Kolmapäevased naljad

Helistasin koju. Pärastlõunauinakut teinud Härra Tibu elavnes kutsungit kuuldes ja tuli ka, nina pikal, uudistama, et mis siis nüüd toimub ka. Pokumees tegi lülituse üldmikrofoni, nii et toas ka kuulda oleks. Härra Tibul plaksatasid silmad pärani, näole tuli täieliku arusaamatuse ilme ja korra vaatas ta isegi selja taha, et mis wärk...no ei saa karbi seest Futu hääl tulla. Kui muud jutud räägitud ja kassi reageeringust kuulsin, siis moosisin koeruse pärast mesimagusa häälega "Tiburull-kiisukass, tupsununnuke-e-ne jne" Tibu jõllitas uskumatu näoga telefoni. Ei ole olemas! Lõpuks tegi perenaise häält tegevale karbile igaks juhuks põsepai. Endal oli ikka see võrratu "einomineperse" nägu peas.