Ega sellest ei olegi kaua aega möödas kui ma ise kodus kalja tegin. Leivakalja. Minu viga seisnes selles, et ma jätsin kaljapudi koos kuivpärmiga liiga kauaks kahekesi. Tuli vast kole jook! Pudelid külmkapis olid punnis ja ohtlikud nagu praakmiinid. Kõik neli. Korki pealt ära võttes käivitus ahelreaktsioon - põhjast häguse sademe seest kihutasid pinnale miljonid mullid mis muutsid joogianuma tööasendis vahtkustuti sarnaseks esemeks (kui ei olnud just taipu seda enne suule kummutada). Muidu võibolla ei olekski joonud... Neelates lendus osa vedelikku gaasilisel kujul nina, kõrvade ja kolmanda silma kaudu, kuid mis seal salata, sellel kõigel oli kõva seikluse maitse. Sest iial ei võinud teada, milliseks jook öö jooksul edasi oli laagerdunud. Räägitagu mida tahes pärmiseente elu aeglustumisest jahedas, müüt on murtud. See jook läks külmkapis aina kangemaks ja viimase pudeli põhi maitses juba umbes nagu midagi ähmakese ja oktoobriõlle vahepealset.
Nüüd on jälle leiba kogunenud. Ei teagi kohe...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment