Kole külm kevad.

Ootasime ära. See on põhiline. Rahu. Ees ei ole enam  detsember, jaanuar, veebruar vaid neljapäev, reede, laupäev...võibolla tuleb veidi pakast veel ka esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev, aga siis voila! ...siis ta saabubki...nagu ta igal aastal on tulnud. On ikka tore segadus küll kui kõik korraga juhtub...kümme kraadi sooja, päike keevitab, lumi sulab, linnud kilkavad hekis ja õhk on täis õnnelikke mesilasi, kes ometi viimaks saavad...kakale minna...ning põnevil aednik talveprahi keskelt esimesi leheotsakesi tuvastamas. Rahu.
Esialgu ainult unistame.
Eile oli vinge kirdetuul ja kontrollpilk minu peenraotsale tuvastas, et tutkit siin midagi kolme päeva jooksul sulanud oli. Ohjad on jälle kalgi kirdetuule käes ja siis pole ka päiksel seda jõudu..
Eilse õhtu veetsin raamatuaugus. "Salamõrtsuka õpilase" viimase osa algus oli kirjutatud kuidagi hajevil meeleolus kuid umbes veerandi raamatu peal sai kirjanik jälle sõiduvette ja ülejäänud raamat oli lihtsalt nii hea, et ei pannudki enne käest kui läbi sai.
Inglismaa pakike on teele pandud. Viimane aeg minna ja mõned potid lume alt välja tuhnida. Kümme neid esialgu tuleb ja mõni on täitsa tavaline nimi ka maarjamaa kataloogides, lihtsalt mina pole sattunud õigel ajal õiges kohas olema. Natuke selline vanade soovide täitumise tellimus siis. (Ei, need ei ole karikakrad:)
Täna hommikul miinus 9.