Friday, April 30, 2010

Teeks äkki jälle kalja?

Ega sellest ei olegi kaua aega möödas kui ma ise kodus kalja tegin. Leivakalja. Minu viga seisnes selles, et ma jätsin kaljapudi koos kuivpärmiga liiga kauaks kahekesi. Tuli vast kole jook! Pudelid külmkapis olid punnis ja ohtlikud nagu praakmiinid. Kõik neli. Korki pealt ära võttes käivitus ahelreaktsioon - põhjast häguse sademe seest kihutasid pinnale miljonid mullid mis muutsid joogianuma tööasendis vahtkustuti sarnaseks esemeks (kui ei olnud just taipu seda enne suule kummutada). Muidu võibolla ei olekski joonud... Neelates lendus osa vedelikku gaasilisel kujul nina, kõrvade ja kolmanda silma kaudu, kuid mis seal salata, sellel kõigel oli kõva seikluse maitse. Sest iial ei võinud teada, milliseks jook öö jooksul edasi oli laagerdunud. Räägitagu mida tahes pärmiseente elu aeglustumisest jahedas, müüt on murtud. See jook läks külmkapis aina kangemaks ja viimase pudeli põhi maitses juba umbes nagu midagi ähmakese ja oktoobriõlle vahepealset.
Nüüd on jälle leiba kogunenud. Ei teagi kohe...

Homme on parem päev

Kui miskit kiiva veab, siis tasub alati nii mõelda.:)
Välja arvatud üksikud erandid, peab see tavaliselt ikka paika. Nii ka seekord. Kui eile oli meie elamine täis kahte õnnetukest, kes narkoosist toibudes puisevõitu zombikõnnakul igal pool ringi tuterdasid ja kõikvõimalikesse kohtadesse oksendasid, siis täna on pilt juba teine. Muril on lood kehvemad, kuid Sass lippab ringi nagu poleks midagi juhtunud.
Ja selle kuidas ta seltskondlikult nurrudes õlale ronis ja seal terve päeva pissi maha pani, selle on ta kah ilmselt unustanud. Narkoos ei ole üldsemitte naljaasi.:)
Aga päevad pole isekeskis vennad.

Thursday, April 29, 2010

Täna on see päev

Kus tuleb võtta kassid kaenlasse ja minna loomakliinikusse. Jumalad näevad, kuidas ei tahaks. Aga 4 korda aastas kassipojadraamat on palju. Ja seda ka ei tahaks, et Sassist samasugune lõhkikistud kasukaga külakakleja saab nagu tema isa. Niisiis, tuleb minna.
Kevad on täies hoos, mülgas tagaaias on tahenenud ja esimesed hostad küünitavad ninaotsi mullast välja.
Viali priimula kustus talvesse, aedsalvei ja lavendel vaaguvad hinge. See talv praakis meie aedadest välja kõik liiga lõunamaise. Zen-zen-i ellujäämises kahtlen samuti. Ta lasi juba sügisel solvunult "suled" maha. Nii nõme on, et ravimtaimede puhul võib igalt poolt lugeda millisel moel neid tarbima peaks, aga kuidas neid kasvatada või kohelda, selle kohta ei sõnagi. Eriti käib see just zen-zen-i kohta.
Uus õuesillutis õigustas endale pandud ootusi ja hoidis eesõue porivaba. Ja ausalt, mulle näib, et ka liiva tuleb vähem tuppa. Samas aga on fenku (feng-shui) koledasti paigast ära ja vaade kipub ülikiviseks. Mõtlesin, mis oleks kui kivipragudesse istutada lisaks nõmme-liivateele ka scillat. Sobiks ka hanejalakesed ja veel mõned vitaalsed kivitaimed, mis koera territooriumil ellu jääksid. Loogiliselt lähenedes tahaks loota, et ka see kohmakas loom vaatab kuhu astub ja ringi tormates püüab ikka kivi peale mitte kiviprakku astuda. Hmh...ma loodan, eeldan, oletan...olemata selles sugugi kindel. Aga katsetamata ju teada ei saa.:)

Tuesday, April 27, 2010

Sellest mispärast kassid nii delikaatsed loomad on:)

Igal hommikul on äratus kell 6:15. Selle järgi võib lausa kella õigeks panna. Vahel ärkan 10 minutit varem, lesin ja vaatan kella. Täpselt 6:15 ta tuleb. Teeb KURRR-NURRR!...kassitants, rõõmukringlid ja iluhüpped üle teise magaja. Eile lõppes see ülemeelikus voodist väljaviskamisega. Sass oli hüppematina kasutanud ei midagi muud kui teise magaja nägu. Korjasin solvunud kasslooma nurgast üles, lohutasin ära ja kõik oli kenasti ununud.
Täna hommikul ärkasin 6:15. Ootan. Vaikus. 6:16. Ikka vaikus. Siis kostab põrandalt vaikne küsiv knrr?
Ja veel küsivamalt KNRR?
Jah, ma olen üleval, sosistasin talle vastuseks. Oi miuke tants jälle lahti läks, aga seekord põrandal.:)
Täna oli esimene suve järgi lõhnav päev - varjus näitas kraadiklaas 17 kraadi. Vaatasin kuidas ühes aias olid eksponeeritud scillad. Pimestavsinine suur vaip maja ees murus. Jäin lausa seisma, et pikemalt uurida. Efektne.

Friday, April 23, 2010

Lugesin täna ja imestasin

...milliseid kummalisi moodustisi sünnitab varakapitalistlik ühiskond...hmh...MASU viljastavates tingimustes. Vähe sellest, et põllumeest ja karjakasvatajat lüpstakse jokk meetodil kõikvõimalike vahendajate poolt, selgub, et ka kirjutamisega raha teenivate inimeste ja tellija vahele üritab päris kummalisel moel asuda vahendaja - Tekstiabi. ee.
Läksin oma tööotsingutel uurima, et mida ka see asi endast kujutab.
Iseenesest pole ju mõttel viga, aga kui jõudsin õiguste ja kohustuste leheküljele, siis oli totaalne hämming. Noh, et täiesti reaalselt on ka sellised asjad olemas ja et kas tõesti inimesed sõlmivad selliseid lepinguid? Mis siis, et ma elan banaanivabariigis ja imestamine selle erinevate väljendusviiside üle peaks olema juba harjunud asi.
Vahendusfirma võtab 25 prossa töötasust...ja ei vastuta samas oma veebikeskkonnas tekkinud apsakate, väärkasutamise või ka tehnilise vea tulemusel saabunud vaakumi (nt. server kukub kokku) eest. Firma ei taha põhilise eest vastutada, aga teenida tahab küll.
Viimane omaniku õigus ajas päris muigama: Firma võib igal ajal ette teatamata muuta lepingu tingimusi.:)
Lisaks võtab 10 prossa töötasust summa väljavõtmise eest, kusjuures firmal on kliendi rahakontole ligipääs, et sealt omi protsente välja võtta. Millega on tagatud, et ei võeta rohkem? Ega polegi, sest lepingu tingimusi saab firma poolt ette teatamata alati ühepoolselt muuta.:)

Sellest loo moraal: kui sattud huvitava pakkumise otsa, siis loe alati väga tähelepanelikult läbi see koht, kus kirjutatakse sinu tulevastest peaaegu olematutest õigustest ja hulgalistest kohustustest.:)

Wednesday, April 21, 2010

Sinilillede aegu.

Kevad murrab täiega. Aia ääres puhkesid eile õide sinililled ja rammusast kompostmullast võrsunud jurakad lillad krookused näevad äärmiselt eksootilised välja.
Üldises mõttes on aed ikka täitsa pooleli, aga räägivad, et ega siis kingsepal ei saagi kunagi korralikke kingi olema. :)
Üks asi on surmkindel - koera poole peal tuleb kohe asuda kibuvitste kaitsele. Elevant on elevant ja eriti nutuseks kisub asi siis kui elevant kibuvitste jaoks ehitatud latrisse ronib...et sealt naabrite aeda vahtida ja nende kassi sõimata. Aga kurat võtku, selle takistamiseks ma tolle kibuvitsamüüri ehitasingi. Aednik versus õuekoer - igavene vastuolu, muuseas. Ja mulle näib, et ma teen selle elektrikarjuse triki ükskord ära.
Täna hommikul oli 6 kraadi külma.
Kassid kibelesid kangesti õue põit kergendama, aga kui rõduust praotasin, siis põrkuti ukse pealt tagasi nagu oleks sein vastas olnud. Nüüd kükitavad mõlemad, jalad ristis ja silmad pungis, kiiktooli all ja ootavad millal päike tõuseb. Ei ole kerge kellelgi.:)
Eile käisin mõõtsin naabrinaise aia üle. Oligi nii nagu olin arvanud. See iidvana plaan ei vasta üldse praegusele seisule. Tõmban täna mõõdud suurele paberile ja aretan siis edasi. Vaat mida on Futud nõus ilusate vaadete nimel kõike tegema.:)

Friday, April 16, 2010

Kohtumine krookusega


Eile muutus päevaplaan suviseks. Peale tööd võtsime rattad ja läksime sakumaale kimama. Oli mõnna ja tahaks täna jälle minna.
Aias on peale lumikellukeste oma õied avanud suur-suur lilla krookus. Käin imetlemas.
Suvel nagu ei oskagi ohtra õieilu kõrvalt väikest krookust väga hinnata. Praegu on ta lausa hindamatu. Muig, eriti kui sul on ainult kolm (!) niisugust sirelilillat imeõit kesk musta maad. Kõik muu veel magab mulla all. Ehk siis pori all, sest meil on väga märg maa.:)

Wednesday, April 14, 2010

Rituaal

Kooli lõputööd tehes tõusin hommikuti kell kuus. Viimasel ajal panen seitsmeks helisema. Aga on neid, kes mäletavad, et tõusti varem. Umbes 6:15 tuleb luupainaja. Saan läbi une aru, et voodis on veel keegi, kes peab endamisi aru, mida toredat nüüd edasi teha. Kahtlused ja kõhklused, intensiivne mõttetegevus, kuulen kuidas väike aju ragiseb. Seekord ei hüpata seljale, ega torgata vurre näkku. Ka mitte nina kõrva. Ta on seekord eriti alatu ja tuleb voodisse lahti harutama lõngakera, mis on nööpnõelu täis. Ta TEAB, et ta EI TOHI seda käppida. Aga teab ka seda, et just see ajab mu liikvele. Haha, tüng! Mul on pohlad, aja pealegi voodi nööpnõelu täis, mina magan seitsmeni!
?????? (Mõttepaus koos ajuraginaga). Tuleb katsub käpaga nägu, et kas on ikka elu sees. Käpp on nahkne ja soe, istub, uurib pea viltu, lülitab sisse valju nurru, käpatab nina...ja surub vurrud näkku! Elukas! Avan silmad. Läheb lahti kassitants, jes-jes-jes ta ärkas! kurnurrnäiutskräu! Ohjah. Kui rituaal, siis rituaal.:)

Tuesday, April 13, 2010

Kevad:)


Alates laupäevast on maa üle kallatud päikese õnnistusega. Peale vihmast sügist ja lumist talve paistab see nähtus nagu lausa eraldi aastaajana. Aga nii on. Päeval on soojematel päevadel varjus 14 kraadi ja päikse käes võib lausa toariietes kulgeda...mõnda aega, sest tuul on veel jahe. Igal ööl on 2,5 kraadi külma ja päiksetõusud on imelised.
Ilus kevad. Liiga ilus. Ega see ikka heaga ei lõpe. Kusagil eespool, näiteks mai alguses ootab kindlasti veel paar lumepilve pihku itsitades oma järjekorda. Ja mõni ilge kevadtorm jne. Mitte, et ma oleksin mingi pessimist ve. Aga liiga ilus, et jätkuda suveni, haha, meie kliimas.
Peenardele veel ei pääse, aga teen vaikselt äärtelt monitooringuid, kael õieli ja eemaldan kuuseoksi külmaõrnadelt isenditelt. Leviisiast oli eile üluhea meel. Ta nägi kevadel veel parem välja kui sügisel ja tuuled, vihmad, külmad, lumed ei olnud talle midagi teinud. Sama hästi paistab olema talvitunud hiina emajuur. Aga kas aniisi-hiidiisop elas talve üle? Mida arvab kõigest sellest budleia ja kas minu "lavendlilagendikust" saab enam elulooma?
Pühapäeval kondasime Lapsega staadioni juures ja nägime kahte konna, kes paistsid olevat otsustanud oma saatused ühendada. Emane oli suur, paks ja aeglane, sest tema seljas maotas tema isand. Konnade seks. Isane ratsutab niikaua oma südamedaami seljas kaasa kuni too leiab sobiva lombi, kuhu kudeda. Siis lisab isane koele ka oma panuse. Aga seni "sadulas".
Eriti liigutav oli see, et meeskonn oli emase rinnal on "sõrmed" nn seongusse pannud, et kindlamini seljas püsiks.
Vaatasime, et ühel pool on raudtee, teises küljes staadion ja kolmandas suunas liigveest pungil jõgi, et kuhu siis nagu minek, noored?
Korjasin paarikese üles ja viisin üle raudtee ühte tõeliselt hubasesse kraavi. Kaks kalameest silla juures seirasid mu teekonda huvitatud pilkudega ja üks tõusis lausa püsti, et paremini näha kui ma konnad vette lasin. Muig, ega alati ei olegi hea teada, mida naised käes kannavad.:)

Saturday, April 10, 2010

Väikese kirju liblika suvi

Jah, selline ta tulebki. Nägin täna metsas esimest liblikat. Oli niru ja pisike, nagu oleks talvel seagripis olnud, aga muidu täitsa liblikas, lendas ja puha. Proovisime Lapsega lapselast metsateede peal kärutada, aga lumevaba oli ainult metsa viiva raja algus, edasi tuli sitt suusatee, kuhu jalatsiga ka kenasti sisse vajus. Loobusime ja läksime hoopis Välja peale vana remmelgat vaatama. Veel ei õitsenud.

Friday, April 9, 2010

Niipalju siis lumest

Lumi on peaaegu ära sulanud ja ka lombid on maasse tõmbunud. Üleeile kadus viimane liigvesi. Peenras õitseb terve mätas lumikellukesi. Üritasin lähemale sumbata, et kindlaks teha kas need on ikka tõepoolest need topeltõielised, mida alles tunamullu oli vaid üks õis. Üritus nurjus kui olin poris tasakaalu kaotanud ja käpa maha panin. Hiilisin nördinult tuppa tagasi. Ei ole veel aednikul aeda asja, ei ole. Aga ikka oli huvitav kaeda, mis elus, mis poolelus ja nii edasi. Hokkaido kukehari on ilmselt kutu. Salvei ja lavendel ei näinud just kenad välja kuid olid suhteliselt elus. Ülikenad nägid välja kõiksugu kivirikud ja teised kukeharjad.
Reeded on maailma kõige paremad päevad, sest siis on ees veel pikk nädalalõpp.:)

Thursday, April 8, 2010

Vana aja käumeetria tekitab teinekord aukartust

Mõnikord jõuab meieni minevikust esemeid, mis on kandunud küll uude aega, kuid oma olemuses säilitanud vana aja. Nagu näiteks Poku kadunud vanaema Pauliine kootud linased kangad. Lööd kanga lahti ja adud milline veatus, milline ühtlane kude ja MILLINE töö!
Huvi pärast lugesin ära mitu lõime on ühel sentimeetril. Oli 20 lõime. Haha! käterätiku laius on 50 cm, järelikult on kangas 1000 lõime!
Minu jaoks on see kõrgem pilotaaz, mida ei üritagi järgi teha.
See tähendab seda, et igasuguse kanga kudumise puhul ei hakanud keegi paari meetri lõimega jamama vaid kääriti ikka 20-30 meetrit lõime. See tuli kääripuude pealt maha plettida ja läbi reha ühtlaselt tagumisele poomipuule kerida (20-30 meetri pikkused 1000 niiti!)NII, ET MIDAGI SASSI EI LÄHEKS. Uskumatu sooritus. Ma olen alati oma 250 vaibalõimegagi hädas ja vaibalõim on libe. Takulõng vist mitte eriti.:)
Niisiis, kui on tagapoomile keritud, siis lastakse niied alla ja pannakse need 1000 lõime niitest läbi. Kuna tegu on kirikangaga, siis tuli esimene, teine, kolmas ja neljas lõim panna kõik erineva niiepuu niiest läbi ja mitte kordagi eksida. Tuhat sooritust, tuhat järelkontrollimist.
Siis tuli tuhat lõime panna läbi soast, ehk jälle tuhat sooritust. Siis oli kanga esipoomile sidumine, ehk sada väikest sõlme ja töö võis alata. Palju jõudis naine kalasabamustris käterätikuriiet ühe päeva jooksul kududa? Pakun, et kui majapidamistööd ka kogu aeg segasid, siis mitte üle ühe meetri päevas. Ja nõnda see muudkui valmis - meeter meetri järel.
Vanaema suri 1967 ja vanemas eas ta vaevalt, et enam käterätikangast ja voodipesumaterjali kudus. Seda tehti ikka nooremas põlves ja terveks eluks ajaks valmis. Oletan, et need kangad on kootud millalgi enne sõda ja nende vanus võib olla 60-70 aastat. Toorkangas on tärgeldatud ja võimalik, et tärgeldades lisati lahusesse ka midagi kavalat, mis koid selle pika aja jooksul kangast eemal on hoidnud.
Ilmselt teen nendest meite suure toa kardinad, ehk riputan nendega midagi erilist ette võtmata lihtsalt üles. Materjal ise on juba nii huvitava värvi ja struktuuriga, et väärib suurel pinnal eksponeerimist.
Nojah, mina siin imestan, aga usun, et vanal ajal tegi selliseid asju iga hea perenaine. Tänapäeval? Ehk paneb mõni tekstiilikunsti tudeng oma võimed proovile, aga miks ta peaks? Muidugi võimaldavad pardakompuutriga soome teljed palju asju lihtsamaks teha, kuid üüratutüütu lõimede arv ja niidepanemine jäävad sellegipoolest. Igal juhul, muljetavaldav.

Wednesday, April 7, 2010

Sulanud lumi moodustab loike

Üks on ka meil tagaaias, aga ei midagi kohutavat siiski. Peale säherdust lund täiesti loogiline nähtus. Oleksin võibolla isegi murelikuks muutunud, aga ei jõudnud, sest täna hommikul oli vesi umbes poole võrra alanenud.
Olen kuulnud sel kevadel märksa suurematest "loikudest", mis sildu kaasa võttes kohinal mere poole voolavad ja mille servad inimeste karusmarjapõõsasteni ulatuvad...või läveni.
Sassil oli eile elukool. Hoolimata sellest, et kassid on osavad, targad ja kohanemisvõimelised, esineb neil üks huvitav kiiks. Ma nimetaksin selle ploomisündroomiks.
Ronitakse mingi eriti suure puu otsa, ikka kõrgemale, ah kui tore! No puu juhtub muidugi olema sajandivanune õunapuu Printsessi aias.
Puhub jahe tuulekene, oksad on peenikesed, jäledalt tahaks koju, aga tema ripub ja hädaldab vaikselt omaette.
See on kasside juures üks joon, mida ma ei mõista. Ronida puu otsa ja siis sealt enam mitte maha saada. Pokumees pidi ise puu alla minema ja õunapuuhädalise enda õla peal koju tooma. Hea, et meil vanu kastaneid läheduses ei kasva.

Sunday, April 4, 2010

Muinasjutunälg

Peale järjestikku loetud raskeid raamatuid julmast reaalsusest (Bukowski "Postkontor", Knut Hamsun "Nälg", Peter Hoegg "Piiri peal", Ian Mcewan "Tsementaed" jne)hakkavad ükshaaval ilmuma põgusad uitmõtted umbes sellel teemal, et ei tea kas "Tuule nimi" on juba ka kolmas osa ilmunud ja mida nad selle "Troonide mängu" tõlkimisega nii venitavad ja et peaks vist lähiajal minema raamatukogu puistama. Aga raamatukogu on pühade ajal suletud.
Kui Knut Hamsuni "Nälg" oli lihtsalt halb raamat (hoolimata sellest, et tegu on klassikuga, ei võta ma oma sõnu tagasi), siis Ian Mcewan jutustas suurepärase koleloo eramajas elavast kolmest lapsest (16, 12, 6), kelle ema peale pikka haigust sureb ja kes hooldekodusse paigutamise kartuses ema keldrisse betooni alla matavad. Päris eluküpsed nad veel ei ole ja nii võtavad kodus maad anarhia, mida vürtsitavad lein, kolme lapse kummalised omavahelised suhted ning majas tasahilju levima hakanud imalmagus lõhn. Seda hullem, et tegu hea raamatuga (brr, mida ma mitte iialgi teist korda ei loe).
Ja lõpuks tuleb vastupandamatu muinasjutunälg, nii et ikkagi tõin Banksi "Mänguri" ülevalt alla ja katapulteerusin eile õhtul ülekantud mõttes kosmoseavarustesse.
Muri pidas ennast rabedalt üleval ja sel korral võtsin ennast bändiproovist priiks. Publikuna saan ma seda endale ju lubada.:)
Aga Muri niheles niisama,sest eile mingeid poegi veel ei tulnud.
Hiigellumi on peaaegu olematuks sulanud poolteise nädalaga. Üleeile hommikul tekkisid tagaaeda esimesed märgid üleujutusest. Madalamates lohkudes on vesi. See on viide sellele, kust maapinda veel tõstma peaks. Eesõue on lausa rõõm vaadata, sest sillutis välistab igasuguse uputuse ja ka murupind on peaaegu norm. kõrgusel. Tagaaed ootab sel suvel ühte koormat mulda. Tasapisi hakkab lume alt paistma `Konica` väike tornike. Minu lumikelluke (ainus, kuid see-eest topeltõieline)on kusagil seal tema kõrval ja seetõttu veel paksu lume all. Enne ikka pori, siis õied. Aga lähen nüüd õue vaatama mis huvitavaid asju veel lume alt välja on sulanud.

Saturday, April 3, 2010

Päevakoertel sügavalt külas

Päevakoerad olid elukohta vahetanud ja aprilli alguse puhul suurde huvitavasse õlgkatusega häärberisse kolinud. Eriti muljetavaldavad olid selle häärberi kindlustusrajatised ja kalavarud, millega peaks raudselt igasuguse piiramise üle elama. Kudusime e, Tseti ja Pokuga mõned vaibad ja läksime neile sinna soolaleivale. Kuigi osad külalised olid pulma-aastapäeva lainel ja päevakohaselt "kibe!" karjusid, üritas Päevakoer (hoolimata oma eksitava kirjaga T-särgist) vahepeal kõiki veenda, et tegemist on hoopis Svea sünnipäevaga, mis veebruaris juba ära oli. Me ei lasknud ennast sellest eriti loksutada ja püsisime terve õhtu enda valitud soolaleivakursil.
Peole eelnes ligi kuue kilomeetrine matk piki Tuhala karstiala vaatamisväärsusi üle sulalume järgi lõhnavate väljade. Oli ilus. Kuulsin esimest korda lepalindu ja lõokest, pea kohal lendasid üksteise järel lõunast saabunud haneparved. Kogu matk oli tõeline megaelamus, sest selletalvise lumeuputuse tõttu pole ligi kolm kuud oma nina metsa poole ega üldse loodusesse keeranud. Ning kui aus olla, siis polnud varem olnud ka võimalust kogu sellest Tuhala karstiaukude kompleksist täit ülevaadet saada. Millegipärast olin seni arvanud, et need on väiksemad. Umbes nagu Jõelähtmel või. Muidugi lisas ka suurvee aeg mastaapsust.
Järgnev õhtu oli samuti kuninglik. Suitsutatud seapraad koos ürdikartulitega oli aadlike vääriline.
Patuks ei saa seda just nimetada, aga kuigi juba paljalt viina peale mõtlemine ajab mulle külmajudinad peale, peab nentima, et sellest joogist ei jää üldse pohmelli.
Kodus oli Sassi poolt soe vastuvõtt koos lugematute põsepaidega a la kus te küll nii kaua olite.
Soe vihm tühistab järjekindlalt lumevaalusid ja lume alt sulab välja imelikke asju nagu näiteks motikas, paekivihunnikud, koerakuut koos koeraga ja jugapuu. Mehekõrgune jugapuu oli kolm kuud lume alla litsutud nagu hauduv kana. Mõtlesin, et ega temast enam asja ei saa, et tuleb noorenduslõikus teha, kui just lamavat vormi aeda ei taha. Aga ta tõusis lumest nagu fööniks, oksad kõik kenasti taeva poole. Ega vanal ajal ilmaasjata jugapuust vibusid ei voolitud. :)

Friday, April 2, 2010

Punane


Vanarahval oli punase värviga nigel suhe. Eks ole ka mõistetav kui punast ja purpurit ülikute privileegiks loeti. Kusjuures...jäägu see omavahele, aga purpurtigudest saadud värvainega (hirmkallis) värvitud toogad ja mantlid pole minu meelest sugugi ilusat värvi. See on niisugune lillakaspunane, vahel kaldub isegi peedipunase poole. Madarajuurest saab natuke odavama punase tooni, mis on niisugune pehme pruunikaspunane, aga ka see ei ole eriti ilus punane. Alles anilliinvärvide leiutamisega saabusid tõelised ilusad punased toonid
alates vaarikapunasest ja lõpetades veinpunasega.
Veel punasest värvist:
Punane on ka põlu all olnud. Kuulus muinasjutuvestja Andersen jutustab oma raamatus nilbe loo väikesest tüdrukust, kellele ema kinkis punased kingad. (Ilmselt polnud teistsuguseid vähem õnnetust toovaid saada.)Tüdrukule meeldisid tema kingad üliväga ning piiga kasutas iga võimalust, et neid jalga panna. (Ja õieti tegi, sest nagu ma aru olen saanud, kasvab kaheksaaastane laps oma kingadest poole aastaga välja, näib, et papa Andersen seda ei teadnud ja jätkas oma koledat lugu)
Eriti meeldis tüdrukule punastes kingades tantsida. Jumal juhtus nägema kuidas tüdruk oma punastes kingades keksis ja keerutas, hoolimata sellest, et ema oli selle karmilt ära keelanud. Jumal vihastas hirmsasti ja muutis tüdruku karistuseks jalutuks. Böö ja nüüd ei saanudki tüdruk enam oma nõmedate punaste kingadega eputada, kumab papa Andersoni loo lõpulausetest kahtlaselt rahulolevaid naisvastalisi toone.
Mina koon punast vaipa. Aastate jooksul punaseid toone ikka koguneb, sest siiani ei ole neid vaipadesse eriti pannud. Kuna tegemist on erilise tekstiiliga - pulmavaibaga, siis ta ei saagi olla mõnda teist värvi ja lühem kui kolm meetrit. Täna saab see valmis ja olen ise ka väga põnevil.