajat.

Umbrohud aknalaual
Toalillede hulgast on umbrohtusid vast kõige lihtsam leida, ja kui kirjandusklassikat tsiteerida, siis “läheb issanda päike enne looja”, kui me kõikide toas kasvatatavate umbrohtudega ühele poole jõuame. Õnneks ei lase kitsuke potiruum taimedel teie korterit vallutada ning õue ei lase neid talvised miinuskraadid.

Kurikuulsaim toataim on viigikaktus (Opuntia). Tema “vägitegudest” Austraalias – kuidas ta vallutas kõikmõeldavad kasvukohad nii, et isegi küülikud oleks peaaegu nälga jäänud, kängurutest rääkimata – on kuulnud needki, kes taimedest kaarega mööda käivad. Samasugusid trikke teevad praegu Vahemere ääres, Vaikse ookeani saartel ning Aafrikas ja Austraalias sinna kunagi ilu- ja kiutaimedena sisse toodud agaavid (Agave spp.).
Maailma üheks jubedamaks umbrohuks peetakse ingveri kaunist sugulast Gardneri hedühhiumi (Hedychium gardnerianum). Temagi on saja invasiivseima taime nimestikus. Oma ilu tõttu on ta külmades maades hinnatud talveaiataim, troopikariikides aga aialill.
Hedühhium kasutab aedadest plehku panemiseks iga võimalikku viisi, ja sinna, kus ta on end sisse seadnud, ei jää ruumi enam ühelegi teisele rohttaimele. Lõpeb isegi puittaimede uuenemine, sest kui mõnel puulapsel õnnestubki end risoomipusasse kasvama sättida, ei jagu talle tiheda lehestiku varjus piisavalt valgust, et suureks sirguda.

VANAEMA UMBROHUPOTID
Ka teada-tuntud potilillede hulgas on umbrohtusid ridamisi. Lõuna-Aafrikast pärinev tihe aspar (Asparagus densiflorus) on end juba ohtlikult sisse seadnud Austraalias, Uus-Meremaal ja Californias ning laiendab jõudsalt levilat Vahemere maades. Austraallane südajalehine nefroleep (Nephrolepis cordifolia) laamendab USA lõunaosariikides ja ähvardab teistessegi soojadesse maadesse levida.
Saalomoni saartelt pärinev kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on juba vallutanud Florida ning praegu vallutamas Hawaiid ja Vaikse ookeni lõunaosa saari. Kaks juudihabet – sebralill (Tradescantia zebrina) ja brasiilia tradeskantsia (Tradescantia fluminensis) – on oma Ameerika kodust plehku pannud ning matavad kinni metsaaluseid Austraalias ja Uus-Meremaal. Kolmas ameeriklane, sõrgköis (Syngonium), hoiab hirmu all aga Vaikse ookeani troopilisi saari ja Lõuna-Aafrikat.
Umbrohtusid on isegi orhideede hulgas. Hawaii saartel peetakse ametlikuks invasiivseks nuhtluseks hübriidset epidendrumiliiki Epidendrum x obrienianum.
Taimseid pahandusi on põhjustanud isegi akvaristid. Osaliselt tänu neile on maailma vallutama läinud Amazonaselt pärit harilik vesihüatsint (Eichhornia crassipes) ja salviinialiik Salvinia molesta ning ilmselt troopilisest Aafrikast pärit vesisalat (Pistia stratiotes).
Vaikse vooluga soojadesse magedatesse vetesse sattudes kasvavad need taimed nii paksuks hõljuvaks taimematiks, et peatavad isegi laevaliikluse, rääkimata sellest, et soodustavad veekogude kinnikasvamist ning hävitavad seal kohaliku floora ja fauna.

UMBLIAAN JA UMBPÕÕSAD
Ohtlikke umbrohtusid leidub ka puittaimehellikute hulgas ja üks neist – harilik luuderohi (Hedera helix) – on meil isegi looduskaitse alla võetud. USAs olevat olukord luuderohuga isegi nii hull, et temaga võitlemiseks on asutatud kaks rahvaliikumist – The NO-Ivy League ja Ivy-OUT.
Loomulikult ei tähenda see, et ka meie peaksime oma loodusliku luuderohu vastu võitlusse asuma, kuid harilik luuderohi on persona non grata USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Brasiilias ning eriti invasiivseks loetakse kultivari ‘Baltica’. Ameerikas laamendab teinegi meie aednike siniunelmate liaan – rohkeõieline visteeria (Wisteria floribunda).
Parem pole tegu ka sissetoodud hellikpõõsastega. Meil külmaõrn ja seetõttu vähelevinud ning aedniku kõrget taset näitav harilik tamarisk (Tamarix ramosissima) kuulub samuti maailma saja kõige invasiivsema elusolendi hulka ja paljudes edevates eesaedades eputav eksootiliseilmeline äädikapuu (Rhus typhina) on kodumaal Põhja-Ameerikas kõige tavalisem võsamoodustaja.
Kindlasti peame saatust tänama selle eest, et talv hoiab meie aedades paigal Davidi budleia (Buddleja davidii) ja pontose rododendroni (Rhododendron ponticum) – need põõsad põhjustavad muresid Briti saartel ja Uus-Meremaal. Budleia suudab kasvada isegi vihmaveerennides, katusekarniisidel ja müüripragudes ning lagundab nõnda ehitisi; toksilisi ühendeid sisaldav pontose rodo aga moodustab nii tihedaid padrikuid, et neis ei suuda kasvada isegi samblad.

VALGE AKAATSIA
Armastatud lillede tõeline pale
Ilus ja hullutava lõhnaga ilupuud harilikku robiiniat (Robinia pseudoacacia) tuntakse Eestis hästi ja pea igas linnas on mõni suur eksemplar. Kahjuks jääb kaunil puul aga meie suvest ja soojakraadidest sageli väheks, oksad ei jõua piisavalt puituda ning nii kannatavad taimed sageli tõsiste talvekahjustuste käes. Mida vanemaks puud aga saavad ning mida lühemaks jäävad aastakasvud, seda külmakindlamaks robiiniad muutuvad.
Samas, kui asjale kriitiliselt vaadata, ei teagi, kas õiterohkeid robiiniasalusid tasub igatseda. Tänapäevaks on robiiniatega hädas peaaegu kogu Euroopa
See taim on erakordselt elujõuline – ta paljuneb nii seemnete kui juurevõsudega, talub hästi põuda ja on mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kuna elab sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Kõige selle tulemusena võivad end juba kord sisse seadnud robiiniad kiiresti vallutada suure maa-ala, kus peale nende ei suuda kasvada ükski teine puittaim.
Kui emapuudega peakski midagi juhtuma, tärkavad juurevõsudest kiiresti (kasvukiirus võib ulatuda paari meetrini aastas) uued puud ja igaks juhuks on mullas tallel ka seemned, mis püsivad idanemisvõimelised enam kui kümme aastat.


Silmaring laiemaks
Pidevalt tuleb müüki uusi taimi ning väga raske on pidada üht eestikeelset andmebaasi, kus kõik ohtlikud või potentsiaalselt ohtlikud taimeliigid sees oleksid. Hea näide on sellest kevadest pärsia karuputk (Heracleum persicum), mille taimed invasiivseks muutumise ohu selgudes kiiresti müügilt korjati.
Kui teil tekib mõne taime elukommete suhtes kahtlus, siis sobib esmaseks infoallikaks meie keskkonnaministeeriumi koduleht, kust leiate tavalisemate Eestis võõrliigina kasvavate taimede nimekirja.
Uurida tasub ka ingliskeelset Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaasi (http://www.nobanis.org). See on liigiliselt mahukam ning teavitab, kuidas mingi taim end meie naabrite juures ülal peab.
Euroopa Liidu võõrliikide andmebaas DAISIE (http://www.europe-aliens.org/) vaatab asja veelgi laiemalt, siin on lisaks Lapimaa umbrohtudele ära toodud ka Assooride ja Kanaaride tulnuktaimed.
Rahvusvahelise invasiivsete liikide andmebaasi aadress on http://www.issg.org/database/welcome/ ja seda haldab asutus nimega IUCN SSC Invasive Species Specialist Group (http://www.issg.org). Meid puudutavaid invasiivseid liike on siin suhteliselt vähe, sest õnneks siiski enamik võõramaiseid umbrohtusid meie talvi üle ei ela.

Sügise esimene päev

Härra Tibu kössutas küttepuude hunniku otsas ja pidas ümbrust silmas. Kõrge koha pealt oli kõik kenasti näha, eriti perenaine, kes naaberaias vaateid rajas ja mitte ei tahtnud koju tulla. Härra Tibu oli juba kõike proovinud, aga nii kraenipp kui teised moosimise võtted ei olnud aidanud. Vanahärra Arturi (naabrite kass) territooriumil Tibu väga lailatada ei tahtnud ja peale täiesti kasutut etendust tuli ta ära oma aeda.
Puuvirna otsa materialiseerus mureliku näoga Otu, "Kas tohib?".
"Aga palun." Mehed panid tervituseks ninad vastakuti, sest Otu oli kassi kohta niisuke lahe tüüp ja nad olid varemgi koos hänginud.
"Mis? Nad sul jälle põristavad, ma kuulen," küsis Tibu.
"Niidab, sunnik jah, ei ole elu, ei ole..."
"Haah...minu oma jälle tuhnib mullas.":)
"Ma näen jah, mis ta tuhnib seal?"
"Seda ma siin vaatangi. Ma ei ole ka aru saanud. Söögi pärast see igatahes ei ole."
"Mäng mingi vä? Nad ju ka mõistusega olevused." Otu asus asjalikult une eelset rituaaltualetti tegema.
"Kuule, põõname jah natuke, päike paistab nii soojalt," oli ka Härra Tibu huvitava meelelahutuse poolt.
Möödus käbeda käiguga Proua Muri. Pidas perenaisele omakorda läbi aiavõrgu pika kehakeele jutluse teemal kuidas oleks aeg justnagu midagi põske pista ja et isegi oled kauaks siia jäänud jne. Kehakeel seisnes koibade sirutamises, saba kunstipärases vonklemises, erinevates poosides kivimüüril kössitades ja perenaisele silma vahtides. Too ei teinud väljagi. Nõme! Tusane emand loivas tagasi veranda poole, kus oli tema lemmikkoht. Otut nähes võngutas ta kurjalt turja, aga hetkel lamenti teha ka ei viitsinud. Ilm oli liiga ilus. Muri oli selline pisike, aga tujukas ja ohtlik. Mehed hingasid kergendatult ja käivitasid unenurru uuesti...sügisene päike oli nii mahe ja leebe...


Saturday, September 22, 2012

Tere kirju sügis!:)

Uurisin millise maitsega "naistekas" juba on ka. Likööri kohta oli üsna...hmh...krõbe. Kuna maitset saab tempida, siis panin kuni pudelikaelani suhkrut juurde ja ikka see loksutamine. Selle jabura joogi mõte on sündinud kunagisest Tutti-Fruttist (viina ja suhkrusegusse hakati alates kevadest poetama erinevaid hästi küpseid marju - maasikaid, tikreid, muulukaid, sõstraid, jõhvikaid, pohli. Pärast maitses ikka nagu mustsõstraliköör, aga sellest polnud midagi:).
Nüüd hoian pudelit külmkapis, sest mingi väike korgilükkejõud oli sees. Aga kui läbi kuumutada, siis pole jälle see. Istugu parem külmikus.
Täna korjab Suvi viimased klaarõunad seelikusse ja hakkab suvemaale ära minema. Troonile asub Sügis. Kui väikest kokkuvõtet teha, siis oli see selline püsikute liigirohkuse sügavuti avastamise suvi. Ja Vaate märkamatu sünd, sest nüüd on TA olemas. Hoolimata pidevatest uustulnukatest, ei  tekkinud suve lõpuks "taimelao" sündroomi, sest tänu ära läinud materjalile said uued kohe endale sobiliku koha. Mõnes mõttes ka aia korrastamise suvi, sest Vanaraud ja Koli läksid minema. Asemele tuli Ahjuküte, millele mõtlemine annab mõnusa kindlustunde.
Globaalse soojenemise jutud ja arktilise jäämütsi kiiret kahanemist näitavad fotod pole üldse midagi toredat. Kliima on heitlik. Seda ei oska isegi ilmauurijad ennustada milline tuleb järgmine suvi...või talv. Sügisega on natuke lihtsam...koerliblikaid lehvib igal pool - tuleb vist kirju.:)

Friday, September 21, 2012

Nautida päeva...

Päike hakkab hinda minema...mitte, et teda juba nii võimatult vähe näha oleks, kuid niiskusest suve jooksul küllastunud maailm saab siis natukenegi taheneda. Oi, ma ei kujuta ette neid lumekoguseid, kui need rutiinsed vihmad lumedeks moonduvad ja...aga ma mõtlen sellele homme.:)
Täna on täispäike ja plaanis natuke labidatööd.
Eile paraadpeenras täppisrohimist tehes avastasin, et kaunis sügislill `Waterlily` ei olegi loojakarja läinud vaid upitab mulla seest roosat ninakest välja. Oh rõõmu!:) Huvitav, kas oldakse aastaga ka kosunud või ikka ainult üks õis?
Ja teine tore üllatus oli naapoli alpikanni poja üle, kes suvi läbi väga mornilt varjupeenras kükitas ja midagi ette ei võtnud. Nüüd, septembris, on ta elavnenud ja kolm uut lehte kasvatanud.
Veidi tekitasid imestust pisikese roseti kasvatanud  topeltõielised kobarhüatsindid, et misse siis olgu? Kas eksitus või ongi kobarhüatsintidel sellised kombed? Lähen otsin kuldvitsatihnikust üles nende algliigilised esivanemad ja vaatan kuidas nemad käituvad.
Karuheinast ei saagi praegu sotti, pisi-pisikese rohututi lehed on kollaseks läinud...on see sügise pärast või hüvastijätt? Aru ma ei taipa...mina siin suisutan suu juures, aga kusagil Põhja-Ameerikas kasvab ta võsas nagu meil angervaks...Päris naljakas oleks näha kuidas keegi võõramaa aiahoolik kusagil Austraalias angervaksa poputab ja rõõmustab, et näe, suve jooksul kasvas sentimeetrike...:)
Aga jah, seegi kuulub selle aiatõve juurde...võõramaa taimede oma peenrasse kodustamine.
Paraku, kõik alati ei õnnestu. Mõni kas jääbki metsa poole vahtima või võtab külm ta lihtsalt ära.
 Ja "tibusid" loetakse meil kevadel.:)

Thursday, September 20, 2012

Hea päev.:)

Pokumees leidis meie aia lõpututest dimensioonidest umbes tosin kärutäit mulda ja kõik see õnnistus on nüüd kaevu ääres kevadet ootamas...kui ma seda juba varem kasutusele ei võta. Vaikselt hakkab meenuma küll, et ehituse ajal sai aianurka vana maja seinatäite saepuru ja komposti vaheldumisi ladestatud....sest kuskile polnud panna ja nüüd siis viis aastat hiljem niisuke ootamatu pärandus.:)
Muld on selline unistuste muld - sõre, must ja rammus...ning sisaldab palju naelu.
Osa sellest läks kohe kahe noore budleia istutamiseks, sest paistab, et budleiaprojekt käivitus juba täitsa poolkogemata. Kaks väikest taime olid külas saadaval ja ega mul rohkem polnudki vaja. Vana pargiroos Maiden`s Blush loovutas budleiadele oma aia kõige soojema ja päikselisema koha (poleks vaja olnud igas suunas neid meetriseid võsundeid ajada) ja kui budleiadel õnnestub kevadeni elada, siis on juba väike lootus mõnevõrra karastunud loomuse ja puitunud juurekaela näol ehk toetamas. Tamarisk on ka kohe seal kõrval. Maiden`s Blush ise kolis naabri aeda. Endale jätsin kaks väikest oksakest seemneks. Ikkagi nii vana sort ja...
Eile oligi selline jabur pilvealune päev imepeenikese seenevihmaga, mis nagu rohimist ja peenraäärte täitmist just ei takistanud. Lõpuks tuli Pokumees ütlema, et tule tuppa, naine, täiesti juhuslikult vihma sajab, juba tükk aega...ja ma pidin tuppa kobima.
Tegin natuke inventuuri ka. Sellel suvel on ära läinud palju suuri püsikuid (hostasid, astilbet, võhumõõka, iiriseid, päevaliiliaid jne) ja põõsaid...sirelipojad, mairoos ja teised traditsioonilisemad asjad. Nende asemele on tulnud sibullilled, priimulad, helmikpöörised ja alpitaimed. Suundumus näib olevat väikeste taimede suunas, sest suured oleks justnagu enamus juba ära avastatud.  Endalegi ootamatult on hästi palju lauke. Kõige selle mahutamiseks tuli juurde kaks uut istutusala.
Mis saab järgmine suvi?
Kaldun arvama, et järgmisel suvel nii pööraseid muutusi ei tule. Pigem imetlen uustulnukaid, nokitsen kiviplaatidest õuet teha ja hoian madalat profiili. Äärmise vajaduse korral sebin juurde ehk mõne helmikpöörise, siilkübara või priimula (malbel ilmel)...

Wednesday, September 19, 2012

Iidsete maastike peal kõndimas


Võtsime eile pärastlõuna vabaks ja läksime maalinna vaatama.
Millegipärast arvasin, et see on väiksem ja madalama valliga, aga maastik mis kuuskede vahelt avanes oli ikka täitsa põrutav. Rohelise muruga kaetud ellipsi kujuline väga suur plats meenutas jalgpalliväljakut või staadioni, mis ümberringi piiratud iidsel ajal laotud sammaldunud munakivide valliga. Selline suur ja võimas ja mõtle mida tahad...
Praegusel ajal on seal Milda pere poolt päris elutöö ära tehtud, et valle võsast puhastada ja mätlik heinamaa muruks muuta - mõnes mõttes võib seda ka suureks arheoloogiliseks eksperimendiks lugeda. Et milline nägi see koht välja ennemuiste - siis kui inimese käsi selle eest veel hoolt kandis. Väga põnev koht!
 Ja nüüd tuleb see "mõtle mida tahad": Oli see pelgupaik vaenuvägede ja röövlite eest? Oli see hiiemaa? Kuskil peab ju saama ka jumalatega rääkida. Ei, hiie jaoks oleks justnagu liiga suur... Või nähti seal lausa Taarat ennast välgu seljas maha tulemas ja otsustati paik kividega piirata, et keegi selles kohas mitte kunagi enam põldu ei teeks? Sest hiljemgi kumas metsa tagant mõnikord öösiti heledat päiksevalgust ja kostis piksemürinaid...
Kuna noil aegadel oli elu-olu keeruline ja moodsaid masinaid-leiutisi igapäevatöödel abiks polnud, siis kulus inimese kogu vaba aeg kõige eluks vajaliku kasvatamiseks, valmistamiseks või töötlemiseks. Kes talved tahtis üle elada, pidi põldu harima, loomi kasvatama, kehakatteid ja tööriistu valmistama. Ja kõike seda käsitsi. Vana aja inimene oli praktiline ja aeg kallis.
See väljak ei andnud rukist ega otra, aga tema puhtaks raadamiseks ja kivivalli kokkukandmiseks kulus sadu väärtuslikke töötunde. Keegi või terve hulk keegisid võttis selle ometi ette, hoolimata sellest, et see midagi materiaalset sisse ei toonud. Järelikult oli see OLULISEM kui eluvajalikud igapäevatööd. Millegipärast kannustab arvama, et see oli siiski pelgupaik. Keset lodumetsi (või lausa sood) natuke kõrgem koht veidi tahedama maalapiga, kivivall, millesse rammitud kõrge tules teritatud otstega palktara. Pelgupaiga väravate taha võis mahtuda terve küla koos kariloomadega.
Siiski...Või kindlustatud talukoht?...eluaseme jälgi pole lihtsalt veel leitud, sest plats on nii suur...




Tuesday, September 18, 2012

Kukeharjadest

Juhtusin `Star Dust`i` nuusutama - puhas huumor!:) Niisugune odava odekolonni lõhn. Stagnaaegne meeste oma, marki ei osanud öelda. Kui juba testimiseks läks, siis nuusutasin `Frosty Morni` ka - veel delikaatsema lõhnaga ja ega `Mediovariegatum`teistest parem ei olnud. Roosakate kukeharjade kiivalt sügiseni hoitud saladus - kuuldused nende heast lõhnast on tugevasti liialdatud, ehk kuidas seda nüüd küll ilusasti öelda, et nende lõhn meenutab mišat või šašat.:)
Aga mesilastele meeldib...
Ja ise nii ilusad! Nägin külas head kukeharjade eksponeerimise lahendust - nad kõik olid ühes liivases lahja mullaga nelinurgas koos. Moodustamas ühesuguste õite ja lehtede kummalist kooslust, kus vonkles võrratuid värve. Ja need sobisid nii hästi kokku. Varasemad juba ära õitsenud, hilisemad pastelsed koos veidi värvikama `Herbstfreudega` kahtlematult Vaate kauneimad pärlid.  Ja milline ruumi kokkuhoid!:)


Monday, September 17, 2012

Õunmündi metamorfoosid

Eile külas kohtusin oma aiast pärineva õunmündiga ja üllatus oli suur. Kui meie märja maa peal moodustab ta niiskeid poolroomavaid ja mitte eriti kõrgeid lopsaka haljasmassi padjandeid, siis sääl (kuiv lahja liivmuld) oli tegu vööni ulatuva tugevavarrelise kena kirju taimega. Invasiivsena muidugi veidi tülikas, kuid suhteliselt lihtsalt väljaroogitav. Hoopis teine olemus. Dekoratiivne, mittelamanduv ja suure kuhilana selline heletava mulje jättev taim. Kust võtta küll liivaseid õhulisi muldi, et kasvatada selliseid...oeh, see lihtsalt oli NII ilus.:)
Aga muidu on aiatöö niisugune...endasse imev. :)
Mõtlesin, et võtan täna täitsa kohe puhkepäeva...käisin korra väljas ja panin kirja kuhu uustulnukad maha said, et kevadel umbrohu pähe mõnda imeliku pealsega asja välja ei sikutaks. No ja rohisin siis ka veidi ja. Siis tundus, et hobusesõnniku võiks uue peenra kõrvalt ära lohistada, omalgi kenam vaadata, siis kolisin kaevuklapi juurest paar iirisepesa parema koha peale. Kuna labidas juba käes oli, siis kaevasin välja paar põõsast, kes homme uude koju lähevad...noh ja kuna puhkamine juba korralikult mokas oli, siis harvendasin maasikad ka ära. Asja käigus panin roosipeenra tagaossa naabri elupuude tõrjeks juuretõkke ja leidsin deutsia alt üles anomaalse pojengi poja. Vooderdasin hobusesõnnikuga talle uue pesa. Nüüd peaks jälle uut lootust olema. Pojengid on meil visad kasvama minema.
Hoidusin hoolikalt kodust välja minemast. Täna ühtegi taime juurde ei tulnud.:)

Sunday, September 16, 2012

Inventuur

Ma ei peaks üldse kodust väljuma...ilma naljata. Kolmapäeval olin pool tundi ära ja naasesin 12 liiliasordiga. Neljapäeval käisin korra Pühamaal ja tulin jälle aardehunnikuga. Nüüd see Võhma Juurikas ka veel takkaotsa.:)
Õnneks olen täiesti immuunne suurte lopsakate lillede vastu nagu pojengid, ebamagunad, malved, floksid, päevaliiliad, kukekannused jne. Nemad saavad üle piiri vaid pisi-pisikeste taimedena nagu näiteks see delfiinium, mis alpi erünnose potist võrsus. Orvuke ju, mis siis, et hiigelsuur. Natuke värv muidugi huvitab...aga ma võin seda ka mõne sõbra aias vaadata.
Suur valge pojeng läheb teisipäeval uude koju ära. Ainuke koht, mis talle pakkuda, on kareda deutsia hõlma all ja too on otsustanud juured maasse lüüa. Sel suvel kümnekordistas deutsia oma massi. Ma ei tea, mis temast kevadeks järgi on, aga igaks juhuks evakueerin hõlmavangi jäänud isendid tema ümbert minema. Jeerum, kui see ilu kõik veel õitsema ka peaks minema (unistada ju võib:), aga siis peaks ta ninaotsani talvel lume sees olema. Lavendlile peab too kiirkasvur ohverdama mõne alumise oksa, sest lavendlitihnik on tabu ja teda ma ei puudu. Kui deutsiast järgmine suvi kah asja ei ole (vihmavarjukõrgune tutt, mille alumisse ossa on peidetud kaks õiekobarat), siis kolib ta ära mere äärde.
Mittendorfi päevaliilia õitseb teist korda. Mitte mingi hetkedeprekas suve järele vaid ametlikult kohe, tagavaraõiepungad kõik kobaras hakkamas ja. Väga sümpaatne.





Saturday, September 15, 2012

Võhma Juurikas

Võhma Juurikas oli väike, väärikas ja kenasti korraldatud üritus. Kodukootud kohvik, porgandinäitus, daalianäitus, sõnaosav konferansjee, laadatrall, õnneloos, pakuti kohalikke singi- ja juustutooteid...
Taimemüügiplatsil võis kohata vähelevinud sorte-liike ja huvitava kauba pakkujaid. Isegi Tartu Botaanikaaed osales, kohal olid vanameistrid...Kuigi...hmh...oleksime pidanud vist kohe rongi pealt Botaanikaaia väljapaneku juurde minema, sest seal paistis olevat olnud huvitavaid priimulaid ja muud põnevat, mis tõenäoliselt haihtusid letilt nagu mullune lumi. Oli võimalus pärast vesise suuga ainult pilte vaadata, millest me ilma jäime.


Aga muidu kauplesime mõnuga, käisime "kesklinnas" turisti tegemas, vahetasime laadaplatsil sibulaid, kauplesime jälle ja et rongini veel aega oli, traalisime ka kohaliku kirbuka läbi. Mulle jäi seal paari euro eest näppu kolm hallist marmorist teeküünla alust ja moribana vaas mis olid hetkel  just "täielikust õnnest puudu".
Taimi sai ka mõni koju toodud. Kõigepealt muidugi tellitud asjad, siis peenemate lillesibulate letist koerahambad, preeriaküünlad ja muidugi Lepiku-Mardi helmikpöörised. Lihtsalt EI OLE VÕIMALIK mööda minna kui kastis on sellised nimed nagu `Silver Indian`, `Hollywood`, `Ginger Ale` ja `Miracle`. Ma ju tean milliseks nad lähevad kui puhmikud suureks kasvavad. Nii palju kauneid värve!:)
Juba rongijaama poole kulgedes leidsin leiukastist ühe pisikese martagonliilia poja, valge. No kuidas sa jätad sellise maha?:)




Otsi kokku tõmmates...

Eile pidas ilma. Mis tähendas seda, et kõik see kuiv päev see tuli ära kasutada. Ei tea millal jälle saab ilma vihmata aeda teha. Tegin siis südamest. Pärast nokitsesin Printsessi aias ka. Õhtuks oli selline tunne, et keegi on mu koibadega väga palju maad maha käinud ja kätega ei tea mida teinud.
Seevastu võib nüüd niipalju rahule jääda, et sibulad on maha pandud, Vaates ei sõtku keegi enam kellegi varvastel (kuni järgmise suveni), uus kaevupeenar on valmis, kiviktaimla ei vaja enam kõpitsemist ja suvel ruumipuuduses siia-sinna istutatud kõrged priimulad on suurte vahelt välja kolitud. On jäänud veel tagumine nurk, aga Hollandi jalakat vastu talve kolima hakata pole tark tegu ja las see Herbstfreude õitseb kah oma õitsemised ära, kevadel aega kolida küll. Muus osas oleks nagu isegi ok...kuigi Maiden`s Blushi jaoks avanes võimalus saada päris oma boks kaevu kõrval, sest peenras on ta kõik talle antud volitused ületanud. Ma mõtlen hea elu peal võsundite siia-sinna saatmist. Tegelikult tähendab see seda, et ma hakkan kohta ette valmistama tulevase budleia jaoks. Et saaks nii külmakindel nagu lavendlivõsagi. Külvan ise seemnest, kasvatan oma kombel ja testin ületalve pidamist.

Friday, September 14, 2012

Targemad annavad järele...

Kass oleks nagu näljane.Teeb tireleid, heidab jalgade ette ja poksib peaga üle läpaka silme vahele. Kuigi tund aega tagasi me vist nagu käisime koos külmkapi kallal ja ...Oh, ei, mina ei mäleta sellest küll midagi, teeb Tibu juhmi nägu ja nõuab süüa nagu poleks eilsest saadik toidetud.
Mina olen kiuslik. "Hopp, Tibu!" ja näitan oma õlale, et tahan kassi kraeks.
Kui sedasi ajaviiteks süüa küsitakse, siis tehtagu tsirkust ka, ega hiir magavale kassile suhu ei jookse, natuke peab söögi eest vaeva ka nägema.
Härra Tibul on oma väärikus. Käsu peale ta ei tule, teeb nagu ei saaks aru, vingerdab nagu jaksab ja üritab muudmoodi perenaise südant pehmeks teha. Mina olen täna kohe eriti kiuslik. "Tibu, hopp!"
"Sa oled loll!" See üleõla volkspilk lihtsalt ei saa muud tähendada. Ta jätab vigurid, läheb heidab esikusse maha ja paneb pea käppade peale, pilk on minule suunatud. Mul aega laialt. Teen blogi lahti ja hakkan oma tõrksast konservimaiast kassist juttu kirjutama. Mõlemad oleme kanged. Mina vist ikka rohkem, sest tema tõuseb poole jutu pealt istukile ja seirab mind tähelepanelikult. Näib, et tal on lausa mingi mõte. Siis materjaliseerub ta laual, ronib asjalikult mulle kraeks ja hakkab kõrvulukustavalt nurru lööma. Ja põsepaide pealt ei hoia üldse kokku!:) Paistab, et ta on võtnud nõuks kindla peale oma tahtmist saada. 
Noh, mis siis minagi...tõusen siis oma uhke kraega püsti ja võtan suuna külmkapi poole...

Thursday, September 13, 2012

Mullatööde dimensioon

Vihm lasi eile vaid loetud tunnid aiaga tegeleda...noh, olgu siis vahepeal jalad seinal ka, mida siin poriga ikka...Vähemasti põõsad sain maha istutatud. Nädala alguses tuli Horteselt kulleriga (soliidne wärk:) sibulapakike kohale ja niisugune uus auväärt peenar siis hollandlastele, sest sinna nad lähevad.
September on tujukas. Vihm, vihm, vihm...Pesukuivatamise ilmasid peaaegu üldse polegi. Võidujooks vihmaga ning siis ikka jälle sirm lahti ja niisked palakad tubaje tahenema. Muidugi, mis saab orhideedel selle vastu olla kui kõik see nende nina all toimub.
Eile tuli põnev kõreliilia...lumivalge ja lillade täpikestega. Millegipärast on mul nende vastu jube tugev tõmme. Eelmisel suvel tulnud karvane kõreliilia on väga hästi kohanenud ja taimemassi kolmekordistanud. Paistab palju õienuppe. Tema on üks hilisemaid õitsejaid aias.
Mis tuletab meelde, et ma pole juba mitu nädalat ühtki pilti teinud...kuigi oleks millest teha.

Wednesday, September 12, 2012

Eesaia taasavastamine


Kaevu ümber kasutuna seisnud viis ruutmeetrit mullamaad saab endale täna uue elu. Kuna eesaia senised prioriteedid muutusid ja siis on siin natuke uusi võimalusi avanenud. Kaevukatusele hakkab ronima sidrunväändik, muu ruumi saavad endale hostad-tulbid-nartsissid, elule turgutatud aedhortensia ja Õekese poolt kingitud imeilus leekivpunane kukerpuu. Kuna ma olen kukerpuude alal suhteliselt võhik, siis ootan määramisega kevadeni ni et praegu ma tema nime öelda ei oska.
Ääre peale (täispäike) peaks ruumi jaguma krüsanteemide ja madalate astrite jaoks. Näib, et tuleb hakata ka mulda segama. Aianurga mõttetu-viljatu liivasuss tuleb segada savise tulnukmullaga ja tempida hobusesõnnikuga...oeh ja siis noppida terve järgmine suvi sealt rohelist kaera välja, aga nu mis teha. Mul pole aega oodata kuni ta laagerdab.
Astelpaju käitus sel aastal hoopis teisiti kui eelmistel suvedel. Ohtra marjasaagi asemel kasvatas emapuu vihmasel suvel palju ilusaid oksi ja lehti nii, et neid väheseid mammusid pidi okaste ja rohelise vahelt lausa välja otsima. Olin üsna äratorgitud kui oma kolm liitrit viimaks põõsast kätte sain. Tegin enda lohutuseks pudelitäie munakollast "Naistekat". Astelpajumahl, mesi, alkohol. Jõuluks laagerdab heaks.


Ilmad on olnud armulised. Päike lõõmas eile nagu suvel. Ehk täna ka...loota ju võib...
Piinlik tunnistada, aga kuna viimane raamatukogu saak oli eriti vilets, siis loen ennast õhtuti magama Kirill Jeskovi raamatuga "Viimane sõrmusekandja". (Ei ole vist vaja mainida, et jah, mina olen see tüüp, kes ühte raamatut mitu korda tavatseb lugeda.:)
Esimene lugemine millagi aastake tagasi oli lihtsalt sigaperversselt põnev kuidas Keskmaa poliitika pea peale on keeratud ja pisiasjadele ma üldse tähelepanu ei pööranud.Teist korda lugedes võtaks väheke kriitilisema hoiaku. Vene kirjanik on kangesti kaldu spioonisaagade poole ja tema esilemanatud vana hea keskmaa kubiseb igas kaliibris hästi kokkumonteeritud vandenõudest. Üllad, uhked, vaprad kuningad, sõjapealikud, haldjaisandad on moondunud salakuulavateks võrku kuduvateks spioonipededeks, kes kõik oskavad karated. Hmh...näib, et ka Mordoris on aastaajad...Seitseteist kevadist hetke Gandalfi, Aragorni ning teiste vaprate ja kaunistega. :).

Sunday, September 9, 2012

Algaja orhideefänni tähelepanekud

Aasta tagasi kaamosest sündinud mõte on mõnusal kombel materjaliseerunud ja katnud üleni vana kummuti, õmblusmasina (ei noh, vahel ma ikka õmblen ka:) ja lillelaua. Kõige esimene oli viis suve tagasi naabrite kingitud suur vana kuuking, keda ma mõttes Roosaks pantriks kutsun. Kindlasti on neil ka kõigil teistel nimed, aga kuukingade nimedest pole mul võhikul  kahjuks aimugi. Tänaseks on kuukingi kaksteist: e toodud võimas luksusorhidee, kelle helelillad õied on kaetud suurte purpursete laikudega (praegu ta puhkab ja kasvatab sel suvel juba teist lehte), Juneka paduõitsemisgeeniga imeline leid beezroosade õitega, laste toodud lumivalge miniõieline, Pokumehe lemmikud, kuukollane ja miniõieline roosa, ning kuus kevadel odavmüügist õiteta ostetud kuukinga. Pokumees vaatas neid Bauhofi orvukesi paar kuud hiljem ja ütles, et tead, nad olid varem nagu varjupaigast võetud, niuksed tuhmid ja närvad...nüüd on kõigil silm särama ja karv läikima länud. Väga tabav võrdlus, aga umbes nii see oligi.
Mesikate dendrobium kingianum `Berry Oda`, kes on oivaliselt meie toakliimaga kohanenud, kasvatab noort võsa, Lilka dendrobium nobile õitses suvel teist korda ja tegeleb nüüd uue keiki kasvatamisega.
Tema on selline, kes tahaks eluruumidest veidi jahedamat elukohta, aga päris leppimatu ka ei ole.
Lisaks kuukingametsale on veel ka kaks cambriat (üks neist lõhnavate ämblikukujuliste õitega, teise õisi pole näinud), üks catleya ja üks ludiisia. Kuna see kõik on nii uus ja tundmatu maailm, siis loen oma suurimaks õnnestumiseks täiesti juurtetu ontsiidiumi ülespoputamist. Nüüd on tal juba uus suur bulbi ja sel talvel näeb juba ehk õisigi. Teine edulugu oli poolsurnud sinikäpaga, kes hobusesõnnikust kosutust sai ja isegi õitsema hakkas. Praegu kasvatab mühinal bulbisid.
Suur tsümbiidium elab õues oma elu. Tasakesi tal need uued võsud ja wärgid kasvavad, aga pikaldane on ta. Kuna ma pole neid varem lähemalt näinud, siis ei tea tema kombeid ega elurütmi. Loogiliselt võttes...välkkiire kasvuga ei ole neist keegi, miks peaks seda siis tsümbiidium olema?
Catleya on tundlik. Viimasel ümberistutusel jäi potti peakuhila alla kogemata tühik ja sel kevadel ta ei õitsenud. Kui vea parandasin, siis volksas potist lühikese aja jooksul lausa kaks uut bulbit korraga ilmavalguse kätte.
Miltoonia kohta ütles Pühamaa perenaine, et neid ta väldib. Algaja rumalusest ma ta koju tõin ja nüüd peab siis hakkama saama. Paari kuu jooksul pole taim "lillegi liigutanud" . Vast ehk näeb ainult natuke vähem poolsurnud välja. Peab uuesti kirjandust tudeerima. Nii ingnorantne ei ole seni ükski neist olnud.
Äkki tahab ka hobusesõnnikut...:)
Kuidas ma neid siis karjatan? Vastupidiselt igasugustele müütidele orhideede keerulisest hingeelust on nende pidamine hämmastavalt lihtsaks osutunud.
Uustulnukas elab alati mõnda aega teistest eraldi ja on erilise seire all, sest ka orhideedel on oma haigused. Tavaliselt istutan ma uued kohe ka ümber suuremasse potti. Üldiselt tavatsetakse orhideesid pidada väga väikestes pottides, aga mul on kuidagi endal parem vaadata kui lill laiutada saab.Võibolla pole see õige, aga kahju ka ei tee.
Kastmine on oluline. See peab olema nagu vihm, mis ümber taime läbi substraadi niriseb või nagu 5 minutit kestev üleujutus, mida praktiseerin tunde järgi. Vett ei tohi sattuda lehtedele või lehekaenlasse. Kui ikka pott väga kergeks on muutunud, siis ujutan mõnda neist, aga kindlasti nii, et juurekael vette ei ulatuks ja substraat potist minema ei ujuks. Pottide all hoian laiemaid kõrge äärega anumaid, milles on kivid. Pott toetub kivide peale. Poti põhi ei tohi vees istuda, sest taim tahab õhku ka läbi poti põhja. Kastmisvesi nõriseb anumasse ja aurub kivide pinnalt läbi põhja potti. Abiks ikka.:)
Kastetakse siis kui läbipaistva poti sisepinnal ei ole näha kondenseerunud niiskust, aluspotis ei ole enam vett ja pott on katsudes kerge. Nii lihtne see ongi.
Janus kuukinga pealmine leht on lõtv nagu taksikoera kõrv, aga see on erandolukord ja siis tuleb kähku tegutseda. Põuasel suvel suuri õiekobaraid kandev kuuking tahab erikohtlemist ja korra päevas võiks talle ikka otsa vaadata küll. Kui teised saavad hakkama, siis temal läheb rohkem vett vaja. Kuukinga surm on ülekastmine ja umbsed ümbrispotid, kus taim jalgupidi kogu aeg vees peab olema. Ise kastan umbes kord nädalas. Kord kuus panen kastmisvette orhideeväetist. Siis teen kõikidele tavaliselt ka ujutamisseansi.
Meil massiliselt poes müüdav kaheeurone eestis kokkusegatud orhideemuld ei kõlba "koera saba alla" ka mitte. Tavaliselt sõelun ta läbi viiese sõela ja saan pool kogust männikoort ja pool kogust peenturvast. Kui kasutaksin seda segu ilma sõelumata istutamiseks, läheks kõige leplikumgi kuuking selles turbapudis mädanema. Läbi proovitud. Roosa panter pidi esimesel aastal peaaegu otsad andma, enne kui taipasin milles probleem.
Täiesti ideaalne ja kohe kasutatav on Keikilä Gardeni "Orkideamulta". See sisaldab orhideedele meeldivat materjali, on õhuline ja seda ei pea ise kuidagi ümber tegema. Muidugi maksab ka rohkem.:)
Hädaga lähimast poest ostetud odava orhideesubstraadi peab läbi sõeluma ja sellele võib lisada veel peoga kergkruusa (orhideed jumaldavad seda), kõdunenud tammelehti, karusammalt, kõdunenud männikoort, kookosekiudu, purustatud korgipuu koort (naturaalsest materjalist veinipudelikorgid) ja penoplastipudi. Isetegevus aitab mulla kogust kahekordistada ja muudab selle rikkalikumaks. Halva kvaliteediga poemullast jääb peale turba väljasõelumist järgi vaid männikoorepudi ja sellest on vähe.
Parandatagu mind kui ma mõnes punktis eksisin.


Friday, September 7, 2012

Seikluse maitse

Tööpäeva lõppedes tõstsin ratta välja ja hakkasin kodu poole kulgema. Suur-Sõjamäe tänav oli hullult umbes. Närvis rekkad, segamini sõiduautodega kõik kuhugi tõuklemas, tunglemas. Tundsin ennast rattateel kuidagi eriti hästi...kuni liikluskeerisest vupsas kõnniteele marunärvis juhiga mersu, kimas minust paarikümne sentimeetri kauguselt kummi lohisedes mööda ja tõmbas ulgudes "Orto" hoovi. Imesin mõttes suhteliselt rumala näoga näppu ja sõitsin edasi...nüüd juba targu liiklusepoolel silma peal hoides, sest iial ei või teada...

Thursday, September 6, 2012

Huumor taimenimedega

Läksin eile peale tööd ja traalisin Kristiine Aiandi püsikute müügiplatsi, et kas jääb midagi küünte vahele ka. Nii liigirikas müügikoht, hinnad on ka ok, aga see on lausa tõeline huumor kuidas nad seal taimenimesid ei tea. :)
Leidsin kaks huvitavat jumikat (üks õitses imeilusasti), aga nime netu ja keegi ei teadnud ka. Lõpuks pika tuulamise peale tabati kuskilt teiste jumikate kastist silt nimega centaurea ja pakuti seda. On ju centaurea? On jah.:) Ah mis ma ikka inimesi kiusan...Kui kange valu täisnime teada saada, siis leian netistki.
Siis tuhnisin pisimätaslillede hulgas ja oh imet! - sain täitsa logemata nime kevadikule, kelle siit suvel nimetuna ostsin. Kahtlustan, et kusagil selles firmas on siiski keegi, kes tunneb veidi taimi ja maldab vahel mõne nimelipikugi potti pista.:)
Igaks juhuks oli ta kirjutanud lipikule Draba laburnum aizoon, et oleks kindlalt olemas, juhtub ta siis ühe kevadiku potti või teise, igal juhul klapib. Nujaa, miuke on laburnum, seda ma tean, järelikult teine on aizoon. Googeldasin pilte, oligi.:)
Nüüd on ainult üks kevadik veel peenras anonüümseks jäänud.
Mätaste künkale tulid eile täienduseks siis Alpi eriinus ja minuartia. Mõlemil kenasti täisnimedki potis ja puha. Esimene neist paistab kirjanduse andmete järgi olevat pire. Nu näib.
Pisikesed mägimättad on toredad. Nad ei võta palju ruumi, ei ole äkilise kasvuga ja on ka õievälisel ajal esteetiliselt vaadeldavad.


Wednesday, September 5, 2012

Segane sügis

Ärkasin öösel meie elusa õlle kuidagi eriti elavate elamishäälitsuste peale (vaesekene, juhtus midagi, või?), aga eksitus, see oli hoopis vihm. Raevukas, jurakapiisaline ja lõplik kesköine vihm. Läksin, seisin kottpimedas verandal ning uudistasin keset tuulevihureid, veepladinat ja okste sahinat seda väga märga nõidade ööd. Mõeldes rahulolevalt oma tohutust eelisest sooja voodisse tagasi pugeda. Peab märkima, et sellega siis mu seiklusjanu piirduski...ei ühtki pilku luuakuuri poole või miskit...
Hommikul ulpis helesinises taevas üksikute pilveräbalate vahel täiskuu. Olin ma kõike seda unes näinud? Ei mitte...kuupaistesest õuest sisenes, külg ees, heatujuline Härra Tibu ...suur ja märg nagu naeratav säga. Muig...selleöine magamiskoht pidi sul nüüd küll kohutavalt huvitav olema. Isegi padukast ei lastud ennast häirida? Kassisugu on täis mõistatusi. Ja varsti tuleb hommikusöögile Proua Muri, ei jäta poriseid jälgi ega midagi, tuleb puhta käpaga, kasukas ka kuiv.
Raamatukogu saak oli eile kasin. Laskusin üsna madalale ja võtsin neli "Ohtliku mängu" raamatustatud eksemplari. Isegi sisse ei vaadanud. Seriaal oli söödav, ehk on raamatud ka...
Õnneks on kaks reisikirja veel läbi lugemata.

Monday, September 3, 2012

Umbrohutõrje

Õhtul kui mesilased magama olid läinud, võtsin taruesise ette. Sügiseti on see võimalik, sest õhk läheb jahedaks ja turvamehed kobivad tarru.
Kurgirohi on hea meetaim, kuid kultiveerimiskatse lõppes ohjeldamatu vohamisega ilu ja korra arvelt.
Kohtusin nurga taga üle hulga aja jälle oma lavendlitihnikuga, õitseva nutipõõsaga (karge ristikulõhn) ja suve jooksul üle pea kasvanud kareda deutsiaga (halloo, mida siin õige arvatakse, talved on meil ikka endiselt üle miinus 25!). Kompostikastid on nüüd kõik täis.

Sunday, September 2, 2012

Salajased kirjad mungalt kes müüs maha oma Ferrari

Eile oli rehepapipäev ja vihma sadas hommikust õhtuni. Puhastasin pohli, kütsin ahju ja lugesin. See "kirjad mungalt" oli üks märkimisväärne raamat. Ladusalt kirjutatud stoori lääne malli järgi elavast paduedukast mehest, kes tegi kõik...et olla edukas. Armastatud naine, laps, hea auto, maja, tasuv töökoht, kuid mees mähkus aina rohkem töösse, rabeles lõputus ajahädas, kulus kiiresti ja polnud õnnelik. Siis läks naine minema ja elu hakkas veelgi keerulisemaks muutuma. Mõne aja pärast sai mees mungalt kirja...
Üldiselt ma jälestan elamisõpetuseraamatuid, aga kui seda tehakse nii sümpaatses pakendis (pakituna  loetavasse romaani:), et alles poole peal saad aru, et ohhoo, siin jagab keegi nõuandeid ka.
Mnjaah, tuleb nentida, et tore ja õpetlik lugemine oli. Soovitan soojalt kõigile, kellele tundub, et talv ülekohtuselt kiiresti lähenemas on.
Eilne laussadu on teleporteerunud tänasesse. Ilmateade ju lubas...täitsa pilvitut taevast lubas.
Ootame. Kui lubatud, siis peab saama.
Laual ootavad maha istutamist allium sarawschanicum  `Chinoro`, nartsissid `Rosy Cloud` ja `Green Pearl`, võsund-merendera ja tulipa humilis `Alba Coerulea Oculata`.
Märksõnad on moos, meereostuse likvideerimine ja ehk saab õhtupoole veidi aega ka lillede ja umbrohuga tegeleda.