Talveplaneet

 06.02. Lumi on aias üle põlve ning iga päev sajab midagi juurde. Kaevasin täna oma nunnu lume alt välja, toppisin pagasniku kotte täis ja viisin ehitusprügi vastuvõtupunkti. Sõiduteed olid ahtaks jäänud, sest lumi surub mõlemalt poolt peale, meie tänaval võib vabalt tõukekelguga sõita ja Jaama tänava lumekuhi on omandanud elajalikud mõõtmed. Ilmselt tõstetakse sinna kopaga peale. Suitsevad korstnad, lumevaalud teede ääres, üksikud külmetavad teekäijad - meil on siin ikka paras Jakutsk küll. Ilmad on külmad, kuid sellega kaasnevad imelised lume-päikse-lume etendused. -13, päike.

10.02 Meie selle talve külmarekord (-24,4) ja nunnu jaoks ka, nii krõbeda ilmaga me pole varem startinud. Sõbrakese automaatika ei vedanud hetkekski alt, kuid loomulikult toimib kõik vaid eelsoojendusega. Energiat jätkub linna ja koju tagasi sõiduks, kuid salongisoojenduseks mitte. Aknapuhurist tegelikult piisab ka ja vahepeal lülitan sisse roolisoojenduse.

12.02 Külmakägistus hakkab järele andma, veel üks külm öö ja siis peaks hakkama soojemaks minema. Noor ilmatark telekas teadis rääkida, et tegelikult on meil tänavu soe talv, lihtsalt et need arktilised õhumassid ei lasknud soojemat õhku ligi, seda mis meil siin tavaliselt talveti viimasel ajal ilma on teinud. Kena, kena. Vähemalt on lootust mingisuguselegi olukorra normaliseerumisele. Või siis ei ole. Sest arktilised õhumassid võivad sooja õhu juurdepääsu takistada kuni märtsi lõpuni.

15.02. Vahepeal olid TÕEPOOLEST kaks õnnist maheda ilmaga päeva, kus külma kõigest -2 kuni -4, kuid täna on selline päev mida nimetatakse "imeilus talveilm" ja sellise talve vastu pole mul küll midagi. Viis tundi päikest ja kolm tundi päiksekütet täisvõimsuse peal. Vara hommikul -10, päeval varjus -6. Kuid verandal tuulevarjus on nii soe, et Bondi süsimustast kasukast õhkub kuuma. Võtame päikest, mina kerin lõnga, küll on hea, talvepuhkuse viimane päev. Pilt aiast on ülimalt lumine. Tammepuised pokud on ülepea lume all ja kivila "elevandipoeg" samuti. Katuselt on selle talve jooksul juba kolm korda lund maha aetud.

 17.02  Hommikul -11. Veebruar võiks päikselisem olla, ikka on see taevalaotus lumepilvedega pooleks. Ausalt, mul on ettepanek: homme võiks olla selle talve viimane pakasepäev.

Pakasega

Kui õues on üle kümne külmakraadi, muutub õuekass Bond toakassiks. Teeb õueukse klaasil küüntega kriiiip-kriiiip-kriiiip! (see on nii õudne hääl, nagu marduse nutt, kahe käpaga on peaaegu stereo) ja laseb ennast tuppa kutsuda. Ning ei lähegi enam välja. Seab ka ennast teistega koos unele, kuigi tagasihoidlikku nurruvasse kerasse jalutsis, mitte risti üle voodi, nagu Härra Tibul kombeks on. Härra Tibule see ei meeldi. Hoolimata sellest, et nad sõbrad on ja muidu kenasti hakkama saavad, tõstab Tibus pead suur kadeduseuss, mis õhtu jooksul aina suuremaks kasvab. Meie vaatame filmi, Bond magab jalutsis kuid Tibu kössitab solvunult voodi ees vaibal nagu vana aadlik, kelle kulduur on jälle ära varastatud. Kui Bond on lihtne kass ja käitub sundimatult, siis Tibul on reeglid (enamjaolt muidugi tema enda kehtestatud) ja need ütlevad, et SEE PÄSS EI MAGA MINU VOODIS. Ja Tibu asub korda looma. Hüppab voodisse, heidab meile altkulmulise pilgu (Ega siin majas ju kassist keegi ei hooli, kõik ikka ise, kõik ise...) ja asub Bondi pead lakkuma. Varjamatult näoilmega näidates, et teeb seda lihtsalt kombe pärast ja on ikka sitt maitse küll. Tibu reeglid näevad ette, et teisele kohe kallale karata pole hea, sest siis saab tappa. Aga kui teise nägu lakkuda, siis paneb see teise ennast noorema ja alandlikuna tundma (tea oma kohta, tattnokk!) ning kui siis veel hambad turja ka lüüa, siis lahkub Bond tavaliselt toakassi krundilt ja küsib õue. Kuna õues on -13, siis peame Tibul silma peal. Pokumees viibutab sõrme, Tibu jätab poole hammustuse pealt pooleli, vaatab altkulmu. Bond on lihtne ja heauskne, ah enam ei lakutagi ja tukub edasi. Tibu läheneb tagantpoolt, silub paar korda Bondi kasukat (jälle see nägu, küll on sant maitse!) ja lööb hambad teise kintsu. Pokumees võtab kiusaja enda juurde, väntsutab natuke ebaväärikalt ja vajutab vabale kohale. Härra Tibu autoriteet puruneb tuhandeks killuks ja kukub kuskile voodi alla. Bond vaatab seda ükskõikselt pealt ja jääb uuesti magama. On külm ja tema magab toas. Muu pole oluline. Haavunud aadlik (persse, ma lä`n üldse minema!) kössitab natuke aega köögis, siis esikus, lõpuks aga tuleb ja sopsab ikka teiste juurde sooja. Keerab küll Bondile selja kuid vaatab hoolega, et seljad ikka kokku puutuksid, sest nii saab teise soojast osa. Ja meil on jälle kaks sabaga soojenduskotti! Missa hing veel tahad. :) 

Silmini

 18.01. Peale ülimalt jäist kolmepäevakut (r,l,p oli -9 kuni -15,8) tundub -3 kuni -4 õndsa parajusena. Õnneks on kõik hellikud lume all. Nädala lõpus on tulemas kolmepäevane sula ja jaanuari lõpus jälle külmakraadid, aga kevadeni on kõigest 61 päeva.

20.01. Eilne mahe -4 on unustatud, õues on -13,5 ja hele taevaäär tõotab pilvitu päikesetõusu vaatemängu. Ega ilma selleta ei viitsikski pakasega kõnnirajale minna. Panen paksult riidesse, sest see on jäle kui õel tuul kuskilt näpistama pääseb. Lumi kriuksub valjult bagiirade all, poolvalgus öö ja päeva vahelisel lävepakul, suusalaenutuse putka juures on taas näha rõõmust kilkavaid suusamehi ja -lapsi, pajuokstel helkab hämaras väikesi härmatähekesi, läbi metsamüüri paistab koidupuna, mis on kui tulekahi. Jõe ääres pole hingelistki, huvitav, kus on täna kõik koerajalutajad ja muidukõndijad? Jõgi on silla alt lahti kuid laugemad voolualad näivad jäätunud olevat. Vooluvesi heliseb jäätunud kivide vahel.                                                                                                                                                             Milline võimas päikesetõusuvaatemäng! Punased ja kollased toonid lahustuvad helesinisesse külma taevasse ja kuskilt eemal hiilivad lumepilved, aga praegu on võimas. Eks tali kipu olema pigem selline must-valge-hall ja kui vahel harva mingeid pärisvärve silma ees leekab, siis võtab minugi pildistama. Inimtühjad kõnnirajad, sammude kriuksumine helkab üle heinamaa ja lumi sädeleb külmalt. Ka harakapesa juures on vaikne. Kujutan ette üksteise kaisus tukkuvat kohevil sulgedega harakapaari, pikad sabad ukseaugust välja torgatud ja pead üksteise tiiva all.

22.01 Remont. Kui vannitoas palju toorest jõudu kasutada, väljub sealt kõik, kaasa arvatud seina- ja põrandaplaadid. Püüan kinni väljalendava istevanni ja panen kevadeni lumehange tallele, sellest saab suvel meie vesiroositiik mõnesse aiavaatesse (itsitan, mõttes vannikõndi ette kujutades :)...a la no kuhu ma selle küll paneksin.).

Jee,  sula on! 0 kuni +1. Ja magus lumesulamislõhn, mis kangesti kevadet meenutab. Loomulikult on jätkuvalt talv ja kõik muu sellega seonduv ning see viis päeva sula ei suuda mingit imet sooritada, lund on liiga palju maas. Ja ega peakski see ära sulama, sest ees on veel ettearvamatud härra Veebruar ja mister Märts. Tantsud talvistega jätkuvad järgmisel nädalal peale sula.

25.01 Aga see sula on hea, oi, nii hea. :) Lumereostuse all kannatanud trepp ja teerajad sulavad välja, tüvega minipuudelt kukuvad koormavad mütsid maha,  kassid on täiesti õnnelikud, teevad üksteisele kurr-murr kõrva, kisklevad rõõmsalt ning nõuavad sisse-välja-sisse-välja-sisse-välja.

30.01.Sulailmalõbu sai muidugi paar päeva tagasi läbi ja viimasel ajal on olnud selline keskmine tali, vanade reeglite järgi, ma mõtlen kui veel OLID talved jne. Vahelduva eduga on temperatuurid -3 kuni -6. Lumega on ka kõik hästi, eile sadas 20 sentimeetrit ja tänanegi hommik algas lumerookimisega. Jõusaal oma aias, pole vaja kuskile välja peale tatsuda sellepärast. Lund on nii kohutavalt, et iileksid ja pisemad rodod on ülepea lume all. 

31.01 Lund sajab kogu aeg. -7,1. Selline salalumi, vaikselt pudeneb teist, aga õhtuks on 10 cm jälle juures. Jube.

01.02. Talvepuhkuse kolmas vaba päev ja kui tavaliselt pole ümberringi muud kui üks suur igav valge talv, siis täna on teisiti. Sest täna on jälle päiksetõus. Suur, hele ja võimas. Seekord sattun erakordse sündmuse tunnistajaks juba sel ajal kui ta läbi lumiste toomingate paistab ja Välja puutumatud lumelagendikud kuldselt sätendavaks kauniduseks on tinistanud. Võlu on täna nii palju. Ka kraaviäärne jalgrada pole enam tavaline vaid näeb välja nagu lumekuninganna teeaed - igalt käänakult avaneb järgmine vaade ja päike sädeleb läbi lumiste pajupõõsakardinate "nagut üits hull".

Tagasiteel võidab argipäev. Päikese selja taha on hiilinud alatu lumepilv, pehme pahelise halli käpaga katab ta päikese näo ja viipab teisega sõpru lähemale. Koos istuvad nad päikesele peale ja sadama hakkab paksu laia jõululund, sellist mida enamik inimesi jõulu ajal oma tagaaias millegipärast näha tahab. Longin koju ja hakkan lund rookima. Edasi on natuke lõbusam. Kangutan kasvuhoonest lahti ämbri kompostmullaga ja toon tuppa sulama. Äraõitsenud poenartsissid ja -hüatsindid tahavad suuremasse potti istutamist.

Päike murrab keskpäevaks paksemad pilved maha ja keevitab pärlmutriselt läbi õhemate lumepilvede. Ongi selline pärlmutrine valgus terve päeva. Märkan, et kella viie ajal õhtul on veel päris valge.

02.02. +2,5. Hommik algab lumerookimisega kuid ainult nii palju, et väravani pääseks. Lihtsalt aega pole. Paneme plaani maha, et õhtul võtab üks katuse ette ja teine parkla. Õhtul on meil mõlemal tunni kuni pooleteisene jõusaal. Edaspidi lubatakse veel rohkem külma ja iga päev sajab vähemalt kümme sentimeetrit lund. Härra Veebruar näikse sel aastal õige külma ja lumelemb olevat. Mõtlen lumerookimise ajal, et mis see sõna oligi, millega võiks seda kõike iseloomustada, mis ühtlasi sobiks iseloomustuseks ja poleks väga kiunumaiguline. Lõpuks leian selle sõna ja see on "silmini". Aga ma olen optimist. Elukogenud, elan põhjamaal, mäletan lapsepõlvest talvi kus lumi oli viieaastasele rinnuni, nii, et alati võib veel hullemaks minna. :)

05.02 Viimased kolm päeva on hommikud alanud -11-st ja vahel külmeminigi. Bond on hakanud toas magama ja peremees ei lähe enam ilma kinnasteta õue. Paistab, et soojade iiri talvetega flirtimine on läbi ja nüüd teevad jälle ilma vanad julmad põhjamaa külmakuningad. Lund on aias põlvini. Ja mul silmini. Jajah. Fui.