Miinus 13, udune päiksetõus. Eile päeval langes kaalukauss üle hulga aja päikse kasuks ja läikiv kiilakas kõnniteedel hakkas lõpuks ometi pealt sulama. Õhtul koju tulles oli õige õrnalt tunda niisugust magusat hõngu mis tuleb massiliselt üles soojenenud puutüvedest, sulanud lumest jne.
Olen muidugi jätkuvalt truu Troonide mängule ja Kurt Wallanderile, kuid ei saa üle faktist, et üks teine äsja läbi saanud raamat on olnud selle talve parim (ja võrreldavate kuhi päris kõrge:). Tegu on romaaniga "Lila K ballaad", kirjanik Blandine Le Callet. Soovitan soojalt. Ma isegi ei vihja millest raamat jutustab, sest tagakaane lühitutvustusega tutvudes oleksin ise ta riiulisse tagasi pannud. Väga hästi kirjutatud, väga hea tõlge. Shedööver.
Tegin eile poesubstraadist, söest, kergkruusast, metsa männikoorest ja purustatud shampapudeli korkidest ämbritäie orhideemulda. Keikkila kaup on aus, kuid Compo Sana orhideesubstraati sõbrale ei soovitaks. Oli kallis, kuid sisaldas turbapudi, mille välja pidin söeluma. Seega, üks neljandik pakist puhas turvas.
Niiskusehoidjana paistab kuukingale meeldivat kõige rohkem kergkruus. Vana veterani (viis suve meil) ümber istutades oli näha kuidas suur juurepusarik on järjekindlalt üles otsinud kõik potis leidunud kergkruusapallikesed ja ennast nende külge keevitanud.
Õues külm kuid mets laulab. Tiu-tii ja teisiti. Päiksetõusu laulud. :)
P.S. Pärastlõunal tabab Sakut tagasihoidlik sula. Ei teagi kohe...Kevad, sina või?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment