Väike isekas tõbras

Härra Tibu uni lahkub kell neli. Meie soekott kukub vaikse põntsatusega jalutsist maha ja kaob kuskile toahämarasse. Jõuan just uuesti uinuda kui kass tagasi tuleb, räntsatab külili, teeb jõuliselt meie koibade vahel endale ruumi, sibeleb ühtepidi, teisipidi, nakitseb kasukas, kikerdab veel (hakkan vaikselt vihaseks minema) ja kobib siis uuesti voodist minema. Õnnis rahu ja vaikus. Äratuskellani on pool tundi.
Etendus jätkub. Härra Tibu hüppab kaks korda kitse ja ronib ka raamaturiiulisse, kuid need on vanad naljad ja ma ei tee kuulmagi. Olen juba päris tige ja otsustanud, et provokatsioonidele täna ei allu.
"Kilks!" Kamina äärelt kukub maha midagi, mis ei peaks sealt maha kukkuma. Säilitan kurja rahu. "Kilks! Kolks!" Veel üks väiksem ja pisut suurem kaminasimsile pandud asi kukub maha. Suurem veereb kõrinal kuhugi. Mõtlen mis kaminaserval veel võiks olla...värvilisest klaasist küünlajalad. Ei, ta ei julge...samas, mine lolli tea. Tavaliselt alustab see pätt väikeste asjade maha ajamisega, kuid ma pole kunagi mallanud ära oodata milleni ta välja jõuab. Nii ka seekord.
Härra Tibu kükitab juba köögis ja tahaks saada midagi maitsvat hommikusöögiks, sest sigatsemine võtab ju oikuipalju energiat.
Aitan tal rõduuksest väljuda. Mitte just kõige hellemal moel. Need kassid, kes prääksuvad enne äratuskella, hüppavad perenaise peal kitse ja ajavad asju maha, need mõtlevad rõdul järgi, mis võiks hommikuti olla teisiti.Õues on kümme miinuskraadi, kuid kell seitse kütab hele päike juba ilma soojaks. Kas täna on lootust suuremale sulale? Kas mummid julgevad päeval lendu minna? On seal üldse keegi, kes oleks lendu minemas...