Saturday, March 30, 2013

Poole sammu kaupa

Eile hommikul miinus 14, täna hommikul miinus 9.
Eilne õhusoojus oli esimest korda niisugune, et võis verandal tubaste hilpudega pesu kuivama panna ja polnudki külm ega miskit. Hull päike on. Lumi lausa aurab aiast. Ka aknaalused krookusi varjavad hanged on hakanud kahanema. Natuke vähem meeldis mulle avastada et leviisia oli välja sulanud ja vist ka miinus 14 külma saanud ja siis veel päikest peale...katsin küll uuesti lumega, aga kahtlused on. Minu lemmikleviisia, kelle lõhn meenutab kolkunud lõhnaõli hõngu vanas mohäärkampsunis...Hoian tal edaspidi silma peal. Teine punt võrkiiriseid sulas ka eile välja. Progress.:) Lumekupu koha peal on ikka veel Alaska.
Mõtlen tõsiselt esimeste kevadekuulutajate kaitseala rajamisele paraadtrepi kõrvale. Suvel lendab see muidugi kõik suurtööde tähe all meelest, et kuhu ikka oleks pidanud esmaõitsejad istutama, kevadel siis jälle meenub.
Vähemalt korra päevas käin  jahedas taimetoas oma uustulnukaid imetlemas. Punatähe pung on poole suuremaks kasvanud ja epimeediumid koos pisiülasega voldivad tasakesi lehti lahti. Ilus.
Kummaline ilm on täna, midagi kuskil pööratakse igatahes (midagi peale kella). Maja varjupoolel soojakraadid pluss 2,5 ja peale lõunat muutus sombune päike  lauspilvituseks.

Wednesday, March 27, 2013

Suhteliselt kevadene

Sulab, ei sula, tuleb, ei tule...Ikka jätkuvalt kevade ootuse lummas. Eile hommikul näitas kraadiklaas kõigest miinus 9 ja päeval oli tagaaias päiksekuumast totaalne sula. Selline, mis lume jämedat suhkut meenutavaks ebapüsivaks massiks teeb ja lume alla vee tekitab, mis omakorda ka juba maapinda sulatama tükib. Mummid koristavad taru ja loobivad laipu lennulauale, aga lendu pole veel läinud. Pole piisavalt palju sooja.
Päike kõrvetab juba kella seitsmest hommikul nagu tuline taaler kuid varjus on õhk külm. Jätkuvalt on meil need arktilised õhumassid.
Samas on aeglaselt sulamine omamoodi ka fenomen. Lumi lihtsalt aurab ära. Päeval on kõikjal sulavee loigud, kuid hommikuks kõik jälle täitsa kuiv.
Eile töölt tulles oli kõige esimene asi muidugi uustulnukate juurde leekida. Eks väike võdja ka sees, et ega nad viie reisipäevaga äkki päiksest võõrdunud pole. Panin ju päikselembesed aknalauale hommikuvalgust ahmama. Paistab, et ei olnud liig. Oldi sirutatud ja ringutatud. Mõnel paar millimeetrit juurdekasvu, mõnel mitu sentimeetrit. Epimeediumid ja pisiülane on enne lehtede lõplikku puhkemist ikka nii äravahetamiseni sarnased.
Täna varahommikul miinus 14.
Õhtul maja põhjaküljel miinus 0,5, lõunakaares  laastav sula hangekülgedel. Võrkiiris `Alida`on välja sulanud. Ninakesed kenasti päikse poole püsti.

Monday, March 25, 2013

Näpud mullased, nägu naerul.:)

Täna tulid Rhodohypoxis `Dawn` - maakeeli punatäht, kummalise õieehitusega alpiaia taim Lõuna-Aafrikast, kui tead hoida, siis talvitub meil ka, pakis oli kaks pisikest pungaga mugulat; Anemonella thalictroides - pisiülane, tema kohta puudub mul info meil talvitumise kohta, igatahes peaks olema võluvate väikeste valgete õitega taim , Androsace sempervivoides `Susan Joan`, Androsace studiosorum, (Nõmmkannid oma tuntud headuses, neist ei saa kunagi küllalt); Epimedium grandiflorum `Red Beauty`, Epimedium youngianum `Niveum` (Epimeediumisõltlane olen ma ka:); Euryops acraeus (harfiõis, jäik hõbejas leherosett, taim, kes on ka õiteta kaunis pinnakate, õied kollased; Sebaea Thomasii (võõramaa alpitaim, olemuselt meenutab kollaseõielist väikest igihali, pisikesed helerohelised jäigad lehed, Primula vulgaris `Innisfree`  - tõeline priimulapeenra rosin, sest tal on peedipunased lehed ja sügavpunased õied, vana hea Aquelegia flabellata pumila `Alba`- valgeõieline lehvikjas kurekell, kellega lihtsalt pole Eestis trehvanud (hoolimata aktiivsest jahtimisest:)
Veetsin õndsa tunnikese uustulnukaid pottidesse istutades. Elu on nii lill!:)

Väike isekas tõbras

Härra Tibu uni lahkub kell neli. Meie soekott kukub vaikse põntsatusega jalutsist maha ja kaob kuskile toahämarasse. Jõuan just uuesti uinuda kui kass tagasi tuleb, räntsatab külili, teeb jõuliselt meie koibade vahel endale ruumi, sibeleb ühtepidi, teisipidi, nakitseb kasukas, kikerdab veel (hakkan vaikselt vihaseks minema) ja kobib siis uuesti voodist minema. Õnnis rahu ja vaikus. Äratuskellani on pool tundi.
Etendus jätkub. Härra Tibu hüppab kaks korda kitse ja ronib ka raamaturiiulisse, kuid need on vanad naljad ja ma ei tee kuulmagi. Olen juba päris tige ja otsustanud, et provokatsioonidele täna ei allu.
"Kilks!" Kamina äärelt kukub maha midagi, mis ei peaks sealt maha kukkuma. Säilitan kurja rahu. "Kilks! Kolks!" Veel üks väiksem ja pisut suurem kaminasimsile pandud asi kukub maha. Suurem veereb kõrinal kuhugi. Mõtlen mis kaminaserval veel võiks olla...värvilisest klaasist küünlajalad. Ei, ta ei julge...samas, mine lolli tea. Tavaliselt alustab see pätt väikeste asjade maha ajamisega, kuid ma pole kunagi mallanud ära oodata milleni ta välja jõuab. Nii ka seekord.
Härra Tibu kükitab juba köögis ja tahaks saada midagi maitsvat hommikusöögiks, sest sigatsemine võtab ju oikuipalju energiat.
Aitan tal rõduuksest väljuda. Mitte just kõige hellemal moel. Need kassid, kes prääksuvad enne äratuskella, hüppavad perenaise peal kitse ja ajavad asju maha, need mõtlevad rõdul järgi, mis võiks hommikuti olla teisiti.Õues on kümme miinuskraadi, kuid kell seitse kütab hele päike juba ilma soojaks. Kas täna on lootust suuremale sulale? Kas mummid julgevad päeval lendu minna? On seal üldse keegi, kes oleks lendu minemas...

Sunday, March 24, 2013

Veebruari viiekümne teine päev

Miinus 13, udune päiksetõus. Eile päeval langes kaalukauss üle hulga aja päikse kasuks ja läikiv kiilakas kõnniteedel hakkas lõpuks ometi pealt sulama. Õhtul koju tulles oli õige õrnalt tunda niisugust magusat hõngu mis tuleb massiliselt üles soojenenud puutüvedest, sulanud lumest jne.
Olen muidugi jätkuvalt truu Troonide mängule ja Kurt Wallanderile, kuid ei saa üle faktist, et üks teine äsja läbi saanud raamat on olnud selle talve parim (ja võrreldavate kuhi päris kõrge:). Tegu on romaaniga "Lila K ballaad", kirjanik Blandine Le Callet. Soovitan soojalt. Ma isegi ei vihja millest raamat jutustab, sest tagakaane lühitutvustusega tutvudes oleksin ise ta riiulisse tagasi pannud. Väga hästi kirjutatud, väga hea tõlge. Shedööver.
Tegin eile poesubstraadist, söest, kergkruusast, metsa männikoorest ja purustatud shampapudeli korkidest ämbritäie orhideemulda. Keikkila kaup on aus, kuid Compo Sana orhideesubstraati sõbrale ei soovitaks. Oli kallis, kuid sisaldas turbapudi, mille välja pidin söeluma. Seega, üks neljandik pakist puhas turvas.
Niiskusehoidjana paistab kuukingale meeldivat kõige rohkem kergkruus. Vana veterani (viis suve meil) ümber istutades oli näha kuidas suur juurepusarik on järjekindlalt üles otsinud kõik potis leidunud kergkruusapallikesed ja ennast nende külge keevitanud.
Õues külm kuid mets laulab. Tiu-tii ja teisiti. Päiksetõusu laulud. :)
P.S. Pärastlõunal tabab Sakut tagasihoidlik sula. Ei teagi kohe...Kevad, sina või?






Friday, March 22, 2013

Õigel ajal õiges kohas.

Kuna mu väikeseks kõrvalharrastuseks on viimasel ajal olnud koledate ja kodutute orhideede ülespoputamine, siis vaatan lillepoodidesse sattudes kõigepealt, et kuidas orvukestega lood. Vahel on, vahel pole, kuid enamasti on orvukesed kõik ühtemoodi väsinud või lausa koomas. Kuna paar ebaõnnestumist on selles asjas mu entusiasmi veidi kärpinud ja katse-eksituse meetodil selgeks saanud, et mida rääbakam, seda kauem läheb aega uute õiteni või neid ei tarvitse üldse kunagi tulla, siis neid väga viletsaid enam koju ei too. Eilses lillepoes aga oli aknaäärsetel riiulitel väga pikk ja huvitav rida äraõitsenud taimi, kuid mitte mingid nirakad, vaid heaolust muhelevad, läikivakarvalised paksud isendid. Nonii. Kuna kogu aeg oli rahvast ja poes ruumi vähe, siis ei avanenud kahjuks võimalust riiuleid korralikult läbi tuhnida, kuid esimesed neli silmahakanut tõin ära. Need peaksid olema tedremunakirjude õitega ontsiidium, helelilla minikuuking, tundmatu dendroobium ja Ph. elegans pisitaim. Samas sain ka kasulikke vihjeid kuidas enda suhteliselt läikivakarvalisi kuid mitte siiski ideaalse välimusega katleiasid ja cambriume paksemaks nuumata.
Mõned õpetused üllatasid, näiteks nõgeseleotis, kuid nähes neid taimi, ei tulnud mõttessegi kahelda.
Lähen sinna kindlasti veel tagasi.

Thursday, March 21, 2013

Blogimõtisklus

Et misasi on õieti blogi? Kindlasti on paljud mõelnud, et midaasja ja perglima päralt ja oli seda siis nüüd vaja ja kes lasi asja jälle sedapidi paista...
Blogi paistab olevat üks täiesti isemoodi dimensioon ja kätkeb endas tegelikult palju asju.
Jah, mõnes mõttes on ta hiljem servapidi ka meelelahutus, vabalava ja heade sõprade kiikamise koht, kui`s saaks siis selleta?:)...kuid algstaadiumis on iga blogi iseenese poolt iseenese jaoks jumaliku interneti tühjusest esile manatud. Muud vormumised toimuvad hiljem omasoodu vabavoolu teed.
Blogi esmafunktsioon on hetkede ja meeleolude talletamine, umbes nagu fotoalbum, ainult, et pildid on kirjalikud ja sellest ei ole midagi, et vahel on meelepiltide asemel vaid vali viun halva ilma pärast, ka see on infokild tuleviku minale, kes taaskord ühel ERITI ilgel ja pakaselisel kevade esimesel päeval aastal 2020 loeb oma vanast blogist, et "Nää kus!":) Ka seitse aastat tagasi nöögiti kevadega põhjalikult, kuid aprilli alguseks paistab olevat  ikka lust ja lillepidu.:)
Blogi on igasugune. Ta võib olla maailma imelisuse lihtne peegeldus, puhas koerus, kurateabmillesse mähitud tusk, naiivne purtsatus, ood...millele iganes, peenrainventuur, mõttemaalide hääbuv viirg, destillaat ajast...aegadest, tegemata aiatööde loetelu, suhtlusviis, ilmastatistika, tehtud aiatööde loetelu, sulekatsetus, raamatuarvustus, meelelahutus, kummaline suveniir jne.jne.
Blogi võib kõike seda olla, kuid ei tarvitse. Pigem on nii nagu näib. Nii ongi. Niisugune väga laialivalguv žanr. Kui teistmoodi ei saa, siis on blogi ka poksikott, palveveski ja sulatusahi, kuid enamasti õnneks saab.
Hommikul miinus kümme, päike, lumepilvede ja päikese rüselus, päike võidab 2:0. 


Wednesday, March 20, 2013

Kole külm kevad.

Ootasime ära. See on põhiline. Rahu. Ees ei ole enam  detsember, jaanuar, veebruar vaid neljapäev, reede, laupäev...võibolla tuleb veidi pakast veel ka esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev, aga siis voila! ...siis ta saabubki...nagu ta igal aastal on tulnud. On ikka tore segadus küll kui kõik korraga juhtub...kümme kraadi sooja, päike keevitab, lumi sulab, linnud kilkavad hekis ja õhk on täis õnnelikke mesilasi, kes ometi viimaks saavad...kakale minna...ning põnevil aednik talveprahi keskelt esimesi leheotsakesi tuvastamas. Rahu.
Esialgu ainult unistame.
Eile oli vinge kirdetuul ja kontrollpilk minu peenraotsale tuvastas, et tutkit siin midagi kolme päeva jooksul sulanud oli. Ohjad on jälle kalgi kirdetuule käes ja siis pole ka päiksel seda jõudu..
Eilse õhtu veetsin raamatuaugus. "Salamõrtsuka õpilase" viimase osa algus oli kirjutatud kuidagi hajevil meeleolus kuid umbes veerandi raamatu peal sai kirjanik jälle sõiduvette ja ülejäänud raamat oli lihtsalt nii hea, et ei pannudki enne käest kui läbi sai.
Inglismaa pakike on teele pandud. Viimane aeg minna ja mõned potid lume alt välja tuhnida. Kümme neid esialgu tuleb ja mõni on täitsa tavaline nimi ka maarjamaa kataloogides, lihtsalt mina pole sattunud õigel ajal õiges kohas olema. Natuke selline vanade soovide täitumise tellimus siis. (Ei, need ei ole karikakrad:)
Täna hommikul miinus 9.

Sunday, March 17, 2013

Valge

Varahommikul miinus 17, pool seitse juba suur valge väljas.
Tuli pliidi alla, mõnus kohvilõhn, valgus...Kevadhommikud on mõnusad.:)
Alustasin eile valge vaibaga. Juhuslikult kokku pandud valge varjundid (vana valge, määrdunudvalge, kollakasvalge, helevalge ja erkvalge) pluss beezi naaritsariba vahele. Olen seda tüüpi kudumit paar talve tagasi teinud, kuid mitte nii hea lõime peale.
Kergliiklustee ei ole ikka veel jääst vaba.


Saturday, March 16, 2013

Täna sulab!:)

Täna on päike nii kuum, et potentsiaalselt esimene lumest vabanev nurgake trepi kõrval näitab sulamise märke.:) Tavaliselt on peale seda areaali servapidi sulama hakanud ka kogu aknaalune hang. Trepi kõrval elavad  võrkiirised ja hange all tulbid-krookused. Asja loomulik käik on umbes selline, et kuna ma siin ei malda mitte kannatlikult oodata ja nädalajagu pikka viunu lume mittesulamise teemadel viskab lõpuks koduhaldjal nii üle, et ta loobib ühel kenal päeval selle krookustepealse hange võssa ja siis võib kevad juba mürinal tulla. Visuaalne kiirseire tuvastas, et sinililled on meetripaksuse lumedüüni all, krookused ka, kuid talvine lumekupp peaks õige varsti hakkama elumärki andma. Täna tõin karuheina külvi "talvitumast" tuppa tagasi, nu näis...

Friday, March 15, 2013

Päeval hele päike, öösel julm pakane...

Läbi akna pärastlõunapäikeses suplevat tagaaeda silmitsedes tekkib viivuks illusioon, et seal võiks olla hetkel selline rambelt soe mingi pluss kümme ning lumevesi valgub füüsiliselt kuuldava lurinaga hangede põhjani ja sealt edasi maasse...Ei pea vastu ja lähen testin, et mis wärk on ja kas üldsegi...Ei ole üldsegi. Lumi krudiseb teeraja servas rõlgelt ning trepinurga peenraots võrkiiristega, mille lumikatte poolteist nädalat tagasi kümne sentimeetri peale rihveldasin, ei ole mitte sentimeetritki sulanud. (No muidugi, vahepeal sadas midagi juurde.) Sama liustikumeeleolu valitseb õhendatud kattega talvise lumekupu kasvukohal. Külm hakkab ka. Kobin nõutult tuppa tagasi. Kassid on rõduukse juurde kogunenud ja vaatavad mu sisenemist nagu Rigoletto esietendust. "Ta tuleb!!!" "Emand käis väljas!" "Ega ta ei ole kunagi mõistusega eriti hiilanud." "Jah, väljas on ju külm." "Mis ta käis seal õues?" "Täna on midagi teoksil, muidu ta ei käi ju meil talvel aias!"
Ma saan aru küll, et ega meil siin eriti tihti midagi huvitavat ei juhtu, kuid selline tähelepanu minu tagasihoidliku isiku puhul oleks nagu veidi liiast...kui ma ei tunneks meie kasse.:) Neli uudishimust kiirgavat särasilma..mis ta nüüd teeb...kuhu astub, mida vaatab...astume ja vaatama kaa, katsume käpaga, nuusutame...Mõhk ja Tölpa...lõputu kehakeelne vadin...kirjavahemärkideks hääletud graatsilised kaklussteenid ja sadade väikseste käppade padin päiksesoojal põrandal.:)
Mitte hetkekski ei lasta sul tunda ennast (jumal hoidku selle eest!) üksildasena. Kuigi sa oled kassiks kohatult suur ja sul on poole vähem jalgu, kohtlevad nad sind vastavalt kassikoodeksile, kui karja liiget.
Toas on hea soe. Selles suhtes on päikseküte armuline asi.
Kõige toredam on see  võimas valguseküllus.  Pole enam videvaid nurki ega pikka pimedat jõudeaega kus nagu õieti midagi...ei taha, ei idane, ei edene. Kassid ja orhideed on õnnelikud. Inimesed natuke ka. Kui nad ei pea õue minema.
Aga praegu tahaks juba niiväga hoopis rohida, rattaga sõita või tüünes lillelõhnalises hommikutuules verandatrepil istuda...kohvi maha loksutades kasteses peenras sahistada ja uurida kes öösel õiekese avanud ja ega teod pole lemmikhostani hiilinud. Tänahommikune miinus 20,6 tõmbab sellele iluvirinale muidugi jäise jääkriipsu.
Loen Sinuhet ja naudin Mika Waltari seda niiväga iseloomulikku ja natuke arhailist keelepruuki. (Eriti kaunis oli see tema "Johannes Angeloses".)
Kuidagi jabur oli hundipäikese jutud pooleli jätta, tahaks ju teada, millega see stoori lõpeb, aga ma ei kannata selle peategelase tegemisi enam isegi mitte poolt lehekülge lugeda. Nii kui kirjanik paneb tolle õnnetu tüübi järjekordselt midagi eriti lolli mõtlema või veel mõnda oma kuradima musklit pinguldama, siis tahaks moonduda igavese juraka mõõgaga kriiskavaks kimääriks tollessamas raamatus ja lasta ennast...hmh...vabaks. Ma usun, et ma ei teeks kirjaniku stiilile (mahlane) häbi. Ja raamatule tuleb uus lõpp kirjutada. Eeh, pole just raske mõista, miks kriitikud on ebapopulaarsed.:)



Wednesday, March 13, 2013

Pikkamööda...

...väga pikkamööda hakkab elu peale grippi jälle rööbastesse tagasi minema ja väga pikkamööda sulab aias lumi. Kaks viimast päeva on päike nüüd jälle selline pärlmutrine olnud, et julgen teda jälle ka orhideedele näidata. Kaunis kollane tegi selle peale täna esimese õie lahti - trahh!:)
Sorisin üle hulga aja ka oma aianimekirjas, lisasin uustulnukad, parandasin mõne nimevea, lisasin pilte jne. Ootusärevus teeb kärsituks. Esimesed Inglismaa asjad peaks lähinädala jooksul kohale tulema. Spaiderite tellimuse peale ei ole veel keegi kõssanud. Juba spaiderite kodukat vaadates oli kangesti selline tunne, et internet on neil küll, aga kas ja kuidas nad seda ka kasutavad (nagu Stonehengetki - ainult pööripäevadel:)...võibolla olen ennatine ja juba homme ootab mind postkastis kena põhjalik arve koos postitusinfoga. Saame näha.:)

Tuesday, March 12, 2013

Tüng

Noh, ega ma varjagi pettumust viimase eesti autori "ajaloolise romaani" "Hundipäikese aegu" üle, sest kahjuks ei osutunud see raamat hea maitsega kirjutatud pikaks põnevaks ajastutruuks saagaks (nagu ma lootsin) vaid lihtsakoeliseks iidväljenditega pikitud kakluskoomiksiks, mis on pidevalt lige spermast ja verest, milles kirjaniku väljamõeldud lihaseline, suur, rumal ja halva iseloomuga meespeategelane pidevalt sumab, andku jumalad mulle andeks. Teise raamatu poole peal viskas korralikult üle, sest kirjanik hoiab peategelast kunstlikult elus ja veeretab tema teele ühe õnneliku pääsemise teise järel ja otsib kulisse valusalt meesnaiivsete testosteroonist nõretavate stseenide tarbeks. Gladiaatorite omavaheline kaklus sööklas, võitlusväljakul, tänaval, orgia termides, kaklus kõrtsis, kaklus karuga, roomlastega, jne. Haavade sidumine ja haavade üleslugemine. Lõputu peategelase lihaste kirjeldus. Igavalt meeskeskselt heroiline ja ebareaalne. Asjade loomulikku käiku järgides oleks see keevaline eluvõõras metsapoisike esimese kümne lehekülje lahingus lihtsalt mättasse löödud ja asi vask. Aga kangesti oli vaja kangelast. Oeh!
Vägisi paneb Mika Waltari järele õhkama. Panin ju vaimu valmis hea ajaloolise romaani jaoks. Lähen ja otsin ülakorruselt vana hea "Sinuhe" üles. Tõesti pole ammu lugenud.
Täna hommikul miinus 9. Päeval nullis. Päike.

Monday, March 11, 2013

Pakane võtab viimast

Varahommikul miinus 23. Õnneks korvab päevane pillav päikesekuld kõik öised ebameeldivused. Praegu on päikest juba niipalju, et päevavalgus kütab toad soojaks. See ei tähenda, et ei tuleks kõvasti lisaks kütta....sest õhtul tuleb Urr, ajab sõrmi läbi pragude tuppa ja tantsib verandal nii, et põrandalauad pauguvad. Miinus 23 on kibe külm. Härra Tibu pole ka papist poiss. Küsib õue ja silkab üle krigisevate hangede kuuri alla oma salakohta. Sest vinged mehed ju meil liivakastis ei käi jne. Kass teab, et kui ta sealt nüüd suure külmavaluga tuleb, siis läheb rõduukse nagu iseenesest praokile ja teisiti ei saaks see ollagi.:)
Tõbi on taandunud, aga päriselt veel mitte. Köha võitleb ennastsalgavalt iga positsiooni pärast ja eriti ülbeks läheb ta õhtuti.
Avastasin raamatukogust enda jaoks uue eesti autori. Nimi on Tamur Kuznets ja romaan kannab pealkirja "Hundipäikese aeg." Kolm paksu klotsi seikluslikku ajaloolist, missa hing veel tahad...:)
Lugu räägib ajast umbes 1500 aastat tagasi kui viikingitaolised röövrahvad (jüütid, saksid, germaanlased jt.) veel kõiki rannikuid hirmu all hoidsid ja ega teisedki hõimud risti ette löönud kui tuli mõte kuskile röövima minna.
Vägivald olnuks nagu normaalne elamisviis. Hakkad vaikselt romaanis ühele vaenatud kambale kaasa tundma, kuid kui nemad jällegi on pisut kosunud, siis lähevad omakorda, silm põlemas peas, kuskile külasid põletama, riisuma, naisi-lapsi tapma ja vange võtma. Kiskjarahva lood.
Ühelt poolt meenutab veidi "Kristiina Lauritsatütart", teisalt aga kanduks nagu "Vasklinnu" hõngu. Samas iseeneses jälle üks täitsa omamoodi teos. Esialgu olen kiidusõnadega ettevaatlik, sest esimene raamat on alles poole peal.
e kuuking tegi eile lahti oma esimese hiigelsuure õie, mis on tumepunane. Paistab, et ta veel kasvab ja kujuneb ning õie õiget värvi ja suurust saab näha alles nädala pärast.

Sunday, March 10, 2013

Riia koerad

Henning Mankell oma tuntud headuses. Seekord on tegu veidi erilise süžeega - tegevus toimub NSV Liidu lagunemise ajal ja kui too koloss suure mürinaga kokku kukub, siis püüavad tüüri haarata mitmed instantsid. Osa võimuvõitlusest kandub tahtmatult ka Rootsi, kus merelt leitakse triivimas päästeparv - sees kaks purusurnud meest. Taaskord võis imetleda Mankelli võrratut oskust esile manada masendavat keskkonda: tema juttudes on alati külm, märg, taevast sajab...s...vabandust, lund, rahet, lörtsi, külma vihma või jäidet. Mitte kunagi ei saja sealt midagi toredat nagu näiteks sooja kevadvihma vms. Enamus tegevust toimub sessinases romaanis üleminekuaja Lätis, mis annab kirjanikule eriliselt särava võimaluse vedada Herr Wallander seekord läbi ekstreemselt rafineeritud viletsuse ja andes ühtlasi ka lugejale võimaluse veelkord viibida stagnaaja miljöös. Halb valgustus, katkised tänavad, lagunenud hallid koledad majad, tänavatel sõidavad ainult bussid, veoautod, zigulid ja moskvitšid ning inimesed on ühtemoodi masendavalt tumedalt riides. Läbi kõige selle ulatub KGB eriti pikk ja külm käsi, igal pool on jälitajate silmad...ja äng. Wallander on kohmakas, pikameelne, külmetab, komistab, kukub, lööb käe ära, sattub depressiooni jne, keeruliste peresuhetega väga üksildane ja absoluutselt ebakangelaslik meespeategelane, kuid Mankell suudab kogu selle häda ja viletsuse mingi ime läbi nii võluvalt reaalseks kirjutada, et igast tema Wallanderi loost saab justnagu omamoodi ood lihtsusele ja tavalisusele. Ja äng ei poe raamatust lugejasse nagu see juhtub näiteks Stephen Kingi, Kafka, Hamsuni või veel mõnede jubemõtlejate puhul. Mis fenomen selle Mankelliga küll on?
Tali võtab viimast. Miinus 21,9. Päeval keevitab juba korralikulr. Tõstsin talveaia lauspäikesest ära, nad on oma dopingu juba saanud ja kes vähegi õitsema sätib, see enam risti ette ei löö.

Friday, March 8, 2013

Kohtumine koduteel

Meil on vahel jutuks tulnud, et teised kassid on olnud nagu kassid ikka oma iseloomude ja olemistega, kuid Härra Tibu on küll mingi imeloom. Kust küll selline tore liin pärit võiks olla? Täna nägin kust.:)
Tudisesin just kodu poole (liikuma ju peab:) kui poolel teel kõnetas mind aia peal istuv Härra Tibu Isa. (Et kust ma tean? See on alevik ja siin teavad tavaliselt kõik kes kelle isa on.:)
"MÄUUU!" See oli just mulle sihitud ja otsene kõnetamine. "Tere, jah. No mis mureks?" "Mäuu!" Ta tuli ja rääkis pikalt kuidas ta on ukse taha jäänud ja kuramus, varbad külmetavad, keegi ei tee lahti ka, ega sa äkki kella ei taha anda?" Lohutasin teda, et no nii hull see asi nüüd ka ei ole, mine istu päikse kätte ja küll nad ükskord lasevad ka. Vanal oli endal kena paks talvekarv seljas, ei ta niiväga külmetanud kui, et tusk tuli pika ootamisega peale pigem. Mõtlesin, et no kuidas ma lähen võõrasse aeda ukse peale koputama, et vabandage, teie kass palus öelda, et...Haha, eksole.:)
Aga see oli nii pikk ja ilus jutt, kogu mure rääkis ära. Ise suur nagu taburet.:)
Väga kift kass.

Thursday, March 7, 2013

Kuu aja pärast on krookused.:)


Imeline nädal täis päikest. Sellises miljöös oli isegi grippi kuidagi...hmh...pidulik põdeda.
Tatsun, taastun, täna võtsin isegi raamatu kätte.
Ja ikka ei anna rahu see kevade moment, et piirkonniti nii ja teisal jälle naa.
Millal läheb lumi tavaliselt ära Sinu koduaias? 

 Blogi on hea võimalus minna ajas tagasi. Läksin ja uurisin puhtalt huvi pärast, et kuidas olid lood lumeminekuga eelmistel kevadetel. Kalendrikevad tuleb alati määratud ajal, kuid päriskevad ikka alles siis kui lumi aiast läinud ja aednik oma varad talve käest kõik jälle tagasi saab.
2009/2010 talv. Rekordlumega talv. 8. aprilliks on aed lumest puhas, 10 aprill puhkeb esimene krookus. Mets on kümnendal veel pilgeni sulalund täis.
2010/2011 talv. Teine rekordlumega talv. 6. aprillil saab alevikus rattaga sõita, ka aias on üsna puhas plats ja 10 aprill krookused.
2011/2012 talv oli lume poolest Harjumaal keskmine kuid kibeda pakaseperioodiga. Meie külmarekord - miinus 34,4. Kevad saabub kolm korda. Esimest korda on suur sula märtsi lõpus, siis külmad ja lumi naasevad. Teist korda tuleb kevad aprilli alguses. 5. aprillil on lumi aiast läinud, krookus õiseb, kuid 8. aprill tuleb 20 cm lund ja katab kõik kuni kümnenda aprillini kui saabub kolmas soojalaine ja see kevad jääb paika. 10 aprill puhkeb aias esimene sinilill.
Tudisesin täna korra ka aeda, tõmbasin kanada kuusele päiksekaitseks koti pähe ja uurisin möödaminnes lumekuppude kasvukohta. Seal valitses Alaska ja midagi huvitavat veel näha ei olnud.

Tuesday, March 5, 2013

Viiruse visa hing

Veebruari alguse viirus on täiesti eriline frukt. Vaikselt nahistas ta meil terve kuu ja arvasin temaga kõik juba ühel pool olevat kui...
Eile sain ootamatult aru, et ma ei ole ikka veel maha jäetud. Seekord siis ka palavik koos suure köhaga. Vastik. Mitu korda võib ühte ja sama viirust maha tappa?
Virisen vaikselt, hingan aure, joon teed ja tunnen end suhteliselt mõttetuna. Ja seda kõike ajal kui väljas on märts! Ootasime ju ära! Oeh, aga mis hinnaga...*köhib nagu Kameeliadaam*
Igatahes basiilik on idanenud. Basiilik tõuseb alati esimesena. Sünnipäevakrüsanteemid kasvatavad juba potis uusi lehti ning nende tumerohelist elutahet on väga hea vaadata.
Väljas on väga valge. Terve eilse päeva sadas lund ja seda on aias ikka väga palju. Põlvepikkusi kanada kuuski päikse eest katta pole vaja, sest nad on lume all ja enamgi veel. Ilmselt tulebki kevad nii, et pakane, lumi ja muu kius kuni märtsi lõpuni ja siis kahekümnepügalane kraadipööre nagu ma vanadest aegadest mäletan - et õhtul miinus 15 ja hommikul pluss 5. Sest aprilli esimese veerandiga peab plats puhas olema ja kummaline - olenemata talve ilgusest või lume paksusest, alati on olnud ka.

Friday, March 1, 2013

Saite nüüd päikest küll...

...pobises ilmataat ja koukis hame varrukast kobeda tsükloni välja. Paari jumaliku käeviipe tulemusena kattus taevas pilvedega ning saartelt hakkas lähenema sajufront. Õhk külmenes iga sõrmenipsuga ning juba üsna elavnenud mesilaskuninganna hakkas oma soojas pimedas tarus poole aeglasemalt munema.
Sulailmadega ülbeks ja sõltumatuks muutunud kodukassid asusid oma konserviavajatega taas diplomaatilisi suhteid looma. Ka mulle ronis täna hommikul õlule suur ja soe soobel, korises ja nurrus seal natuke ning küsis siis õue asjale. Kõigepealt ikka eluvajalikud toimetused, ega selle diplomaatiaga ei põle ju...:)
Ise olen pilgu keeranud läände - võõramaa alpinupstutsakad ja kolelilled ikka. Kolelilled on spider tüüpi päevaliiliad ja mina olen nende suhtes nõrk. Mida inetum ja rääbakam, seda hullem tõmme minul nendega on. Üle viie ei saa endale lubada...kui siis veel üks see eritimegakole valge veel. Vaatasin just seda valget, pidasin aru...ja hinna järgi otsustades oleks justnagu teisigi veel kes äärmuslikust jubespaider disainist lugu peavad.:)