Rituaal

Kooli lõputööd tehes tõusin hommikuti kell kuus. Viimasel ajal panen seitsmeks helisema. Aga on neid, kes mäletavad, et tõusti varem. Umbes 6:15 tuleb luupainaja. Saan läbi une aru, et voodis on veel keegi, kes peab endamisi aru, mida toredat nüüd edasi teha. Kahtlused ja kõhklused, intensiivne mõttetegevus, kuulen kuidas väike aju ragiseb. Seekord ei hüpata seljale, ega torgata vurre näkku. Ka mitte nina kõrva. Ta on seekord eriti alatu ja tuleb voodisse lahti harutama lõngakera, mis on nööpnõelu täis. Ta TEAB, et ta EI TOHI seda käppida. Aga teab ka seda, et just see ajab mu liikvele. Haha, tüng! Mul on pohlad, aja pealegi voodi nööpnõelu täis, mina magan seitsmeni!
?????? (Mõttepaus koos ajuraginaga). Tuleb katsub käpaga nägu, et kas on ikka elu sees. Käpp on nahkne ja soe, istub, uurib pea viltu, lülitab sisse valju nurru, käpatab nina...ja surub vurrud näkku! Elukas! Avan silmad. Läheb lahti kassitants, jes-jes-jes ta ärkas! kurnurrnäiutskräu! Ohjah. Kui rituaal, siis rituaal.:)