Tüng

Noh, ega ma varjagi pettumust viimase eesti autori "ajaloolise romaani" "Hundipäikese aegu" üle, sest kahjuks ei osutunud see raamat hea maitsega kirjutatud pikaks põnevaks ajastutruuks saagaks (nagu ma lootsin) vaid lihtsakoeliseks iidväljenditega pikitud kakluskoomiksiks, mis on pidevalt lige spermast ja verest, milles kirjaniku väljamõeldud lihaseline, suur, rumal ja halva iseloomuga meespeategelane pidevalt sumab, andku jumalad mulle andeks. Teise raamatu poole peal viskas korralikult üle, sest kirjanik hoiab peategelast kunstlikult elus ja veeretab tema teele ühe õnneliku pääsemise teise järel ja otsib kulisse valusalt meesnaiivsete testosteroonist nõretavate stseenide tarbeks. Gladiaatorite omavaheline kaklus sööklas, võitlusväljakul, tänaval, orgia termides, kaklus kõrtsis, kaklus karuga, roomlastega, jne. Haavade sidumine ja haavade üleslugemine. Lõputu peategelase lihaste kirjeldus. Igavalt meeskeskselt heroiline ja ebareaalne. Asjade loomulikku käiku järgides oleks see keevaline eluvõõras metsapoisike esimese kümne lehekülje lahingus lihtsalt mättasse löödud ja asi vask. Aga kangesti oli vaja kangelast. Oeh!
Vägisi paneb Mika Waltari järele õhkama. Panin ju vaimu valmis hea ajaloolise romaani jaoks. Lähen ja otsin ülakorruselt vana hea "Sinuhe" üles. Tõesti pole ammu lugenud.
Täna hommikul miinus 9. Päeval nullis. Päike.