Aiasuved 2013 ja 2014.

2013 sai kindlasti ka aias midagi tehtud, kuid üldpilte peaaegu ei olegi, sest me krunt oli palgijuppe otsast otsani täis ning põhiline vaba aeg kulus raielangi koristamise, kütte koju vedamise ja okste elimineerimisele. Aia areng toimus kõige sellega paralleelselt kuid midagi suuremat ei rajanud ja peenrapilte ka eriti pole. Sügisel sai eesaeda tehtud hostapeenar. Istutasin septembris. Hostade aeg hakkas juba läbi saama kuid pikkus-laius-kõrgus ja värvid olid veel näha ja seega oli neid hea kokku sobitada.

Järgmisel suvel oli ta juba selline.

2013 sai loodud tegelikult ka kolmas eesaia klump ja sinna istutatud pojengid koos bergeeniate ja helmikpööristega, kuid see oli ka kõik. Igal pool olid prussid, propsid ja pakud. Esimene pilt sellest peenrast on 2014 kevadest. Propsihunniku servake ka peale jäänud.

2014 kevadeks olid puiduvirnad juba igale poole ühtlaselt ära jaotunud ja ka eesaia peenardele pääses enam-vähem ligi. Ja sel suvel ei pidanud enam metsa tegema, võis aeda teha.:) Puhkuse ajal võtsingi rajamise ette.
Kõige suuremate muudatuste suvi - 2014.
Maja külje kõrval oli mõttetu maalapike kuhu oli hea igasugust träni ladustada ja see oli üks inetu koht. Koorisin pinnase ära, katsin peenrakangaga ja hakkasin otsast laduma. Kui kõige suuremad kivid paika said, siis võis nn peenhäälestusega (tore sõna tegelikult ju:) tegeleda.
Hea, et sai igast kandist pilti tehtud, praegu on suht sürr vaadata.
Seda, et ämber ka pildi peale jäi, seda märkab muidugi alles arvutis pilte sorteerides.:)

Aga las ta siis olla, neid on siin tegelikult hulgem.:)

Katse suurt pada kompleksi sulandada oli algusest peale viga. Mis ei sobi, see ei sobi mitte.

Esimesed istutused.

Umbes pool suve oli peenrakangas näha, sest kruusa nõrises tasapisi objektile juurde, aga mitte nii kiiresti kui oleks tahtnud.

Piirid on paigas.

Kassile see laamendamine üldse ei meeldinud.

Kui kaamerasilm vasakule ei kõõrita, siis selles nurgakeses on kõik juba vinks-vonks.

Ainuke kena kruusaga kaetud lapike.

Muud peenrad olid eelmise suve ümbertõstmise järel häppid ja elasid oma elu.

Esimesed kivilavaated

.Sügisepoole juba kõik kruusaga kaetud.:)

.

Asjasse puutumatu vahemärkus, aga lihtsalt nii ilus pilt:) Iiristele oli 2014 hea suvi, järgnevad enam mitte nii soodsad.

Ja eksoodijuttu ka. 2014 aasta suvel otsutas Euryops acraeus õitseda. Kolm talve vana taim. Kuid järgnev nn iiri tali kustutas tema eluküünla. Ta sai nii hästi hakkama, et katsetan teda mõnes soojemas nurgakeses kindlasti veel.

Üldpeenar 2014, hollandi jalakas on alles nii väike.:)

2014 kevadine kooslus

2014 sügisepoole

2014 Hollandi jalakas on suvega kasvanud.

Sügis, roog-sinihelmikas on oma õigesse kohta jõudnud.

Aga kevadiste tööde pilte veel. Kui kivila paika sai, siis mõtlesin, et peaks alpikalju tehnikat ka katsetama. Aeg sai otsa, materjal sai otsa ja taimed said otsa, aga esialgseks proovimiseks sellest piisas. 

Kohe oli ka selge, et kui alpitaimed seda elupaigana tunnistavad, siis tuleb seda istutusala suurendada või teha midagi, et ta ei meenutaks hauaküngast.

Väike hauakünka kujuline katsepolügon esimestele põnevatele kivirikele, näsiniintele ja nõmmkannidele.

Mägisibulaid muidugi ka.

Sügiseks on asjad paika loksunud ja künkake näeb päris armas välja.

Kevadel esimesele kruusalapile roheliste pinkide ees istutatud nõmme-liivatee läks õide ja oli sügiseks oma massi kümnekordistanud.

Aiapäkapikk tukub, taimestus kohaneb.

Teiselt poolt ka.

Nagu oleks veel vähe...

Sügisel oli kogunenud materjali, oktoobris oli aega ja nõnda valmis alpikalju II. Sest mägisibulad olid jõuliselt asunud aeda vallutama. Mägitähk talve üle ei elanud. Mägisibulad talvitusid 2014/2015 ideaalselt.