Thursday, January 28, 2016

Suur Sula

Teisipäeval hakkas vihma sadama. Korralikult. Vahelduva eduga soliseb siiamaani. Oli tohutult meeldiv vaadata kuidas lumi esimestel päevadel katustelt maha libises ja autoga on ka mõnus liigelda, pole lumetõrjet vaja teha, ega pelgu, et tee libe vms. Aus kindel maapind jälle jalgade all.:)
Taimede seisukohast jälle...oleneb mis edasi saab. Kui on kevad ja läheb aeglaselt tõusvas joones kuni päriskevadeni välja ja siis ongi kevad (nagu eelmisel aastal), siis on väegade hää. Aga kui vahepeal on kevad ja karm tali veebruaris-märtsis tagasi tuleb, siis jääb see kes jääb ja looduslik valik meie...hmh...NII vaheldusrikkas kliimas.
Vasakpööre töökoha õuest tänavale hakkaski viimastel lumepäevadel ohtlikuks minema, sest lumemäed kasvasid nii kõrgeks, et nende tagant polnud enam eemalt lähenevaid sõidukeid näha. Sula riivib mägesid iga päev madalamaks ja ka äärmised sõidurajad hakkavad jälle normaallaiusesse tagasi nihkuma. Muidugi on soppa ja pori linnas silmini.
Kassid kaifivad sula, Bondi rinnas on jälle kõva helin (miski tal heliseb rinna sees...) ja isand lõhnab kergelt kasside "Cristian Diori" järele. Ju oli tuul märgistamise ajal valest suunast olnud:).

Monday, January 25, 2016

Pihtas - põhjas!:)

Lõpetasin eile just ühe suurepika erksavärvilise vaiba ja kuna pääle seda silme eest natukene virvendas, siis korjasin kokku kõik samblased, kivised ja liivased toonid ning seda oli täna oikuihea teha. Kange hasart oli sees ja töö lausa lendas. Peale esimest meetrit kobistasin alla teepausile ja mis te arvate mis ma eest leidsin?
Potterton Nursery 1. Kääbuskasvu sibultaimede ja 2. Alpitaimede kataloogi. Juures on ka tellimisleht. See on võrreldav millegi sellisega, et hurt jookseb, ilusasti jookseb, kiiresti, see on asi mida ta hästi oskab, milline hoog...aegluubis kaadrid...ja siis lendab pann, hea tugev malmist pann.
Nojah, mis ma nüüd änam. Täna me enam ilmselt ei koo.

Igav jutt ilmast

Kui mõtlema hakata, siis pole nagu enam normaalse talvega harjunudki.:) On ju seljataga kaks äärmiselt napi lumekattega ja suhteliselt pehmet talve ning enne neid millalgi kaks sellist kus võis kuni aprillini lumme uppuda mis polnud ka eriti normaalne jne jne
Muidugi ei ole see selline a la kuus kuud lumi maas nagu üks klassikaline meie laiuskraadi tali olla võiks (jumal tänatud, et ei ole!:), aga ühtluse poolest tuleb au anda - kaks jõulust jäänud vorstirõngast on seniajani rõdul sügavkülmas ja kuu aja jooksul pole kordagi olnud ilma, mis nad üles oleks sulatanud.
Lund on aias umbes 40-60cm, hangedes vööni ja maja taga ei pääse katuselt langetatud lumest enam läbigi.
Külma on olnud viimasel ajal stabiilselt 10-12 miinust. Viimased kolm päeva on 3-6 miinust. Kui lund ei saja on päris mugav liigelda. Teed on puhtad, lumeplöga ei ole ja aknad ei jäätu ära.
Valgust on juba rohkem, päike loojub tund aega hiljem kui jaanuari alguses ja õhtud on imeliselt vaatemängulised. nädala lõpus läks soojemaks. Reede hommikul -11, laupäeval -6,5, pühapäeval -6,5 ja täna -0,2. Nädalavahetusel tabas Ameerikat lumetorm. On inimohvreid.  Meil lihtsalt sadas korralikult.

Monday, January 18, 2016

Tibu seiklused talveöös.

Reede varahommikul: Külma on sel nädalal olnud harju keskmine (miinus 13,5), aga lund tuli öösel jälle 10 sentimeetrit juurde. Neljapäeval ja reedel linnas ei sadanud, Sakus seevastu küll.
Laupäeva hommikuks oli taas paras 10 cm lisaks pudisenud. Õnneks pole enam nii külm ja ööpäeva keskmine jääb alla 10 miinuse.
Pühapäeval ei sadanud (meil), päike tegi juba üsna paljulubava hüppe metsa kohal, aga vajus ikka enne ära kui tuppa jõudis paista. On väga ilus, väga lumine ja selle väikese külmaga hetkel ka suhteliselt väljakannatatav. Kui mõni päev juhtubki ilma lumepilvedeta mööduma, siis öösiti sajab salaja.
Täna hommikul -4,6 ja 15 cm uut lund.
Lumi on pehme, sügav, kohev ja kui Harjumaa jänes peaks tahtma üle välja silgata, siis paistaksid temast vaid kõrvaotsad.:)
Käisin täna okaspuudelt lund ära raputamas ja lund on aias poole reieni kuni vööni.
Seda, et lumme võib ära uppuda, teavad ka kassid ja liiguvad seepärast ainult mööda inimeste kaevatud radu.
Kell 1:15 öösel kargas Härra Tibu magajate pealt ülbelt kitse. Kui rõduust läksin avama, siis leekas ta lõbusalt krooksudes kööki peitu. Öösiti võib meid ainult õueküsimiseks üles ajada (ja sedagi viisakalt ) ning Härra Tibu teab seda suurepäraselt. See on lihtsalt tema loomuses, et koeruse pärast vahel proovitakse, et "a mis ta selle peale teeb". Järjekordne kogemus kassile, et pai igatahes küll mitte. Koukisin jalatsiriiuli alla peitu pugenud väikse tõpra välja ja tõstsin õue jahtuma. Väljas oli miinus 8. Jäin poolunes ootama, et millal Tibu vastu akent hüppab ja sisse küsib. Kulus pool tundi, aga ikka eimidagi. Läksin asja uurima. Pimedas kössitas rõdul üks kass, aga kummalises kohas, seljaga ukse poole ja nagu passis midagi eemalolevat. Kohe selgus, et see on hoopis meie kvartali tülinorija, hall kõuts, kellega Bond tavaliselt laulupidusid korraldab. Vabal ajal aga klohmib hall kõiki kellest jõud üle käib. Peletasin ta minema, kuid Tibu oli ikka veel seal kusagil lumes. Polnudki muud kui jope selga ja oma looma otsima, sahmerdamise peale ajas ka Bond ennast üles ja tuli välja. No muidugi, võõras kõuts passis nüüd esiukse juures.:) Kui hall oli lõplikult uttu tõmmanud, julges ka Tibu kutsumise peale vastata. "Mäuu, ma olen siin!" Meie patsifist kössitas kaevu katuse all. Jajaa:)...üle lume kassid praegu tõepoolest ei käi.:) Ootasime Bondiga pikalt kuidas Tibu ukerdas kaevult aiale ja seda mööda väravani ja sealt rada mööda koju. Ohjah, talv. Tuhanded rajad rõduukseni on kasside jaoks kahanenud üheksainsaks, sest kõikjal vajub kõrvuni sisse.


Thursday, January 14, 2016

Lumeselt

Kahe ööpäevaga on alla tulnud terve eelmise talve norm. Õudne. Harjumaa suudab teed puhtad hoida, kuid linn jäi eilse lumesajuga jänni. Täna hommikul oli Tallinnas natuke parem pilt, kuigi Järvevanal ja Suur-Sõjamäe pidi sõitma ikka suht umbes, sest joonestust lume alt näha ei ole.
Kodus on lund aiapingi alumise ääreni ja hangedes kõrgemaltki mis teeb lume paksuseks ca 40-50 cm. Muidugi on see kohev, kerge ja õhuline.
Vähe lund näinud nooruke Bond (eelmine talv lume poolest just ei uputanud) läks täna hommikul õue ja kadus. Kui ma veidi hiljem autot läksin välja kaevama, siis istus ta keset tänavat koheva lume sisse sõidetud rööpas, oli väga nõutu näoga ja tegi miu!. See pilt paistis kuidagi nii kodutu välja.
Paistis, et paksule lumele vannuvad ka pöörased isakassid alla. Ja mida siin ärbelda kui ka teised kõutsid lumede eest tubadesse pagenud, magamiskoht puuriidas lund täis tuisanud ja see neetud lumi igal sammul kottideni.
Kutsusin, et tule, lähme tuppa. Keeras pea ära. Ma olen vaba loom. Tulen kui tahan. Aga kui labida trepile viisin, siis ta istus seal juba ees, must molukene küsivalt ülespoole vaatamas. Kas, sa...?
Niipalju väärikust on selles väikeses vaikses mehes.:)
Rohkem ei ühtegi miud, lihtsalt, et äkki lased sisse, kui sa juba siin oled...sest olgem ausad, väljas on ikka täitsa jube.
Kella kuue ajal hommikul miinus 10.
Õhtul oli kena üllatus, koju sõites tabas veidi enne Sakut autot tihe lumesadu ja enne urgu pugemist nentisin, et siin oli terve päeva sadanud. Lund on aias põlvini.


Tuesday, January 12, 2016

Äratusteenus

Härra Tibu on  pererahva jõulupuhkuse korralagedusest muserdatud ajavaistu viimaks korda saanud ja julgeb seda jälle avalikult kasutada ilma, et keegi raamatuga viskaks või midagi.
Umbes viis minutit enne kella viit hopsab mu nina alla täiesti ärkvel kass ja uurib säravisilmi, et kas ma ikka tean, et kell kohe heliseb. Ei tea ja sa võid uttu tõmmata. Mul on veel viis minutit.
Viie minuti pärast kell helisebki. Lesin veel hetke, nii mõnus...uni ka...zzz. HOPSTI! Kas sa tead ikka, et su kell helises juba?* uurivad silmad, lähedalt, kaugelt ja veel korra lähedalt, käpaga patsutatakse põgusalt põsele, teravakäpaline kõnd mu unisel kerel.* Kas sa ikka tead, et su kell helises? , Tean, tean, issandjuMAL!... Kiusaja kaob kuskile. Vaatan kuhu läks. Aha, konsiilium.:) Toas ööbinud Bond kõhutab meie uuel kummutil voodi kõrval ja vaatab kuidas tuleb konserviavajaid üles ajada. Ah sellepärast siis nii põhjalik spektaakel...:)Tibu on läinud ta juurde, panevad ninad kokku knrh! (oota, kohe ajan ta üles) ja kiusaja tuleb tagasi. Kas sa ikka tead, et su kell helises 10 minutit tagasi...Oh, Tibu, sa kiusukott...Krahman oma karvase äratuskella kaenlasse ja me marsime külmkapi poole, kus on kassikonservid, oujee!:) - kaenla alt hakkab kostma nurru...

Monday, January 11, 2016

Peaaegu sula.

Miinus 10. Auto aknapesuvedelik sulas lahti, lumi ei kriiksu enam saabaste all ja toas pole tunda nurkadest peale suruvat külma. Peaaegu nirvaana. Või on see kohastumus...
Bond tuli täna hommikul tuppa vaid tere ütlema ja pühkis õnnelikult naeratades kohe jälle õue tagasi. Põhjala geenidega mees, kes vajab inimestelt vaid hellust, head sooja kohta kus oma pööraseid öid välja magada ja lihtsat toitu.
Härra Tibu on talvel tubane keerulise iseloomuga kaisukas (eriti selliste külmadega) ja tema vajab hellust, suhtlust, lõbustamist (mängitagu temaga), mitmekesist toitu, karussellisõitu arvutitooliga ja õigel ajal magama minemist. Kui inimesed liiga kauaks ülesse jäävad, siis teeb Tibu neil elu põrguks. Kass muutub kiuslikuks ja vaenab niikaua kuni teised tule kustu panevad ja magama lähevad. Siis on rahu majas. Kui aga Tibu on inimesi liiga kaua pidanud öörahule ajama, siis jääb kius külge ja Tibu laseb ka pimedas edasi. Hüppab kitse, kraabib diivanit ja teeb tõbrast kuni inimestel siiber saab. Siis püütakse ta kinni ja topitakse pimedasse saunaruumi maha jahtuma enne kui jälle paremasse seltskonda tagasi saab. Pärast pooletunnist jahedas saunas kükitamist on kass nii hea kass.
Bond ei tee sinilind Friidast väljagi, aga Tibu käib tihti Mamma ukse taga hääli kuulamas ja nuusib uksepraost saagi lõhna...sest ühekorra oleks ju peaaegu...
Lugu oli selline, et ega Mamma väga kassijutte uskunud. Noh näiteks seda, et Friidal pole kardinapuul istudes ohutu. Kass läheb ka mööda tapeeti üles kui vaja, olen ise näinud kuidas Tibu kord porikärbest jahtis. Kribas hooga mööda tapeeti poole akna kõrgusse ja hüppas sealt aknal peesitanud porikale. See aga selleks.
Oli kena õhtupoolik. Mamma avas oma toa ukse ega märganud hämaras ukse taga hängivat Härra Tibu. Tibu märkas avatud ust küll...ja kohe ka kardinapuul istuvat Friidat. LIND!!! ja Tibul sõitis katus ära.
Tibu alustas hoojooksu juba koridorist. Kõik käis välkkiirelt, kuid papagoi polnud ka papist piiga. Tibu materjaliseerus kardinapuudele just siis kui Friida oli sealt õhku tõusnud. Nii leilis Tibu õnneks ei olnud, et oleks linnule õhku järele karanud. Kohe saabus sündmuskohale riidepalakaga lahmiv Mamma. Hetke jooksul oli õhk täis riide laksumist, põgenevat kassi, Friida käredat hädakisa ja tiibu, tiibu, tiibu...Siis jäi kõik vaikseks. Üksik sinine sulg langes aegluubis põranda poole. Shokeeritud Friida toibus kapi otsas ja kluuksatas aeg-ajalt, mamma otsis ehmatuse peale palderjaninusarat, Tibu põgenes esimesele korrusele, puges teki alla ja jäi magama.

Sunday, January 10, 2016

Nädalake julma külmaga lumevalges

Nädala teisel poolel on olnud püsivalt külm ning puud-põõsad kaetud õhkõrna lumevahuga. Härmatist esineb siinkandis kahjuks harva kuid seda nn "tasakaalulund" tuleb tuulevaikuse aegadel ikka ette. Ilmad on muidugi julmad. Kohutav külmanädal tipnes reedega, mille hommikul enne päikesetõusu sündis meie kandi külmarekord - 28,7.  Päeva peale hakkas see kuri nähtus siiski veidi järele andma, päevad on öisest maksimaalsest miinusest tavaliselt ca 6-7 kraadi soojemad.
Laupäeval sai juba ennatlikult rõõmustatud - öösel taas valusaks pakaseks paisunud külm tasanes lõunaks lausa miinus 16 peale. Käisime isegi linnas jne. Oli küll nägunäpistav kuid ei miskit pöörast. Õudne on see, et kui tekkib juba lootus: kohe see lõpeb ja jätkub normaalse talvena (-6 kuni -10), siis võta näpust! Täna hommikul oli jälle -27,5.
Tavalisele tööle-koju ajale on pakase tõttu lisandunud autosoojenduse sundaeg ja lumest puhtaks harjamine. Õnneks ei ole kange külmaga vaja klaase puhastada, see on pigem väikeste miinuste teema. Auto on väga tubli, poriseb kuid käivitub. Ainult aknapesuvedelik külmus ära. Ja-jaa, ikka see talvine variant.
Kui nüüd pakane kõrvale lükata, siis on see jaanuari algus väga ilus ja päikseline olnud. Päeval unine päike pikkade varjude ja sätendavate hangedega, uhked loojangud ja õhtuti sirav tähistaevas.
Mõnusad mööbeldused jätkusid kapiraamatute riiulisse kolimisega.






Wednesday, January 6, 2016

Külmaralli jätkub

Õues on ebamaiselt kaunid jäised maastikud. Öösiti sajab õhkõrna lund muudkui juurde, praegu peaks koheva lumikatte paksus olema umbes 20 sentimeetri kanti. Külmakraadid on tõsised. Täna hommikul miinus 20,6, eile umbes sama. Midagi toredat selles muidugi ei ole, sest minu lõunamaised geenid arvavad, et õues kontrolli alt väljunud pakasehorrori tõttu ei peaks üldse nina toast välja pistma. Aga kuidagi oleme ikka hakkama saanud. Otsisin isegi kasuka välja. Jubee!
Pakane peaks ära lõppema pühapäeval. Prognoositavalt olla siis miinuseid alla kümne või midagi. Puhta soe ju!:)

Tuesday, January 5, 2016

Lumi

Ka laupäeva õhtul kippus kraadiklaas allapoole 20 langema. Kütsime õhtul veel teistki korda kaminat ja Bond on omandanud mõistliku harjumuse toas ööbida. Hommikuks oli külmakägistus järele andnud. Inimesed plaksutasid rõõmsalt käsi, jehee, kõigest miinus 9 !:)
Kui valgeks läks, hakkas lund sadama. Peenikest, asjalikult ja tihedalt. Õhtuks oli koheva lume paksus umbes 10 cm.
Bond magas kuni lumeni, siis läks õue, istus wtf?!? ilmel verandatrepi ette lumme ja vaatas, et mis toimub. Uuris kõik täpselt üle, isegi taevasse kiikas (kuigi sealt sadas lund silma), siis asus ringkäiku tegema. Bondil on see alles teine teadlik talv ja paistis, et ega ta oma esimest lund väga ei mäleta.
Igatahes hästi ausalt imestunud näoga oli see must kass seal valges lumes.
Esmaspäeval tööle minna oli juba katsumus. Kõigepealt krõbedas külmas auto lume alt välja harjamine, siis akendelt jää kaapimine ja läbi lumiste maastike minekit.
Üllatus-üllatus, seekord oli linn tasemel ja suutnud esimese lume tulekul ka varahommikuks tänavad puhtaks teha.
Koju tulles kukkus päike kiiresti. Kui Järvevanas oli veel vaja päikseprille, siis Pärnu maanteel enam mitte. Kõigest efektne ehapuna ja sama värvi valgussammas tähistasid päikese loojumise kohta.
Lumega kaetud maailm on kaunis. Valguse puudumise üle enam kurta ei saa. Päikselised päevad versus pakase paukumine öösiti.
Ja tõsi ta on - peale mitut päeva miinus kahekümne ligi tundub isegi miinus 14 suhteliselt ok kuigi õues on ikka üsna vastik.
Taimede pärast ma enam ei muretse, neil on korralik suletekk peal. Ebaküdoonia ja noor ploomipuu on küll riskigrupis, aga kui võtab, siis võtab.
Aasta on mõnusalt alanud. Toas on suured ümbermööbeldused ja sellega kaasneb palju soputamist, osa saigi järgmise nädalavahetuse peale edasi lükatud.


Saturday, January 2, 2016

Pakane

Öösel hakkas  kass jalutsis rahutult nihelema, lõpuks kündis ta meie vahele tekisse sügava kanjoni ja mattis ennast sinna. Õues on vist krõbe külm. mõtlesin ma kuuvalguse laiku piieldes. Oli küll. miinus 20,6.
Kohe kui valgeks läheb, toon koorepuru varud lagedale ja valan õrnematele aiaelanikele katteks peale. Pakasega on alati nii, et esimene miinus 15 tundub nõnda üleloomulik ja jabur, et nagu ei oskagi muud arvata, et ega see idiootlik asi vist kaua kesta. Soe detsember hellitas ergud nii ära, et nüüd on mugavustsoonist raske väljuda. Mnjaa. Egas`midagi, ahjud küdema ja kapukad jalga. Poole tunni pärast õues miinus 20,9. Kui sedasi edasi, siis on õhtuks nutusewõitu.:)

Friday, January 1, 2016

Aastalõpupidu, ENSV.

Kutse tuli juba varem, aga kuna stagnaaeg hakkab vaikselt museaalseks nähtuseks muutuma, siis oli kodustest varudest peale ohvitserisäärikute ja portfelli (1979!) selle ürituse jaoks raske midagi välja võluda ja kaltsukast ei leidnud ka midagi, mis oleks sobinud. Hädast aitas välja hea sõber, kelle kapis leidus väärtuslik täiskomplekt tolle aja riideid ja nõnda asusid 31. õhtul Päevakoerte poole teele täies mundris kalifeepükste ja säärikutega auväärt miilitsakapten koos provvaga (miilitsa nooremleitnant). Koos arreteerisime seersant e ("Tulge meiega kaasa!") ja maandusime peomajas, kus aknad olid kaunistatud loosungitega, kus liikus ringi kolhoositare, sõjaväelasi, grusiine või lihtsalt kodanikke organitest ja kus jooksis ringi igas vanuses pioneerikaelarättidega lapsi.
Pokumees lõi portfelli lauale ja võttis seal välja konservõ (Räim tomatis, Tefteli), granaatõuna, viinereid ja pudeli "Russkaja Vodkat".
Külakosti oli laual veelgi, ikka hapukurgid, seenesalat, sprotipasteet, Tallinna kilud jne.
Ürituse naelaks oli viinadegusteerimine, mis hoolimata võimalikust prognoositavast kontrolli alt väljumisest väga kulturna kulges ja asjalikus õhkkonnas läbi viidi. Pisikesed topkad, sentimeeter viina põhjas, oli päris huvitav nokka kasta ja mõnevõrra hariv oli teada saada, et viinad on TÕESTI äärmiselt erineva maitsega. Mõni oli täiesti kibe, mõni mahe, mõni maitsestatud, mõni kohutav igas mõttes. Kõige vähem plusse teenisid kunstilistes pudelites vene päritolu viinad ja esikoha sai eesti "Laua viin".
Hiljem tehti püramiide, sõjaväelaste grupipilti, tantsiti ja vaadati kuidas Leontjev laulis "Gružetsa diski" ja Pugatsova "Vsjo mogut karali".
Ka Mähel oli 10 kraadi külma ja ilutulestik jäises põhjala öös pani imetlejad korralikult proovile,  väga ilus oli, aga väga külm. Ja siis varsti kojuuu!
Uuel aastal sai tuugalt kümneni magatud ja küll olid Päevakoera kaasa pandud koogid hommikukohvi kõrvale head!:)
Tänud lahkele pererahvale võimsa aastalõpupeo korraldamise eest!:)
Kõigile armsatele sõpradele head uut aastat!:)