Tuesday, December 27, 2016

Massaaz

Bond on oma olemuselt veidi metsik. Ma usun, et jääbki selliseks. Osadel kassidel on see metslooma geen üsna tunnetatav. Nii ka temal. Kaua ta toas ei püsi, ikka kisub vabadusse. Suure paksu kasuka kasvatab sügisel selga ja sellisega kannatab kuuri all magada küll kui väga koerailm ei ole. Aga hoolimata metsikuvõitu olemusest, ei ole temas kübetki kurjust. Ta on üleni hästi hea ja tahab hea olla. Kui talle süüa panna, siis puksab tänutäheks alati peaga vastu kätt.
Muus osas ei ole Bond nii intelligentne kui Härra Tibu, kuid on tohutult head tahet täis. Kasse eriti dresseerida ei saa, et kõike tegema nagu koeri. Kuid mõnda asja natuke saab. Kui nad tahavad. Ja kui on selleks sobiv kuuseis. Ja kui neil parajasti uni ei ole. Poolkogemata siis vahel midagi õnnestubki.
Bond on meil elanud kassidest ainuke, kellele meeldib mõnikord massaaži teha. Aga loomulikult siis kui ta viitsib ja ei ole unine jne. Pühade ajal olime kogu aeg kodus ja sellest sai nagu lausa rituaal, et Bond tuiskas õuest tuppa, kuukas köögis kõhu täis ja tuli siis paide järele. Mingil hetkel taipas Bond, et käppadega sõtkumine meeldib mitte ainult talle vaid meile ka. Noh, et me oleme selle peale lausa vaimustuses või nii. Siis võttis kassiisand asja korralikult käsile. Vajutab käppadega uskumatult tugevalt ja ikka päris tükk aega. Niisugune tore kiisumiisumassaaž, nurruga ja puha.:) Nüüd on meil oma massöör ja seda teenust saab päris tihti. Viimane seanss oligi alles öösel. Ma küll ei mäletanud, et ma oleks aja kinni pannud, aga ega alati kõike ei mäletagi. Kell kaks ronis isand Bond mulle turjale ja hakkas sõtkuma. Nagu tainast. Ikka üks-kaks, üks-kaks, põhjalikult, iga käpa peal 5 kg. Kindlas teadmises, et perenaine on täiega sillas selle teenuse peale. Ma olen hea kass. Nojaa, muidugi, tore...tegelt itsitama ajas ja unemati hakkas asju kokku pakkima, aga siis väsis Bond ära ja kobis ise ka magama.

Sunday, December 25, 2016

Esimene kevadeootamise päev

Millalgi peab ju ametlikult alustama...:) Kui aus olla, eks sai seda tasapisi juba novembriski tehtud,  kuid mis sa ikka ootad kui päevad tegelikult aina lühemaks lähevad.
Jaa, nüüd juba võib.:) Päevgi on algatuseks sobilik. Õnnis hele päikesepaiste kuldas pooleks tunniks toa tagumist seina (mida juhtub ainult talvise pööripäeva paiku ja juhul kui päike paistab) kuid siis enam üle metsa ei ulatunud. Sellegipoolest on kõik nii ilus ja hele. Viimased nädalad on hästi sombused olnud ja taevad väga maa ligi.
On kohe selline pidulik päev, et läksin vaatasin aiaasukad ka üle. Seni paistab kõik ordnungis olevat. Austraalia taim on elus, alpikannid ja iileksid samuti, mägisibulatel läheb hästi ja mätasjatel kivirikel on õienupud juba aimatavad. Kõrgel priimulal on salaõied, mida ta isegi lumede all elus on hoidnud. Millal ometi õpib ta normaalsel ajal õitsema?
Paar hostat olid lume- ja vihmaaegade tihedast vaheldumisest valesti aru saanud ja kipuvad ninasid välja pistma. valasin lihtsalt mulda peale. Muidu oli aias rahulik. Krookused muidugi välja arvatud. Vähemalt pooltel on ninakesed juba väljas.
Aasta oli armuline aiale, lapsed on ka väga tublid olnud, eriti mu armas tütrenarmas.:)
Ja teinepool siin ka - umbes poolteist aastat tagasi alustanud viiulilaborist kostab juba muusikat. Võib juba lemmiklugusid ka tellida, kohe tuleb. Fenomenaalne ja mõtlemapanev - et kas peab ikka viiuliõpet alustama alati maast ja madalast?
Homme algab jõulupuhkus - väärtuslik nädal vaba aega koduposserdusteks ja üldse.
Kaunist pühadeaega ja head kevadeootamist!:)

Saturday, December 10, 2016

Ilmast ka.

Täna oli päike ja sellest peab kindlasti kirjutama. Päikepäikepäike...:).Kuigi detsembri kohta on teda tegelikult täitsa armuliselt näidatud. Muidu on viimase paari nädala ilmad kõikunud nagu vigurlenduri vererõhk. Ikka pluss viiest kuni miinus 12-ni, mis on ka selle sügise külmarekord. Ja vihma on ka palju olnud. Jumal tänatud, see võinuks ka lumi olla.
Hea rahulik laupäev ilusa unise päiksepaistega, tegin meetrikese vaipa, homme võib selle maha võtta ja uue hakkama panna.

Aiasuved 2013 ja 2014.

2013 sai kindlasti ka aias midagi tehtud, kuid üldpilte peaaegu ei olegi, sest me krunt oli palgijuppe otsast otsani täis ning põhiline vaba aeg kulus raielangi koristamise, kütte koju vedamise ja okste elimineerimisele. Aia areng toimus kõige sellega paralleelselt kuid midagi suuremat ei rajanud ja peenrapilte ka eriti pole. Sügisel sai eesaeda tehtud hostapeenar. Istutasin septembris. Hostade aeg hakkas juba läbi saama kuid pikkus-laius-kõrgus ja värvid olid veel näha ja seega oli neid hea kokku sobitada.
Järgmisel suvel oli ta juba selline.

2013 sai loodud tegelikult ka kolmas eesaia klump ja sinna istutatud pojengid koos bergeeniate ja helmikpööristega, kuid see oli ka kõik. Igal pool olid prussid, propsid ja pakud. Esimene pilt sellest peenrast on 2014 kevadest. Propsihunniku servake ka peale jäänud.

2014 kevadeks olid puiduvirnad juba igale poole ühtlaselt ära jaotunud ja ka eesaia peenardele pääses enam-vähem ligi. Ja sel suvel ei pidanud enam metsa tegema, võis aeda teha.:) Puhkuse ajal võtsingi rajamise ette.
Kõige suuremate muudatuste suvi - 2014.
Maja külje kõrval oli mõttetu maalapike kuhu oli hea igasugust träni ladustada ja see oli üks inetu koht. Koorisin pinnase ära, katsin peenrakangaga ja hakkasin otsast laduma. Kui kõige suuremad kivid paika said, siis võis nn peenhäälestusega (tore sõna tegelikult ju:) tegeleda.
Hea, et sai igast kandist pilti tehtud, praegu on suht sürr vaadata.
Seda, et ämber ka pildi peale jäi, seda märkab muidugi alles arvutis pilte sorteerides.:)
Aga las ta siis olla, neid on siin tegelikult hulgem.:)
Katse suurt pada kompleksi sulandada oli algusest peale viga. Mis ei sobi, see ei sobi mitte.
Esimesed istutused.
Umbes pool suve oli peenrakangas näha, sest kruusa nõrises tasapisi objektile juurde, aga mitte nii kiiresti kui oleks tahtnud.
Piirid on paigas.
Kassile see laamendamine üldse ei meeldinud.
Kui kaamerasilm vasakule ei kõõrita, siis selles nurgakeses on kõik juba vinks-vonks.
Ainuke kena kruusaga kaetud lapike.
Muud peenrad olid eelmise suve ümbertõstmise järel häppid ja elasid oma elu.
Esimesed kivilavaated
.Sügisepoole juba kõik kruusaga kaetud.:)
.
Asjasse puutumatu vahemärkus, aga lihtsalt nii ilus pilt:) Iiristele oli 2014 hea suvi, järgnevad enam mitte nii soodsad.

Ja eksoodijuttu ka. 2014 aasta suvel otsutas Euryops acraeus õitseda. Kolm talve vana taim. Kuid järgnev nn iiri tali kustutas tema eluküünla. Ta sai nii hästi hakkama, et katsetan teda mõnes soojemas nurgakeses kindlasti veel.

Üldpeenar 2014, hollandi jalakas on alles nii väike.:)
2014 kevadine kooslus
2014 sügisepoole

2014 Hollandi jalakas on suvega kasvanud.

Sügis, roog-sinihelmikas on oma õigesse kohta jõudnud.
Aga kevadiste tööde pilte veel. Kui kivila paika sai, siis mõtlesin, et peaks alpikalju tehnikat ka katsetama. Aeg sai otsa, materjal sai otsa ja taimed said otsa, aga esialgseks proovimiseks sellest piisas. 
Kohe oli ka selge, et kui alpitaimed seda elupaigana tunnistavad, siis tuleb seda istutusala suurendada või teha midagi, et ta ei meenutaks hauaküngast.
Väike hauakünka kujuline katsepolügon esimestele põnevatele kivirikele, näsiniintele ja nõmmkannidele.
Mägisibulaid muidugi ka.
Sügiseks on asjad paika loksunud ja künkake näeb päris armas välja.
Kevadel esimesele kruusalapile roheliste pinkide ees istutatud nõmme-liivatee läks õide ja oli sügiseks oma massi kümnekordistanud.
Aiapäkapikk tukub, taimestus kohaneb.
Teiselt poolt ka.
Nagu oleks veel vähe...
Sügisel oli kogunenud materjali, oktoobris oli aega ja nõnda valmis alpikalju II. Sest mägisibulad olid jõuliselt asunud aeda vallutama. Mägitähk talve üle ei elanud. Mägisibulad talvitusid 2014/2015 ideaalselt.

Monday, December 5, 2016

Alguses oli nii...

See on 2009 aasta suvi. Äädikapuu titt sirutas juure läbi poti põhja ja otsustas just sellele kohale paigale jääda. Lõikasin poti katki ja lasin ta lahti. Kuigi see polnud talle hea koht. Mida kõike tollal peenras ka polnud. Kipslill ja gladioolid jne...On suurte lillede katsetamise aeg. Ja üldse katsetamise aeg. Aias on mitmeid päevaliiliaid, palju põõsapoegi ja muud kraami. Hostade vaimustus saab sellel suvel alguse. Blogi ka. Rohkem üldpilte sellest suvest ei ole.
2010 kevadsuvi, kullerkuppude õitsemise aegu. Paraadpeenar on enam-vähem ainuke taimestatud ala ja jugapuu laiutab keset peenart, mis ei olnud talle just kõige sobilikum koht.
Sama vaade, ainult natuke laiemalt. Kuusehekk on veel madal ja nooruke. Krundil on ehitusest jäänud igasuguseid materjalihunnikuid, mida kaamera hoolega väldib ja sellepärast neid  näha ei ole.
Aga paraadpeenras hakkab ruumi väheks jääma ja selle ots on suure hädaga eesõue poole hakanud roomama.
Suve keskpaigas muutub paraadpeenar suhteliselt jungliks. Hmh,  iirise koht siin nüüd küll ei ole. Ilmselt sai "käest ära pandud", sest ruumipuudus oli kohutav.
Tagaplaanil troonib aktiniidia. Sai ikka marju oodatud. Kuni ükskord selgus, et isane, sunnik. Esimesed astilbed ja hollandi jalakas on veel väike ja nunnu. Angervaks ka! Pole ime, et ruumi on vähe..:)
Kuusehekk sirgub tasakesi, aga esimesed kolm aastat olid nad hästi aeglase kasvuga. Pildil on ka selle elupuu poeg, kes lõpuks Ülle juures uue kodu leidis.
Sel suvel sai juurde loodud see pikk kitsas peenrake, sellepärast on teda hästi algusest lõpuni üles võetud.:) Kuuskede ees on iisop ja kastik `Overdam`, eespool on nelgid ja keraslill
Valge mänd `Radiata`kasvab järgneva nelja aastaga nii suureks, et haarab enda alla terve selle peenraotsa. Suhteliselt vitaalne vennike. Pinnas on kuiv liivmuld, valgusolud poolvari. Esiplaanil on roomav forsüütia. 
Jungel mis jungel.
2011. Pokumees ehitab ilusa vaheaia, koerakuudi taha tekkib sel suvel uus peenar, kuhu üritan juurutada aktiniidiapaarikese. Ja topeltõielise ebajasmiini. Nagu hiljem selgus, olid mõlemad tohutu kasvuhimuga ja kolisid edasi suuremasse kodusse.
Ebajasmiin Virginal ja karvane kortsleht. Mida kõike pole kasvatatud.:)
Ikka veel 2011 suvi. Vorme ja lopsakust jagub.  
2011 suvi, katse pergulo peal viinamarja kasvatada. Liiliapeenra sünd.
2011, Hollandi jalakas on veel seal hästi taga. Järgmisel kevadel istutan ta ettepoole.
2012, Vana aktiniidia on maha võetud ja üks selle pistik kolitud vaheaia juurde, pruut ka kõrvale pandud. Olgu neil hää.
2012 oli aia jaoks pöördeline. Esimesed õnnestumised ajasid suurema aiaisu peale. Hostade jaoks oli kolmas suvi ja hostad näitasid oma tõelist ilu. Samas oli ka selgunud mida selles aias saab pidada ja millega pole mõtet pongestada. Sel suvel läks taimevahetus metsiku mühinaga käima. Eriti hea meelega andsin ära suuri ja kutsusin enda juurde väiksemat kasvu tegelasi.
Esimene hostapeenar.
Hostapeenrast saab kolm aastat hiljem epimeediumipeenar, aga esialgu on neil seal voli vohada. Ikka veel katsetused tavaliste päevaliiliatega. Üks on Mars ja teine on ka mingi nimi. Inimene õpib ikka nii aeglaselt. Järgmine suvi on nad kindlasti juba läinud.
Kõrvalaed näikse olevat aia äärde killustikukatte saanud. Täitsa kena kaeda.:)
Sel kevadel istutasin jugapuu peenra serva. Oli see vast rassimine. Aastake veel ja teda poleks keegi enam liigutada jõudnud. Pahandas mis ta pahandas, aga kastsin usinalt ja ainult mõned okkad läksidki pruuniks. 
Astilbed ruulivad. Ees astilbede vahel on elupuu `Rheingold`. Ka see okaspuu ei jää väikeseks ja kasvukiirus on tal pöörane kui hoo sisse saab.
Ikka veel 2012, paraadpeenrasse potsatavad paar hostat ja helmikpöörised. Suuri ja kõrgeid hakkab vähemaks jääma. Eesäär on üsna madal. Kohati. Ikka see iiris! Kas ei leia paremat kohta?
2012 suvi paraadpeenra tagumine pool.
2012, kõik kasvab hästi, ka muru. Muruniiduk annab otsad just siis kui oleks vaja niita. Uut pole veel poest toodud.
2012, liiliapeenra teine suvi. 
2012. Mingisugune vaade hakkab juba tekkima ja huvitav on seda iga kandi pealt üles võtta. Maja äärne kiviala on juba tekkinud, kuid taimi seal ei ole, lihtsalt üks ilusate kivide eksponeerimise koht. Verandal olev kola on ka peale jäänud. Kohe selge pilt, et siidrit tehtud. Kivila kohale kippus kogunema kõik see mis kuskile mujale ei mahtunud.:)
Ja veel.
2012 sügiseks on selge, mida paraadpeenrast tahta. Kõik silmariivajad on esialgu likvideeritud. Vana aktiniidia taustalt on kadunud ja ehk annab `Rheingoldi` ka väiksemaks kärpida. 
jätkub...