Mõnikord jõuab meieni minevikust esemeid, mis on kandunud küll uude aega, kuid oma olemuses säilitanud vana aja. Nagu näiteks Poku kadunud vanaema Pauliine kootud linased kangad. Lööd kanga lahti ja adud milline veatus, milline ühtlane kude ja MILLINE töö!
Huvi pärast lugesin ära mitu lõime on ühel sentimeetril. Oli 20 lõime. Haha! käterätiku laius on 50 cm, järelikult on kangas 1000 lõime!
Minu jaoks on see kõrgem pilotaaz, mida ei üritagi järgi teha.
See tähendab seda, et igasuguse kanga kudumise puhul ei hakanud keegi paari meetri lõimega jamama vaid kääriti ikka 20-30 meetrit lõime. See tuli kääripuude pealt maha plettida ja läbi reha ühtlaselt tagumisele poomipuule kerida (20-30 meetri pikkused 1000 niiti!)NII, ET MIDAGI SASSI EI LÄHEKS. Uskumatu sooritus. Ma olen alati oma 250 vaibalõimegagi hädas ja vaibalõim on libe. Takulõng vist mitte eriti.:)
Niisiis, kui on tagapoomile keritud, siis lastakse niied alla ja pannakse need 1000 lõime niitest läbi. Kuna tegu on kirikangaga, siis tuli esimene, teine, kolmas ja neljas lõim panna kõik erineva niiepuu niiest läbi ja mitte kordagi eksida. Tuhat sooritust, tuhat järelkontrollimist.
Siis tuli tuhat lõime panna läbi soast, ehk jälle tuhat sooritust. Siis oli kanga esipoomile sidumine, ehk sada väikest sõlme ja töö võis alata. Palju jõudis naine kalasabamustris käterätikuriiet ühe päeva jooksul kududa? Pakun, et kui majapidamistööd ka kogu aeg segasid, siis mitte üle ühe meetri päevas. Ja nõnda see muudkui valmis - meeter meetri järel.
Vanaema suri 1967 ja vanemas eas ta vaevalt, et enam käterätikangast ja voodipesumaterjali kudus. Seda tehti ikka nooremas põlves ja terveks eluks ajaks valmis. Oletan, et need kangad on kootud millalgi enne sõda ja nende vanus võib olla 60-70 aastat. Toorkangas on tärgeldatud ja võimalik, et tärgeldades lisati lahusesse ka midagi kavalat, mis koid selle pika aja jooksul kangast eemal on hoidnud.
Ilmselt teen nendest meite suure toa kardinad, ehk riputan nendega midagi erilist ette võtmata lihtsalt üles. Materjal ise on juba nii huvitava värvi ja struktuuriga, et väärib suurel pinnal eksponeerimist.
Nojah, mina siin imestan, aga usun, et vanal ajal tegi selliseid asju iga hea perenaine. Tänapäeval? Ehk paneb mõni tekstiilikunsti tudeng oma võimed proovile, aga miks ta peaks? Muidugi võimaldavad pardakompuutriga soome teljed palju asju lihtsamaks teha, kuid üüratutüütu lõimede arv ja niidepanemine jäävad sellegipoolest. Igal juhul, muljetavaldav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment