Pokumees leidis meie aia lõpututest dimensioonidest umbes tosin kärutäit mulda ja kõik see õnnistus on nüüd kaevu ääres kevadet ootamas...kui ma seda juba varem kasutusele ei võta. Vaikselt hakkab meenuma küll, et ehituse ajal sai aianurka vana maja seinatäite saepuru ja komposti vaheldumisi ladestatud....sest kuskile polnud panna ja nüüd siis viis aastat hiljem niisuke ootamatu pärandus.:)
Muld on selline unistuste muld - sõre, must ja rammus...ning sisaldab palju naelu.
Osa sellest läks kohe kahe noore budleia istutamiseks, sest paistab, et budleiaprojekt käivitus juba täitsa poolkogemata. Kaks väikest taime olid külas saadaval ja ega mul rohkem polnudki vaja. Vana pargiroos Maiden`s Blush loovutas budleiadele oma aia kõige soojema ja päikselisema koha (poleks vaja olnud igas suunas neid meetriseid võsundeid ajada) ja kui budleiadel õnnestub kevadeni elada, siis on juba väike lootus mõnevõrra karastunud loomuse ja puitunud juurekaela näol ehk toetamas. Tamarisk on ka kohe seal kõrval. Maiden`s Blush ise kolis naabri aeda. Endale jätsin kaks väikest oksakest seemneks. Ikkagi nii vana sort ja...
Eile oligi selline jabur pilvealune päev imepeenikese seenevihmaga, mis nagu rohimist ja peenraäärte täitmist just ei takistanud. Lõpuks tuli Pokumees ütlema, et tule tuppa, naine, täiesti juhuslikult vihma sajab, juba tükk aega...ja ma pidin tuppa kobima.
Tegin natuke inventuuri ka. Sellel suvel on ära läinud palju suuri püsikuid (hostasid, astilbet, võhumõõka, iiriseid, päevaliiliaid jne) ja põõsaid...sirelipojad, mairoos ja teised traditsioonilisemad asjad. Nende asemele on tulnud sibullilled, priimulad, helmikpöörised ja alpitaimed. Suundumus näib olevat väikeste taimede suunas, sest suured oleks justnagu enamus juba ära avastatud. Endalegi ootamatult on hästi palju lauke. Kõige selle mahutamiseks tuli juurde kaks uut istutusala.
Mis saab järgmine suvi?
Kaldun arvama, et järgmisel suvel nii pööraseid muutusi ei tule. Pigem imetlen uustulnukaid, nokitsen kiviplaatidest õuet teha ja hoian madalat profiili. Äärmise vajaduse korral sebin juurde ehk mõne helmikpöörise, siilkübara või priimula (malbel ilmel)...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mul budleiad kudesid ja põdesid mitu aastat, välja ei läinud, aga midagi ilusat ka polnud. Eelmisel aastal sai nende ümbrus katte alla, ajalehed+killustik. Sel aastal olid uhkemad kui iial varem.
ReplyDeleteSee on mul kolmas budleiakatse. Panen kindlasti kõrva taha sinu vihje. Tänan.:)
ReplyDeleteEsimene taim ei elanud talve üle. Teine elas talve suurepäraselt lume all üle, aga läks kevade nahka. Soe varakevad meelitas lehed välja ja siis tuli nädalane külmalaine. Oligi kutu. Veel olen kuulnud räägitavat turbaga katmisest, aga sellesse pole mul usku, liguneb hullult läbi. Pigem tammelehed ja kuuseoksad peale.
Sellest olen aru saanud, et mingi talvekate peab neil olema, ajalehti kahjuks ei käi, see pidi väga hea kraam olema, jah.:)
ReplyDeleteMa peaks enda omaga ka midagi ette võtma - iga aastaga jääb aina kiduramaks ja kiduramaks. Tänavu külmus lume alt välja sulades kevadel maha ja siis ajas uue ainsa võrse nii hilja, et see alles hakkab õitsemisele mõtlema.
ReplyDeleteAga see aianurga-leid teeb küll kadedaks kohe...Mul võiks ka kuskil üks selline hunnik olla...:)
mhmh...muld on must kuld:)
ReplyDeleteMina pole oma budleiat millegagi katnud. Aga teda istutades valisin talle säärase koha, kuhu talvel koguneb alati palju lund ja kust ta kevadel üsna hilja sulab. Ta ei talu talvel ega varakevadel lõõtsuvaid külmi tuuli.
ReplyDeleteTuulevaikses kohas on ta alati olnud, aga mu viga oli kevadel heldelt päikest lubada kui ööd veel karmid. Ilmselt peab valge katte panema või lund juurde viskama või miskit, et päike teda liiga vara ei ärataks.
ReplyDeleteMina lõikan oma igal sügisel maani maha. Ta ärkab hilja, aga ära külmanud ta ei ole, ajab uued võrsed välja. Praegu õitseb uhkesti. Võib-olla seesõltub ka värvist. Mul helelilla.
ReplyDelete