Härra Tibu kössutas küttepuude hunniku otsas ja pidas ümbrust silmas. Kõrge koha pealt oli kõik kenasti näha, eriti perenaine, kes naaberaias vaateid rajas ja mitte ei tahtnud koju tulla. Härra Tibu oli juba kõike proovinud, aga nii kraenipp kui teised moosimise võtted ei olnud aidanud. Vanahärra Arturi (naabrite kass) territooriumil Tibu väga lailatada ei tahtnud ja peale täiesti kasutut etendust tuli ta ära oma aeda.
Puuvirna otsa materialiseerus mureliku näoga Otu, "Kas tohib?".
"Aga palun." Mehed panid tervituseks ninad vastakuti, sest Otu oli kassi kohta niisuke lahe tüüp ja nad olid varemgi koos hänginud.
"Mis? Nad sul jälle põristavad, ma kuulen," küsis Tibu.
"Niidab, sunnik jah, ei ole elu, ei ole..."
"Haah...minu oma jälle tuhnib mullas.":)
"Ma näen jah, mis ta tuhnib seal?"
"Seda ma siin vaatangi. Ma ei ole ka aru saanud. Söögi pärast see igatahes ei ole."
"Mäng mingi vä? Nad ju ka mõistusega olevused." Otu asus asjalikult une eelset rituaaltualetti tegema.
"Kuule, põõname jah natuke, päike paistab nii soojalt," oli ka Härra Tibu huvitava meelelahutuse poolt.
Möödus käbeda käiguga Proua Muri. Pidas perenaisele omakorda läbi aiavõrgu pika kehakeele jutluse teemal kuidas oleks aeg justnagu midagi põske pista ja et isegi oled kauaks siia jäänud jne. Kehakeel seisnes koibade sirutamises, saba kunstipärases vonklemises, erinevates poosides kivimüüril kössitades ja perenaisele silma vahtides. Too ei teinud väljagi. Nõme! Tusane emand loivas tagasi veranda poole, kus oli tema lemmikkoht. Otut nähes võngutas ta kurjalt turja, aga hetkel lamenti teha ka ei viitsinud. Ilm oli liiga ilus. Muri oli selline pisike, aga tujukas ja ohtlik. Mehed hingasid kergendatult ja käivitasid unenurru uuesti...sügisene päike oli nii mahe ja leebe...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment