Huvitav artikkel

Mulle väga meeldis, see on just see, et meie siin põhjamaal suisutame suu juures, et ometigi kasvaks...neid liike, mis veidi soojemas kliimas lausa lindpriiks on kuulutatud.

Armastatud lillede tõeline pale.


Jaan Mettik, Maakodu
07. august 2010 11:40

Eesti ebasoodne kliima kaitseb meid paljude umbrohtude eest. Kuid aednikud näevad ikka verist vaeva, et neid kasvatada. 

Innustunud aedniku saatus on üks lõputu rist ja viletsus. Kord võtab taimekesed külm, kord surevad nad kuivuse või liigniiskuse kätte. Kui selle peale jääb must masendus veel tulemata, saabub see kindlasti hetkel, kui teadvustate, et suur osa poputatud hellikuist on tegelikult umbrohud.

Umbrohune orhidee epidendrum.

NEEDUS SUVELILLEPEENRAL
Alustan ilutaimede salakavala loomuse paljastamist suvelillepeenrast. Ilmselt olete kõik märganud, kuidas saialilled tärkavad ka viis aastat pärast külvi või kuidas päevalilled järgmisel suvel lindude söögimajade ümbrust kaunistavad. Nemad on üpris süütud, paljud meie suvelillepeenarde iludused ongi aga prügimäelt üles korjatud.
Brasiilia prügimägedelt ja Argentina jäätmaadelt tuleb näiteks kaunis suvik harilik ämbliklill (Cleome hassleriana). Meil vajab ta varajast külvi, hoolikat ettekasvatamist, sooja päikeselist kasvukohta, parajalt süüa ja juua ning siis, kui kõik klapib, rõõmustab ta aednikku oma kõrge kasvu, ulmeliste õite ja vahvate pikkadel varrekestel värelevate viljadega.
Meil nii pirtsakas hellik näitab aga veidi soojemas kliimas oma tõelist palet, andes rõõmsalt isekülvi ning kippudes igal võimalusel loodusesse putkama.
Mandri teise kalda jäätmaadelt Andidest on pärit suur mungalill (Tropaeolum majus). See üheaastane rohtne ronitaim on paaria juba päritolult – teda peetakse sageli looduses tekkinud hübriidliigiks. Nagu segatud verega olenditele kohane, on ta väga elujõuline. Ta suudab end isegi Eesti suvega mitme meetri kõrgusele hiivata ja kõik ümbritseva kinni katta. Hawaiil ja Uus-Meremaal on suur mungalill aga lausa ohtlikuks umbrohuks kuulutatud.

SAATAN PUNASES
Tõeline needus on riitsinus (Ricinus communis), kes laamendab pea kogu maailma troopikas samal moel kui Eestis Sosnovski või hiid-karuputk.
Põhja-Aafrikast või Ees-Aasiast pärit riitsinus on sobivas kliimas vähemalt sireli mõõtu põõsas või mitmetüveline puu. Tegu on tõelise oportunistiga, kes kasutab kiirelt ära iga eluvõimaluse. Ta talub kuivust ja liigniiskust ning kasvab nii viljakal kui lahjal mullal; tärkab esimesena seemnest pärast tulekahjusid, üleujutusi ja igasugu mullatöid.
Ta kasvab kiiresti, jättes teised taimed enda varju ning siis, täiskasvanult, hakkab järeltuleva põlve eest hoolitsema. Seda, mille eest hoolitseda, riitsinusel aga jätkub. Üks suur kuni 8m võraläbimõõduga riitsinusetaim võib anda 150 000 seemet, samas kui meetrine riitsinus “ainult” 1500. Neid suuri, inimesele surmavalt mürgiseid seemneid loobib ta oma paiskvilju avades ise laiali ning lisaks levitavad seemneid ka linnud ja rotid.
Samasugused umbrohud on oma päritolupaigus ka näiteks sultan-lemmalts (Impatiens walleriana), india kanna (Canna indica) ja roodne raudürt (Verbena rigida). Ka meie rukkilill on viljapõldude umbrohi, mida ei soovitata invasiivsuse ohu tõttu kasvatada ei Põhja-Ameerikas ega Austraalias.

Umbrohud rõdukastis
Sama kurjakuulutava seltskonna kui suvelillepeenrale, saab kuhjata ka rõdu lillekasti. Istutage keskele fuksiapõõsas ja kahele küljele talle seltsiks kaharad lantaanipõõsad ning kasti äärtesse rippuma mõned hõbepaela taimed. Tulemus on igati värvikas, see ei riiva ei heakorrapolitsei ega keskkonnainspektorite silma. Samas võib sellise kasti eest mõnes teises riigis kui mitte vangi minna, siis päris korraliku trahvi saada.

Kõige ohtlikum sellest seltskonnast on ogaline lantaan (Lantana camara). Ta on kuulutatud üheks sajast maailma kõige invasiivsemast elusolendist. Samasse väärikasse seltskonda kuuluvad näiteks veel koduhiir, rändrott, malaariat levitav sääsk Anopheles quadrimaculatus ja jalakasurma põhjustav seen Ophiostoma ulmi.
Lantaan võib aastatega moodustada tihedaid, mitme meetri kõrgusi läbipääsmatuid võsastikke, kus ei suuda kasvada ükski teine taim. Tänapäevaks on seda jõudsalt nii seemnetega kui vegetatiivselt paljunevat umbrohtu täis pea kogu maailma troopika ja subtroopika.
Ligilähedased elukombed on ka fuksiatel ning kõige “tegijam” neist on perekonna külmakindlaim liik patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica). Ta moodustab tihedaid võsastikke Iirimaal, Austraalias ja Tasmaanias, Uus-Meremaal ning Hawaii saartel. Patagoonia fuksia potentsiaalne kasvuala ulatub peaaegu Eestini välja. Lätis Salaspilsi botaanikaaias on see liik juba aastaid vahelduva eduga väljas kasvanud.
Hõbepael (Dichondra) on eelmainitutest kõige viletsam. See Austraaliast pärinev hõbedaste lehtedega roomav taimeke on seni suutnud probleeme põhjustada vaid USA lõunaosariikides, eriti Californias, kus teda alles mõnekümne aasta eest propageeriti kui niitmist mitte vajavat muruasendajat.

Umbrohud aknalaual
Toalillede hulgast on umbrohtusid vast kõige lihtsam leida, ja kui kirjandusklassikat tsiteerida, siis “läheb issanda päike enne looja”, kui me kõikide toas kasvatatavate umbrohtudega ühele poole jõuame. Õnneks ei lase kitsuke potiruum taimedel teie korterit vallutada ning õue ei lase neid talvised miinuskraadid.

Kurikuulsaim toataim on viigikaktus (Opuntia). Tema “vägitegudest” Austraalias – kuidas ta vallutas kõikmõeldavad kasvukohad nii, et isegi küülikud oleks peaaegu nälga jäänud, kängurutest rääkimata – on kuulnud needki, kes taimedest kaarega mööda käivad. Samasugusid trikke teevad praegu Vahemere ääres, Vaikse ookeani saartel ning Aafrikas ja Austraalias sinna kunagi ilu- ja kiutaimedena sisse toodud agaavid (Agave spp.).
Maailma üheks jubedamaks umbrohuks peetakse ingveri kaunist sugulast Gardneri hedühhiumi (Hedychium gardnerianum). Temagi on saja invasiivseima taime nimestikus. Oma ilu tõttu on ta külmades maades hinnatud talveaiataim, troopikariikides aga aialill.
Hedühhium kasutab aedadest plehku panemiseks iga võimalikku viisi, ja sinna, kus ta on end sisse seadnud, ei jää ruumi enam ühelegi teisele rohttaimele. Lõpeb isegi puittaimede uuenemine, sest kui mõnel puulapsel õnnestubki end risoomipusasse kasvama sättida, ei jagu talle tiheda lehestiku varjus piisavalt valgust, et suureks sirguda.

VANAEMA UMBROHUPOTID
Ka teada-tuntud potilillede hulgas on umbrohtusid ridamisi. Lõuna-Aafrikast pärinev tihe aspar (Asparagus densiflorus) on end juba ohtlikult sisse seadnud Austraalias, Uus-Meremaal ja Californias ning laiendab jõudsalt levilat Vahemere maades. Austraallane südajalehine nefroleep (Nephrolepis cordifolia) laamendab USA lõunaosariikides ja ähvardab teistessegi soojadesse maadesse levida.
Saalomoni saartelt pärinev kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on juba vallutanud Florida ning praegu vallutamas Hawaiid ja Vaikse ookeni lõunaosa saari. Kaks juudihabet – sebralill (Tradescantia zebrina) ja brasiilia tradeskantsia (Tradescantia fluminensis) – on oma Ameerika kodust plehku pannud ning matavad kinni metsaaluseid Austraalias ja Uus-Meremaal. Kolmas ameeriklane, sõrgköis (Syngonium), hoiab hirmu all aga Vaikse ookeani troopilisi saari ja Lõuna-Aafrikat.
Umbrohtusid on isegi orhideede hulgas. Hawaii saartel peetakse ametlikuks invasiivseks nuhtluseks hübriidset epidendrumiliiki Epidendrum x obrienianum.
Taimseid pahandusi on põhjustanud isegi akvaristid. Osaliselt tänu neile on maailma vallutama läinud Amazonaselt pärit harilik vesihüatsint (Eichhornia crassipes) ja salviinialiik Salvinia molesta ning ilmselt troopilisest Aafrikast pärit vesisalat (Pistia stratiotes).
Vaikse vooluga soojadesse magedatesse vetesse sattudes kasvavad need taimed nii paksuks hõljuvaks taimematiks, et peatavad isegi laevaliikluse, rääkimata sellest, et soodustavad veekogude kinnikasvamist ning hävitavad seal kohaliku floora ja fauna.

UMBLIAAN JA UMBPÕÕSAD
Ohtlikke umbrohtusid leidub ka puittaimehellikute hulgas ja üks neist – harilik luuderohi (Hedera helix) – on meil isegi looduskaitse alla võetud. USAs olevat olukord luuderohuga isegi nii hull, et temaga võitlemiseks on asutatud kaks rahvaliikumist – The NO-Ivy League ja Ivy-OUT.
Loomulikult ei tähenda see, et ka meie peaksime oma loodusliku luuderohu vastu võitlusse asuma, kuid harilik luuderohi on persona non grata USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Brasiilias ning eriti invasiivseks loetakse kultivari ‘Baltica’. Ameerikas laamendab teinegi meie aednike siniunelmate liaan – rohkeõieline visteeria (Wisteria floribunda).
Parem pole tegu ka sissetoodud hellikpõõsastega. Meil külmaõrn ja seetõttu vähelevinud ning aedniku kõrget taset näitav harilik tamarisk (Tamarix ramosissima) kuulub samuti maailma saja kõige invasiivsema elusolendi hulka ja paljudes edevates eesaedades eputav eksootiliseilmeline äädikapuu (Rhus typhina) on kodumaal Põhja-Ameerikas kõige tavalisem võsamoodustaja.
Kindlasti peame saatust tänama selle eest, et talv hoiab meie aedades paigal Davidi budleia (Buddleja davidii) ja pontose rododendroni (Rhododendron ponticum) – need põõsad põhjustavad muresid Briti saartel ja Uus-Meremaal. Budleia suudab kasvada isegi vihmaveerennides, katusekarniisidel ja müüripragudes ning lagundab nõnda ehitisi; toksilisi ühendeid sisaldav pontose rodo aga moodustab nii tihedaid padrikuid, et neis ei suuda kasvada isegi samblad.

VALGE AKAATSIA
Ilus ja hullutava lõhnaga ilupuud harilikku robiiniat (Robinia pseudoacacia) tuntakse Eestis hästi ja pea igas linnas on mõni suur eksemplar. Kahjuks jääb kaunil puul aga meie suvest ja soojakraadidest sageli väheks, oksad ei jõua piisavalt puituda ning nii kannatavad taimed sageli tõsiste talvekahjustuste käes. Mida vanemaks puud aga saavad ning mida lühemaks jäävad aastakasvud, seda külmakindlamaks robiiniad muutuvad.
Samas, kui asjale kriitiliselt vaadata, ei teagi, kas õiterohkeid robiiniasalusid tasub igatseda. Tänapäevaks on robiiniatega hädas peaaegu kogu Euroopa
See taim on erakordselt elujõuline – ta paljuneb nii seemnete kui juurevõsudega, talub hästi põuda ja on mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kuna elab sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Kõige selle tulemusena võivad end juba kord sisse seadnud robiiniad kiiresti vallutada suure maa-ala, kus peale nende ei suuda kasvada ükski teine puittaim.
Kui emapuudega peakski midagi juhtuma, tärkavad juurevõsudest kiiresti (kasvukiirus võib ulatuda paari meetrini aastas) uued puud ja igaks juhuks on mullas tallel ka seemned, mis püsivad idanemisvõimelised enam kui kümme aastat.

---

Silmaring laiemaks
Pidevalt tuleb müüki uusi taimi ning väga raske on pidada üht eestikeelset andmebaasi, kus kõik ohtlikud või potentsiaalselt ohtlikud taimeliigid sees oleksid. Hea näide on sellest kevadest pärsia karuputk (Heracleum persicum), mille taimed invasiivseks muutumise ohu selgudes kiiresti müügilt korjati.
Kui teil tekib mõne taime elukommete suhtes kahtlus, siis sobib esmaseks infoallikaks meie keskkonnaministeeriumi koduleht, kust leiate tavalisemate Eestis võõrliigina kasvavate taimede nimekirja.
Uurida tasub ka ingliskeelset Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaasi (http://www.nobanis.org). See on liigiliselt mahukam ning teavitab, kuidas mingi taim end meie naabrite juures ülal peab.
Euroopa Liidu võõrliikide andmebaas DAISIE (http://www.europe-aliens.org/) vaatab asja veelgi laiemalt, siin on lisaks Lapimaa umbrohtudele ära toodud ka Assooride ja Kanaaride tulnuktaimed.
Rahvusvahelise invasiivsete liikide andmebaasi aadress on http://www.issg.org/database/welcome/ ja seda haldab asutus nimega IUCN SSC Invasive Species Specialist Group (http://www.issg.org). Meid puudutavaid invasiivseid liike on siin suhteliselt vähe, sest õnneks siiski enamik võõramaiseid umbrohtusid meie talvi üle ei ela.