...pobises ilmataat ja koukis hame varrukast kobeda tsükloni välja. Paari jumaliku käeviipe tulemusena kattus taevas pilvedega ning saartelt hakkas lähenema sajufront. Õhk külmenes iga sõrmenipsuga ning juba üsna elavnenud mesilaskuninganna hakkas oma soojas pimedas tarus poole aeglasemalt munema.
Sulailmadega ülbeks ja sõltumatuks muutunud kodukassid asusid oma konserviavajatega taas diplomaatilisi suhteid looma. Ka mulle ronis täna hommikul õlule suur ja soe soobel, korises ja nurrus seal natuke ning küsis siis õue asjale. Kõigepealt ikka eluvajalikud toimetused, ega selle diplomaatiaga ei põle ju...:)
Ise olen pilgu keeranud läände - võõramaa alpinupstutsakad ja kolelilled ikka. Kolelilled on spider tüüpi päevaliiliad ja mina olen nende suhtes nõrk. Mida inetum ja rääbakam, seda hullem tõmme minul nendega on. Üle viie ei saa endale lubada...kui siis veel üks see eritimegakole valge veel. Vaatasin just seda valget, pidasin aru...ja hinna järgi otsustades oleks justnagu teisigi veel kes äärmuslikust jubespaider disainist lugu peavad.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mulle meeldivad ka igasugu imelikud lilled, sabadikud ja muidu üldsegi mitteõielised õied, aga spideriteni pean ma veel arenema :D
ReplyDeleteTundub, et sul on trendinina. Erinevate taimede haraliste õitega vorme muudkui aretatakse juurde. Ka see Ameerika külmakindlate inkaliiliate aretaja on teatanud, et ta järgmine eesmärk on spider-alströmeeria. Ja ega need uuemad väljavenitatud kroonlehtedega päevaliiliasordid nii väga inetud enam polegi ;)
ReplyDelete