02.12. -4, pilvine, lumi aias põlvini ja peas palju toredaid mõtteid mis kõik kevadel teha võiks. Õnneks on ilmataat vahepeal taevaluugid kinni hoidnud, ei pea lund kühveldama. See paar sentimeetrit mis ööpäeva jooksul maha sibiseb, selle saab kergesti kokku lükata. Maastikud on viimasest ohtrast sajust saadik paksult lumega kaetud ja kuna tuult pole olnud, siis seisab iga viimane kui lumemüts okste peal tasakaalus. Isegi traadist võrkaed on mingite valgede lumejubinatega kaunistatud. Ööd pole külmad, ehk kuni -8, kuid õuekass Bond tavatseb viimastel aegadel öösiti toas magada. Ta on juba 9 aastane ja arusaadav, et selleks ajaks ka natuke mõistust on kogunenud. Ilmselt ei kaalu lume karge lõhn, vabadusevõdinad ja öine tähevalgus üles sooja turvalist ööd peremehe tugitoolis pehme padja peal.
05.12 -13 ja imeline päikese ja lume valgusemäng kahvatusinise taevalaotuse all. Hakka või talve armastama...või vähemalt selle päikesepaistelisi külgi...hmh...toast vaadates. Nii palju valgust ja sära on detsembris puhas luksus. Ja saigi täna terve päeva selles ilusas valguses kulgetud. Vaibavärvid, sokivardad ja muu talvine niffer-naffer nagu ikka.
06.12 -16 kraadi külma ja sama kaunis päikesetõus kui eile. Kuid reipalt hommikust plönniringi (kuuri alla ja tagasi) alustav Härra Tibu põrkas verandauksel justnagu vastu nähtamatut seina. Kass kivistus täpselt ukse vahel. Ei edasi ega tagasi. Külma uhkas kohinal tuppa ja peremees ütles "Nonii?" Selle peale tuli loomakesse jälle elu, ta keeras nagu nastik kitsas uksevahes ringi ning kiirendas köögi poole nagu ajaks külm teda taga. Ilmselgelt osutus "toakuub" käesoleva pakase jaoks liiga viledaks. Aga mis nüüd teha siis? Tõin konkust kassikasti välja. Liiv kenasti sees ja. Härra Tibu tegi tiiru ümber kasti, uuris selle ehitust ja sobivust interjööri, takseeris selle värvi, nuusutas, katsus käpaga (jumaljumal, mine tee ometi oma plönn ära, see ei ole üheotsapilet Andromeeda udukogusse!), sisenes, tuli välja, vaatas meile mõtlikult otsa (Kas ma tõesti pean?Pean vist küll...), sisenes uuesti, keeras ümber, vaatas kas me vaatame (me ei vaadanud) ning hakkas kasti kuristikku kaevama. Peale ägedat labidatööd väike delikaatne vaikusehetk, siis algas jälle äge kaapimine. Härra Tibu väljus kastist kergendatud näoga ja Pokumees andis talle maiusekrõbinaid, et trauma (ainult pehmod kasutavad kassikasti) nii suur ei oleks.
11.12. -5, pilves. Kägistav külmanädal (-7 kuni -16) sai läbi. Täna on hea soe miinus viis ja ees paistavad lausa plusskraadised päevad. Tegin eile klassikalist inglise jõulukeeksi. Kuna varem pole olnud aega ega võimalust taoliste asjadega eriti mämmerdada, siis oli päris tore käsi valgeks teha. Hakkisin 1200 grammi kuivatatud puuvilju (aprikoosid, kahte sorti rosinad, ploomid, kirsid ja jõhvikad) peenemaks, puistasin segu kahte liitrisesse purki ja kallasin peale musta kure, elatanud jõhvikalikööri ja väsinud meepuskari. Seisis ööpäeva. Siis kurnasin puuviljadest hästi lõhnava vedeliku välja ja üllatusin kui hea ja peene maitsega nastoikalaadne rüübe sellest kõigest kokku tuli. Terve pudelitäis, jiihaa! :) Teise pudeli jagu alkoholi jäi puuviljadesse, hämmastav imamisvõime, ma ütleks.
Siis vahustasin 500 grammi võid 300 grammi suhkruga, lisasin 6 muna (oleks võinud 8 olla, keeks jäi rabedapoolne), vahustasin veel ning segasin sisse 550 grammi nisujahu kuhu oli lisatud 4 tl küpsetuspulbrit. Ning kõige otsa purjus puuviljahake. Kui kõik oli kenasti segatud, täitsin kaks võiga määritud keeksivormi ja küpsetasin 175 kraadises ahjus tund aega. Sellest ei piisanud, seest oli vedel, lasin veel pool tundi. Tagantjärgi tarkusena lisaksin veel kahe sidruni riivitud koore, siis oleks täiuslik. Keeks tuli megahea. Kaapekaku panime kohe nahka, keeksid läksid külmikusse jõulu ootama.
Vaibavabrik töötas ka pakasega täistuuridel, kuid hoolimata mu ponnistustest pole materjalivirnad eriti kahanenud. Põhjuseks on olnud mitu nii head pakkumist, millest pole võimalik keelduda ja kuidas sa jätad väärt materjali lihtsalt vedelema. Teine suur kotitäis tuli Kandinsky stiilis vaibavärvide jahist. Selgus, et mu materjalivirnades pole üldse beezi, helepruuni ega ausat kollast. Jaht oli tulemusrikas, lisandus mitu kasti kaltsukerasid, saab veel kandinskit teha.
15.12 -2, pilves. Tore, juba neli päeva on olnud head mahedad ilmad ja aina paremaks läheb - ees ootab suur sula. Kuid kahjuks vist mitte nii suur, et kõik need lumekuhjad ära sulaksid. Katuselt maha aetud lumi moodustab maja ümber meetrikõrgusi hangesid.
Pokumees sõlmis mingis naljatujus Härra Tibuga äratuspakti. See käib nii, et kass äratab hommikul ja Pokumees annab maiusekrõbinaid. Iseenesest ei olnud minu meelest tegu just kõige targema leppega kuid kuna ma tööl ei käi, siis igasugused sabaga unehäired mind enam ei stressa. Olin suht kindel, et Pokumees hakkab nüüd ka öösel äratusi saama kuid kass osutus selleks siiski liiga nutikaks. Kass teab, et krõbinate saamiseks peab peremees heas tujus olema. Sellepärast ei tohi äratada valel ajal ega makku hüpates. Neljateistkümne aastaga ikka midagi selgeks õpib. Täna oli nii nunnu äratus. Äratuse aeg peaks olema kell 8 ja üles tuleb ajada Pokumees kuid Härra Tibu on alati loominguline isiksus olnud. Kella 7 paiku pisteti teki alla pehme soe karvane käpp mille otsas olid okkad (?), igatahes meenutas see läbi une mulle lõua all üliettevaatkult ekslevat kaktusejuppi. Ükski okas ei torganud kuid andis aimu okaste olemasolust. Siis tõmmati äratusvahend jälle teki alt välja ja uuriti tulemust. (Kell 7 !?! Minge te ka kukele!) Tulemust oli ilmselgelt vähevõitu ja käpp tuli uuesti. Kass on järjekindel loom. Samas ajas itsitama ka. Noh, kui hommik, siis hommik, tegin kohvi ja äratasin ka Pokumehe. Tibu sai krõbinaid ja veendus, et süsteem töötab. Huvitav mis kell ma homme äratuse saan. :)
20.12 Laupäevast alates (16.12) on olnud sula. Täna oli +4 ja päike, vihmast rääkimata. Katused on nelja päevaga puhastunud, lumekuhilate all ägavad puud samuti. Sain lume sulades teada, et kivilas kasvav Jacqueline Hillier on novembrilumede poolt peaaegu mõrvatud, ilusa vormiga puukesest on järel vaid neljandik. Teise jalaka,Wredei, alumised oksad on maani koolutatud ja ilmselt tuleb need maha lõigata, et sammasjas vorm säiliks. Selline tali. Aga muus osas on mõnus, jõul läheneb hirmsa hooga ja peale jõulu võib juba hakata kevadet ootama.
Käisime Keskturul vorstisoolikaid, päevalillehalvaad ja hapukapsast ostmas ning rõõm oli tõdeda, et seal pole 20 aastaga midagi muutunud. Ikka seesama karniosa, ikka needsamad juustu-; singi-; puuvilja- ja kohupiimaletid. Kaltsukaski samasugune kui vanasti. Ostsin mõned vaibatriibuvärvid ja vanakraamiturult väikese labida. Teeb rõõmu, et Keskturg ja Nõmme turg on oma endise näoga alles, kuid Balti Jaama turg pole enam see mis vanasti. Meenutab pigem mingit veidrat Rimi ja Lasnaka turgude tänapäevast ristandit. Etnograafiat ja värvikat turumelu sääl enam ep ole.
23.12 -1, pilves. Eile sadanud 5 cm lund kaotas tänavatelt kiilasjää. Vaibavabrikus on pühadepaus ja majas jõulurahu. See tähendab mõõdukat laisklemist, kodu koristamist, vabas vormis kulgemist, jõulumuusika vältimist ja südamelähedaste posserdustega tegelemist.
25.12 -3, imeilus päikesetõus. Jee, nüüd võib hakata kevadet ootama! :) Pööripäevast lugedes on tänane päev juba 2 valguseminutit pikem. Aga pikalt lobada pole aega, vaja jalad kõhu alt välja ajada ja minna toiduvarusid täiendama, sest ees on veel 7 pühadehõngulist päeva. Oh, ma juba igatsen oma vaibavabriku järele...
27.12 -1, öösel on sadanud ca 10 cm lund. Mu esimene vahaküünalde projekt oli peaaegu edukas. Väga kenad küünlajurakad saab kui valada maltoosapudelitesse, kuid eelistan siiski väiksemaid ja silikoonvorme. Kahjuks on mul neid ainult üks. Peab juurde otsima. Eile oli õdus jõulukas lastega. Tegime kartulivorsti ja hängisime niisama. 3kg liha, 8 kg kartuleid ja 10 meetrit soolikaid. Sinna sisse läks 2 peotäit soola, 4 pakki köömneid, 2 pakki oreganot ja 4 pead küüslauku. Küüslauku oleks rohkem võinud olla, sest see haihtus nagu poleks pandudki. Soolikat oleks võinud olla 15m. Vorstiämber on nüüd verandal ja kuni uue aastani ei pea enam süüa tegema.
Jõulud on läbi ja elurütm naaseb tavalistesse rööbastesse. Tere, mu armas vaibavabrik! :)
29.12 Jube, kuidas aastad ikka lähevad...Ehh, aga kütsin omale hea sooja sauna ja see natuke leevendas vananemisvalu. :)
31.12 -5, pilves. Sulailmad (kuni +3) ja vahel isegi koos vihmaga said eilsega läbi. Täna kohiseb õues külma muudkui juurde ja ilmajaam lubas isegi üle 20 miinuse. Viimane aeg minna ja katta ära oma kallikesed, kes lumest ninapidi väljas on.
Kuna varutud oli vaid kaks pakasekangast tehtud kotti, siis pidid ülejäänud hellikud leppima aedniku aiajopedega mis on toast veitsa kriipi vaadata, aga ehk silm harjub.
Bond istus rõduukse juures ja vaatas välja. Pokumees avas talle ukse. Kass vaatas talle hetke jahmunult otsa ja tegi suure hüppe toa suunas. Siis vaatas kahtlustavalt üle õla ja läks vannituppa peitu, et äkki ajavad õue. Kah omamoodi naljatilk. :) Mulle meeldib jälgida kuidas ta iseteadvus aastatega kasvab. Kõik need trikid ja nukid teevad kassi isiksuse. Bondil on see isiksusekiht seni pisut õhukesevõitu olnud, aga nüüd hakkab vaikselt ikka midagi tulema.
Aga õnnelik aasta oli. Mitte Red Bull ei anna tiibu vaid see kui sa pinsile jääd. :)
Kaunist aastavahetust ja palju ilusate uute mälestuste loomist uuel aastal meile kõikidele! :)
